Reedel, 1. juunil avatakse EKKMis tänavu 50. juubelit tähistava Tallinna Graafikatriennaali peanäitus „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus”, mille kuraatoriks on Margit Säde.

Säde on laenanud oma näituse pealkirja Austria psühhoanalüütiku Wilhelm Reichi pseudoteaduslikult leiutiselt, nn pilvepurustajalt, millega Reich viis 1950. aastail läbi kümneid tervendavaid „kosmilise orgoonenergia” eksperimente. Kuraatoriprojekt küsib, mis juhtub siis, kui inimene kogeb midagi, mida ei ole võimalik vahendada olemasolevate algoritmidega.

Kuidas sa Wilhelm Reichi ja tema pilvepurustaja ideeni jõudsid ning mis on „orgoonenergia”? Mis sind selle juures paelub?
Jõudsin Wilhelm Reichini läbi Kate Bushi laulu ja video „Cloudbusting”, ehk siis popmuusika kaudu. Ma olen alati suur Kate Bushi fänn olnud ja kui pärast Wilhelm Reichist juurde lugesin, jäi mulle see pilvepurustaja idee kuidagi andmetööstuse pilve taustal kummitama. Kindlasti andis näituseks tõuke ka mu isiklik elu, tunne, et energia on kuskile kinni jäänud ja see tuleb kuidagi uuesti liikuma panna, tajumine, et senine ekraanist jälgitav maailm mind enam ei köida ning tahaksin jälle osata kombata ja hoomata kogemusi oma füüsilist keha kasutades. Oli vajadus mingitest vanadest harjumustest lahti murda, tahtsin inimestega suhelda otse, ilma „pilve” vahenduseta. Juba Marshall McLuhan tõi välja, et meediumi mõju jõuab alles siis kohale, kui harjumused, väärtused ja tegevused on massikommunikatsioonivahendi tõttu muutunud. McLuhan rääkis sellest kõigest ettenägelikult juba kõvasti enne internetti ja sellele järgnevat pilveandmetöötlust. Nii nagu kommunikatsiooni puhul on ka energia jaotumisel mingi vahendaja, meedium vajalik.

Reichi orgoonenergia on energiaväli, eluenergia, mis täidab ja ümbritseb kõiki elusorganisme, põhimõtteliselt sama, mis Hiina meditsiinis qi, india meditsiinis praana. Reich seostas orgoonenergiat otseselt seksuaalenergiaga, mille allasurumine tekitab igasuguseid pahesid ja haiguseid. Olles küll Freudi õpilane, vastandus ta Freudile, kes uskus, et tsivilisatsiooni kestmine sõltub seksuaalsuse allasurumisest. Reich uskus, et orgoonenergiat on võimalik otse pilvedest tema ehitatud pilvepurustajast tuleva veejoaga atmosfäärist vabastada. Minu jaoks ongi huvitav Reichi pilvepurustaja metafoori kaudu seada küsitluse alla viisid, kuidas me enda inspiratsiooni, energiat, aga ka selle puudumist üksteisele vahendame. Wilhelm Reich tõi psühholoogiasse keha ning just praegu on õhus küsimus, kui kehatuks õnnestub meil ennast mõelda.

Milliseid kõrvalekaldeid reaalsustajus silmas pead, mida pole võimalik olemasolevate algoritmidega vahendada? Kuna kübertehnoloogia areneb üha edasi, kas see ei võiks meie reaalsuse kogemise viisidele sappa jõuda?
Põhimõtteliselt kõiki mittekaubastatavaid emotsioone ja kogemusi.
Kuidas anda meditatsiooni või teadvuse muutunud seisundit või mis iganes ambivalentset seisundit edasi algoritmina? Minu arust pole olemas ühtset reaalsustaju ja seetõttu pole võimalik seda ka kuidagi algoritmi salvestada. Algoritm on ju lihtsalt retsept, reeglite kogum, mis on tavaliselt väljendatud matemaatilise tehtena. Siin võib ju iseenesest ka teisest otsast läheneda, võib olla tõesti kõike võimalik algoritmidena edasi anda, aga me ei oska seda vastu võtta. Keha ei tunne koodi ja jääb ilmselgelt kübertehnoloogiale jalgu.

Mis võiksid olla alternatiivid elule pilves ehk üha suuremale võrgustumisele-veebistumisele?
Ma arvan, et see on küsimus, millega me kõik igapäevaselt aktiivselt tegeleme. Virtuaalsus on üks paljudest eskapismi vormidest, mis võib küll mõnda aega mõjuda tuimestavalt ja leevendavalt, aga taoline pidev ülestimuleerimine muudab inimese ahneks, ärevaks ja rahutuks. Kuna seesamune andmekogum, mida me väga kergekäeliselt „pilveks” nimetame, on võtnud üle meie mäletamistehnikad, siis võib olla individuaalsete mäletamisviiside ja kehaliste kogemuste uuesti avastamine ning väiksem kohalolek veebis on virtuaalsusest võõrutamise esimene faas. Usun, et paljud on kogenud pärast paari looduses veedetud päeva erinevaid internetisõltuvuse ärajäämanähte. Meie keha tuletab meile ennast pidevalt meelde, isegi kui oleme õnnestunud selle nii õhukeseks ja ebamääraseks muuta.

Oled alates 2018/2019 õppeaastast EKA kaasaegse kunsti magistriprogrammi dotsent. Mis teemadega seal tegelema hakkad?
Tegelen teemadega, mis mind ennast huvitavad – sissekäidud ideede ja uskumuste küsitluse alla seadmine, tudengite ja kolleegidega mitmekesise dialoogi ja konstruktiivse kriitika praktiseerimine. Samuti vabakutselise kunstniku-kultuuritöötaja immateriaalse ja prekaarse töö kitsaskohtad ning üritan aidata leida ka turuloogikat eiravatele autoripositsioonidele omaalgatuslikke kontekste. Põhiliselt näen oma panust tudengite ja kunsti- ja kultuuriväljal tegutsevate inimeste kokkuviimisel, võimalike koostöövormide algatamisel ning igasuguse nõu ja jõuga toetamisel. Kutsun külla erinevaid tegijaid ja mõtlejaid, ning ühtlasi loon ruumi ja aega ambivalentsusele, huumorile ja poeesiale.

Kas suveleitsakut eelistad veeta linnas või maal?
Ikka maal. Mu poeg August nimetab tabavalt mu vanaema kodu Võrumaal paradiisiks. Sealt võib mind ikka ja jälle leida kuskil võpsikus, metsatukas, lõkke ääres, marjapõõsas ja suitsusaunas koos sugulaste ja sõpradega inspiratsiooni kogumas.