Eelmisel nädalal jõudis kinodesse dokumentaalfilm „Siit ta tuleb, Roosi”, mille režissöör Margit Lillak on varem eesti vaatajate teadvusesse jõudnud linateosega „Südamering”. Uurime, mis tunne oli elada kaamerasilma all ja missugused dilemmad tekkisid teismelise elust filmi tehes.

Margit, tegid kümme aastat tagasi filmi „Südamering”, mis näitas ühe ökokogukonna loomist ja n-ö ellu astumist, sellest kasvas välja ka „Siit ta tuleb, Roosi”. Mis hetkel „Südameringi” tehes aru said, et siit on üks teine lugu koorumas? Kuidas sa selle ära tundsid? 

Margit: See teine lugu koorus ikka mitu aastat hiljem, aastal 2021, kui olin Roosil ja ta emal külas, siis oli Roosi juba 15-aastane. Seda ideed toetas toona see lapsepõlve materjali salalaegas. Aga sellist plaani mul algusest peale polnud, et teha pikaajalist vaatlust ühest lapsest. See oli õnnelik juhus. Selle hetke tundsin ära siis, kui nägin enda ees järsku seda tuttavat last hoopis uues valguses, varaküpsuses. Ta oli läbi teinud metamorfoosi ja tema kirglik dünaamika oma emaga tekitas minus sädeme ja uudishimu, et siin on midagi olulist peidus, selle põlvkonna hääl, mis on väärt jälje üles võtmist. 

Roosi, mulle jäi filmi vaadates mulje, et oled oma eakaaslastest kuidagi vabam ja julgem, mõtlesin, kas see võib olla tänu alternatiivsele haridusele ja elulaadile, mida lapsena kogesid. Teame, mida tavapärane haridussüsteem noortele annab, aga küsin hoopis niipidi, et mida see ära võtta võib? 

Roosi: Meie haridussüsteem on algusest peale keskendunud individuaalsele õppeedukusele, mida on võimalik saavutada, kui jälgid ja omastad etteantud raamistikku.  Ma usun, et selline lähenemine pidurdab näiteks koostöö tegemise oskust ja loomingulisuse arengut. Lõppude lõpuks on küsimus selles, kui suure uudishimu, loomingulisuse ning avatud meelega on inimesed võimelised probleemidele lähenema. Neid väärtusi surub alla meie praegune koolisüsteem, mis on keskendudnud edule ning meelde jätmisele. 

Eestis on muutuste ellu viimine riigi skaalal palju lihtsam võrreldes mõne suurema ning korrumpeerunuma riigiga. 

Roosi Mai Järviste

Su optimism kliimakatastroofi ja liikide väljasuremise osas on läbi filmi üksjagu kõikuv, dominantsed poliitilised struktuurid on teinud vahepeal sammu kliimakatastroofi eitamise suunas. Kuidas sa aktivistina sellega tegeled ja toime tuled? Kas su strateegiad on kuidagi muutunud? 

Seal, kus on raha on ka võim. Rikkuse genereerimine meie praeguses maailmas põhineb loogikal, mis ekspluateerib inimesi ning loodust. Ühiskondadena on meil vaja luua muutust fossiilkapitalismil (laiemalt neoliberaalsel kapitalismil) põhinevates võimustruktuurides, peatada ressursside ületarbimine ning ebavõrdsusel põhinevad mehhanismid. 

Minu lootus inimesena, kes soovib avatud silmade ning aususega pidevalt maailma, meie praeguse katastroofilise olukorra ning lahenduste kohta õppida on teised inimesed. Aktivistiks ma end ei nimetaks. Ma olen veendunud, et ainult läbi kollektiivse pideva koos õppimise, katsetamise, kuulamise, -töö ning julguse unistada on võimalik tuua fundamentaalsel tasemel muutusi. Ma soovin südamest, et meie armsa Eesti privilegeeritud mullis oleks huvi ja julgust avada oma silmad laiemalt maailmas toimuva osas, saada ausalt aru enda privilegeeritud positsioonist katastroofide keskel. Samuti on oluline teadvustada võimalusi, mis kaasnevad niivõrd väikeses riigis elamisega –  Eestis on muutuste ellu viimine riigi skaalal palju lihtsam võrreldes mõne suurema ning korrumpeerunuma riigiga. 

Roosi, võtad kaamera vahepeal hoopis enda kätte ja näitad vaatajale Margitit, küsid julgelt, kas ta teisi lapsi ka niimoodi jälitab. Mis tunne oli kaamerasilma all kasvada? Mis tunne on sellele ajale praegu tagasi vaadata? 

Roosi: Kui aus olla, siis ma ei tunne, et oleksin kasvanud kaamerasilma all. Kuna lapsena polnud põhifookus minul, vaid kogukonnal, kus kasvasin, siis oli Margiti kui toreda tädi kujuga kaasaskäiv kaamera normaalsus. Filmimine, mis algas, kui olin 15-aastane oli muidugi väga erinev, kaamera ees oli tihti raske olla, end autentselt, mugavalt ning avatult tunda. Samas oli kaamera ees ka n-ö karakterina esinemine või läbi selle suhestumine vabastav kogemus.

Mida tähendab läbi kaamera kellegi sirgumist nii lähedalt jälgida? 
Margit: See on üsna kummaline ja vastuoluline protsess. Segu vastutusest, rõõmust, inspiratsioonist, kurbusest ja frustratsioonist. 8-aastase lapsega filmi teha on hoopis midagi muud, kui 16- või 18-aastasega. Pole olemas ühte meetodit, kuidas talle läheneda: kuna ta on ise pidevas muutumises, siis pean ka kogu aeg oma meetodit muutma. Lastega on väga äge töötada, nad on nii ehedad ja filtriteta, mängulised. Murdeeas on nad aga hoopis teistmoodi, siis on neisse siginenud teatav ettevaatlikkus, usaldamatus ja muud kihistused. Murdeealise põhiteema on oma piiride tundmaõppimine ja nende kehtestamine, see on ühelt poolt väga õpetlik, teiselt poolt filmi tegemise mõttes mega raske.

Lastega on väga äge töötada, nad on nii ehedad ja filtriteta, mängulised. Murdeeas on nad aga hoopis teistmoodi.

Margit Lillak

Vaatajana on tunda filmis kujutatud perekonna ja sinu kui filmitegija omavahelist lähedust. Kuidas peaks dokumentalisti eetikast lähtuvalt sellesse suhtuma? Kas sul oli filmi tehes ka mingisuguseid suuremaid dilemmasid või küsimusi? 

Margit: Põhiline dilemma oli, et ei tahaks kellelegi haiget teha, aga see on väga õhuke piir. Kui tahad mingit pinget ja konflikti, mis filmi huvitavaks teeb, siis sellega kaasneb alati surve tegelastele ja vaatajatel paratamatult tekivad oma hinnangud, mis sõltuvad nende endi elukogemustest ja kihistustest. Eelmise filmiga kogesin, et tegin osalejatele tahtmatult haiget. Või siis pigem tegid neile haiget meediast tulnud hinnangud ja kriitika nende eluvalikutele ning tundsin end selle eest vastutavana. Antud juhul on vastutus veel suurem, kuna tegu on noorukese lapsega ja see kõik mõjutab tema edaspidist elu. Eriti see osa, mis filmi ümber käib, meediaga suhtlemine näiteks. See võib täiesti ootamatult omaette tuurid üles võtta. Selle eest on raske teda kaitsta ja selleks valmistuda.

Film lõppeb enne üht Roosi suurt elumuutust. Kuhu suunas te kumbki nüüdseks kasvanud olete, mida teinud olete? 

Roosi: Hetkel on minu vaheaasta Eestis läbi saamas ning olen mõneks ajaks jälle välismaale reisimas ning USA-sse õppima suundumas. Olen saanud rahulikumalt võtta, Eestis oma lähedastega aega veeta, lugeda ning erinevatel töökohtadel kätt proovida.

Margit: Mina olen pidanud viimased kaks aastat filmiga seoses väga palju reisima. Ühelt poolt on see tore, olen saanud palju inspiratsiooni ja kohtunud oma eriala tippudega, aga teistpidi olen sellest väsinud. Vabatahtlikult ma niisama naljalt kuhugi lendama ei hakka. Vaikselt olen alustamas uut filmi, aga väga vaikselt. Oleks hea puhata vahepeal, paigal olla ja ainult väga lihtsaid asju teha.