Sel laupäeval, 7. märtsil jõuab ETV2 ekraanile „Eesti lugude” sarjas valminud Madis Ligema dokfilm „Mõjutajad”. See on pilguheit digitaalse maailma arvamusliidrite argipäeva, sellesse, milline on elu teispool ekraani.

Sinu eelnevate dokfilmide kõrval, mis räägivad näiteks sääskedest või ESTCube’i kosmosesse saatmisest, tundub sisuloojate maailma sisenemine veidi konventsionaalsema valikuna. Kuidas sa endale huvipakkuvate teemadeni jõuad ning miks seekord just sisuloojad?

Huvitav järjestatus siin on. ESTCube alustas laborist ja lõpetas kosmoses. Sääsed said alguse kosmosest ja lõpetasid kohalolekus. „Mõjutajad” räägivad kohalolemisest. Elust täna. Kas keegi veel mäletab elu ilma sotsiaalmeediata? Olgu see siis uudised, kommunikatsioon, mõne toote või teenuse reklaam – ühismeedia on muutnud, kuidas ühiskond toimib. See on uus ajastu. Lugesin The Atlanticu artiklit „Kas nutitelefonid on hävitanud põlvkonna?” ning artikli lisades toodud statistika pani mind seda teemat lähemalt uurima. Nutitelefonid ning sotsiaalmeedia platvormidel loodud peibutussüsteemid, mis on oma toimimismehhanismid laenanud näiteks kasiinodest, hoiavad meid kütkes, lummatuna, samal ajal poliitiliselt polariseerides. Tristan Harrise algatatud liikumine „Hästi veedetud aeg” (Time Well Spent movement) asetab selle samale reale suhkru, kohvi ja kangete droogidega. Sotsiaalmeedia on ihamasin, mille objektiks on üksindus ning tähelepanumajandus kasutab meid ära. Facebook või Instagram on ellu kutsutud, et meid abistada, kuid hetkel töötavad nad vastupidises suunas. Tehnoloogiaettevõtted on degenereerinud inimkonda tervikuna ja pole meid vaimses plaanis edasi viinud. Kõik need teemad olid kindlasti tõukeks samm filmi sünni suunas.

Siis, ühel päikesepaistelisel kevadpäeval, kutsus Andri Peetso mind enda juurde külla lõunatama ja koosolemist pidama. Tal on kombeks teha lõunaks tervislikku ja ülimaitsvat toitu ning seal samas kohtusin Juhani Särglepaga. Meil tekkis väga hea klapp – sõime ja rääkisime unistustest, sotsiaalmeediast ja sellest, kuidas raha teenida. Juhani otsustas koguda kokku grupi sisuloojaid ning lennata Balile erinevatele brändidele reklaami tootma. Kuna Eestis polnud sellist asja varem tehtud, tundus see uuenduslik ja põnev ettevõtmine. Mind huvitas ennekõike sisuloojate enesekuvandi tugeva fassaadi tagune maailm. Mida nad tunnevad, mida mõtlevad. Kui palju aega võtab ühe postituse tegemine.

Kui René Descartes ütles kunagi sajandit defineeriva lause „I think, therefore I am”, siis täna võib neid kuulsaid sõnu veidi ümber sõnastada: „I ’gram, therefore I am.”

Lisaks sisulooja Juhani Särglepale, jälgid filmis personaaltreeneri Erna Husko ning kirjamehe Hillar Kohvi argipäeva. Miks valisid peaosalisteks just need tegelased? Kas filmist jäi välja keegi, keda veel portreteerida oleksid tahtnud?

Juhani on väga teadlik ja kursis kõikide sotsiaalmeedia nõksudega, teadvustades digitaalse maailma riske ja ohtusid. Ta on selle valdkonna tõeline spetsialist.

Esialgne idee oli keskenduda ainult sisuloojatele, kes Juhaniga Balile kaasa reisivad, aga selleks ettevõtmiseks ei suutnud me leida piisavalt palju neid, kes oleksid valmis troopikas töötama. Seega jäid ainult Juhani, Andri ja Jüri Pootsmann, keda me Bali reisil jälgisime. Kui olime võttemeeskonnaga Balilt tagasi tulnud ning esimese rea kokku pannud, vaatasime seda filmikest koos Viola Salu (ETV2) ja Filipp Kruusvalliga (Eesti Filmi Instituut). Leidsime, et midagi oleks nagu puudu. Otsustasin tuua sisse teisi tegelasi, kes tegelevad samuti aktiivselt sotsiaalmeediaga. Nii sai valitud Erna Husko, kes kasutab sotsiaalmeediat väga sihipäraselt, turundades oma treeningprogrammi naistele. Kolmanda tegelasena valisime kirjamehe Hillar Kohvi, kes on minu arvates oluline, kuna tema tegeles kirjutamise ja „möjutamisega” juba enne seda kui moodsad sotsiaalmeediakanalid nagu Instagram või Facebook loodi. Samuti oleksin tahtnud kaasata youtuber’eid, Eesti Twitteri avangardi ja rääkida TikTokist, aga paraku on „Eesti lugude” formaat kuni 29 minutit.

Mis sind sisuloojate maailma puhul kõige rohkem üllatas?

Mind üllatas Hillar Kohvi populaarsus. See, et ka tema soovib oma persoonibrändi tuluks pöörata ning saunamaja saada. Ja üllatas, et ükski ehitusfirma seni vedu pole võtnud. Sotsiaalmeedias on järjepidevus võti edule. Kui sa ikka iga päev postitad, oled kindlasti edukas. Hillar toodab üle kümne ühiku päevas. Hillari produktiivus üllatas.

Üllatasin ennast ise. Tegeledes selle teemaga, olen kustutanud paljud äpid, telefon jääb ööseks teise tuppa. Olen väga teadlikult jälginud oma harjumusi, mis on hää.

Sotsiaalmeediaga kaasa jookstes, oma argielu dokumenteerides oleme ajastu ohvrid. Otsides voo algust või lõppu, oleme seal kinni, ilma et keegi kureeriks, vahendaks või eesmärgistaks seda tohutut infomassiivi – see on ühismeedia paradoks.

Kas sinul kui dokumentaalfilmitegijal piisab tavaliselt ühest filmist, et üks konkreetne teema end ammendaks või jälgid edaspidigi sama valdkonna tegemisi pilguga, mis sealt edaspidi põnevat võiks tulla?

Ikka jälgin. Ikka mõtlen. Ega teemad sellega otsa ei lõpe. Neid on rohkem kui jõuan filme teha.

Mis su järgmised filmiprojektid ette näevad?

Üldiselt võivad filmitegijal olla suured plaanid, ideaalid ja eesmärgid, kuid tegelikult loeb see, kui kiiresti suudad kohaneda muutuvate sündmustega. Takistused on need, mis mind kõige enam filmi tegema inspireerivad.

Dokumentaalfilm „Mõjutajad” on ETV2 eetris 7. märtsil kell 22.30. Film on hiljem järelevaadatav ERRi kodulehel.