4. juulil asuvad üheksa modelli Tallinna lennujaamast 100-kilomeetrisele teekonnale Pariisi külla Lääne-Virumaal, mis kulmineerub 8. juulil lõppvaatusega Pariisi küla ratsamaneežis. Mania Grandiosa idee taga seisavad moekunstnikud Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivard, kes rääkisid, mis tõukas neid looma maailma pikimat moelava.

Te olete varasemaltki moe tähenduse venitamisega silma jäänud. Nüüd venitate te selle Tallinnast Pariisi külla. Nagu alustuseks ikka, siis küsin, kuidas see idee sündis? 

Karl Joonas Alamaa: Läbi nalja ta sündis. Eelmise aasta alguses õmblesime Lisettega umbes 300-ruutmeetrist lapitekk-vikerkaarelippu, mille aktsioonina koos rahvahulgaga lahti tõmbasime, et tuua tähelepanu vähemuste õigustele. 300-ruutmeetrise lipu valmistamiseks kulub väga palju kangast ning kitsastes oludes seda õmmeldes mõjusid need kogused jaburalt suurtena. Sellest tuli ka nali, et edaspidi saab meist kunstnikeduo, kes teevad ainult kõige suuremaid ja pikemaid asju ning toonaste moetudengitena kasvas sealt välja mõte luua järgmiseks maailma pikim moelava Tallinnast Pariisi. Iseenesest suht banaalne mõte, aga sel hetkel meenus mulle, et Eestis on olemas küla, mille nimi on Pariisi. Sel hetkel saime Lisettega mõlemad aru, et moelava Tallinnast Pariisi külla on hoopis parem mõte, kui moelava Tallinnast Pariisi.

Lisette Sivard: Heade sõpradena ja loominguliselt sarnaselt mõtlevate inimestena sünnivad uued ideed enamasti kas koos hängides, millegi kallal intensiivselt töötades, poodi jalutades ja noh, tavaliselt ikkagi läbi nalja, mis teeb pingelised ja kiired ajad veidi talutavamaks. Tavaliselt on need leevendust vajavad olukorrad noortele kohaselt üsnagi eksistentsiaalsed. Mania Grandiosa idee tuli ühest küljest, jah, jällegi, läbi nalja, aga sellele eelnesid ka pikad arutelud õmblemise taustal, et mida me siis enda eriala ja huvidega peale hakkame, millist moodi me teha tahame ning kuidas me seda näeme. Üks asi viis teiseni ja tegime ühe Google Docsi, kuhu kirjutasime „maailma pikim moelava, pariisi küla” ja siin me nüüd oleme.

See etendus on metafoor meie unistustest ning sellest, kellele meie unistused tegelikult kuuluvad. Millised on teie enda kogemused unistuste, nende purunemise ja täitumisega?

Karl Joonas: Endalegi üllatuslikult on see osutunud vähemalt minu jaoks üsna autoportreeliseks. Teismeline mina tahtis väga Pariisi jõuda. Ma loodan ka praegu sinna siiski kunagi jõuda, aga see pole enam sugugi mingi koht või roll. Ma arvan, et see on ka mingi väga pikalt kestnud lapselik usk ja lootus, et kõik on võimalik, kui sa vaid väga soovid. Aga noh, nagu ikka, siis inimene planeerib ja jumal juhatab.

Lisette: Ma ei oska öelda, kas see on õnnetus või õnnistus, aga ma olen väga vähenõudlik ning üldiselt rahulolev inimene. Üks meie teoses püstitatud küsimustest on, et mis juhtub siis, kui ihaldatud moepealinna ja metropoli asemel ootab meid pärast rasket katsumust hoopis ees maakodu? Minu unistused seega veel purunenud pole, sest just maakodu mul veel pole ja hirmsasti tahaks. Olen pigem rahul, et justkui väikeselt unistan. Sellest, et saaks kaua magada ja suvel ikka päike paistaks. Nii on vist lihtsam õnnelik olla. 

Millistest kohtadest tee läbi viib? Kuidas kaasate kohalikke kogukondi ja külasid, kust modellid läbi kõnnivad? Kas plaanis on ka mingeid lisaaktsioone?

Karl Joonas: Tee viib läbi nii Maardust, Jõelähtmest, Mustjõelt, Tapalt, Moest jm. Kõigis neis kohtades toimuvad kohalike elanike poolsed sekkumised, mis on kõik väga omanäolised ning sellele paigale ühel või teisel moel omased. Integratsioon nii modellide kui ka teele jäävate inimeste vahel on oluline, et lugu maailma pikimast moelavast ei jääks ainult käputäiele modellidele, vaid ka paljudele erinevatele eestimaalastele.

Lisette: Ja veel näiteks Aegviidust, Raasikult, Paasikult, Kehrast… Oleme koostöös lavastaja Henri Hütiga soovinud läheneda teekonnale niiviisi, et tekiks võimalus lõimumiseks ning mingisuguseks energiavahetuseks. Kuna kõikidel modellidel on seljas ühesugused magentatoonis rõivad, siis võib olla päris obskuurne vaatepilt, kui su kodutänaval kõnnivad kolmapäeva hommikul üheksa üleni roosat tegelast. Seega pakkusimegi võimaluse, et kui leidub hakkajaid kohalikke, siis on ka neil võimalus vastukaaluks modellide teekonda sekkuda. Ükskõik millisel viisil, justkui pakkudes oma tegevuse kaudu teekonnal viibivatele modellidele külakosti. Pakkuda midagi, mis on just sellele kohale oluline ja omane ning selle kaudu oma kodukanti tutvustada. Seega jah, mitmes paigas toimub justkui lisaaktsioon, mis on oma olemuselt pigem kui intiimse iseloomuga žest. 

Komplekte, mida modellid kannavad on ainult üks, aga seegi mitme funktsiooni ja kombineerimisvõimalusega. Inimesed tahavad üldiselt näha palju asju. Kas see mentaliteet pakkuda korraga palju on moemaailmas muutumas? 

Karl Joonas: Vaevalt, et see mentaliteet eriti muutub. Räägitakse sellest palju, aga pigem on see vaht, mille taga kasvatatakse endiselt tootmismahte. Muidugi paistavad head näited rohkem silma, aga kui moegigandid kardinaalselt midagi ei muuda või ette ei võta, siis kokkuvõttes pole eriti vahet, kui palju mõni väiketootja vaeva näeb, et toota eetiliselt. Meie soov nende ühesuguste komplektidega ongi eelkõige esitada kommentaar moemaailma uudsusvajadusele, sealt võib seda laiendada edasi ka inimlikule rahulolematusele ning viimaks on ka huvitav näha, kuidas samasugune komplekt erinevate inimeste seljas toimib, kuidas erinevad inimesed neid riideid kanda soovivad ja detaile kombineerivad. 

Lisette: Läbi taotluslikult ühesuguste komplektide suudame ehk suunata ka tähelepanu rõivastelt hoopis neid ümbritseva poole: moemaailma töökultuur, saavutusvajadus, identiteediküsimused.  

Lisainfot leiad Mania Grandiosa kodulehelt

Üritus Facebookis