Alanud hooajal hakkavad Eesti nüüdiskunstiskenel niite tõmbama Marika Agu ja Sten Ojavee, kes valiti Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse uuteks projektijuht-kuraatoriteks. Varem on nad neid niite tõmmanud nii Tartu Kunstimuuseumis kui ka Kasselis documenta 14 tiimis.

Marika ja Sten, milliste visioonidega KKEKi kuraatorikonkursil silma paistsite?
Marika: Pakkusin välja mitu ideed, neist oluliseim oli seotud KKEKi arhiiviga. Loodetavasti jõuan arhiiviga töötades näituse või trükise koostamiseni, mille kaudu problematiseerida George Sorosi pärandi ja ideoloogia üle ning mõtestada, kuidas see kajab tänasesse päeva.

Hetkel on üks minu peamiseks ülesandeks seal sisalduvate materjalide korrastamine, uuendamine ja seejärel kättesaadavaks tegemine, et hõlbustada kaasaegse kunsti professionaalide tööd.

Sten: Ma ootan huviga EKA-s avatavat kuraatoriõpet – eks selle korralikult käima saamiseks kulub aastaid, aga kohaliku kunstivälja rikastamiseks on sellel suur potentsiaal. KKEKi Koostöö KTI-ga on juba toimiv ja seda peab jätkama, KKEKi tegevus keskendus seni suuremal määral kunstnike võimaluste parandamisele, nüüd tekib võimalus arendada oluliselt näituse korraldajaid ja kunstitöötajaid. Intensiivsemalt võiks arendada ka tasustatud praktika liini.

Marika, oled Müürilehte varem kirjutanud kimbatusest, mis tekib, kui asud tööle kunstiinstitutsiooni, aga pidanud ennast ise varem autoriteetidele vastandujaks. Kuidas (anti-)institutsionaalsusega seoses KKEKi tööle minekuga suhestud?
Marika: Seda kimbatuse väljendust võiks vaadata eelkõige tänavakunsti musealiseerimise kontekstis, millega ma tegelesin 2014. aastal. Töötades „Kas sellist muuseumi tahtsimegi?” raames tänavakunsti alanäitusega, oli meil MinaJaLydiaga mõttes üks väike kunstiline žest, kuid see jäi tegemata, kuna ma oleks oma töökohast ilma jäänud ja MinaJaLydia oleks ilmselt saanud kriminaalsüüdistuse. Too emotsionaalne tekst sai kirjutatud ajendudes romantilisest kunstivabaduse ideest… Tegelikult ma ei leia, et mul oleks erilisi antiinstitutsionaalseid hoiakuid, niisiis KKEKi tööleasumise üle on mul ainult hea meel.

Sten, oled Kasselis documenta 14 tiimis. Mis sulle ühe suurima kaasaegse kunsti festivali juures töötades kõige suurem väljakutse on olnud?
Sten: Adam Szymczyk mainis mingis intervjuus, et võimatu on leida kahte inimest, kes documentat külastades oleks ühte ja sama näitust näinud. Ma avastan ennast tihti olukorrast, kus mu vestluskaaslane mingit teist näitust kirjeldab. documenta 14 on mõõtmetelt tohutu, siin on nii palju erinevaid liine, kuraatoreid, vestlusi, etendusi, tekste ja lokatsioone, see teeb mind teinekord nõutuks.

Minu näitusekogemus põhineb suuremas osas ligikaudu 10–15 kunstniku ja nende teoste väga heal tundmisel, mul on peas näituse asukohtade ja institutsioonide nimed, ma olen kohtunud paljude kunstnikega ja aidanud kaasa nende teoste valmimisele. Ikkagi ei ole ma kindel, millist näitust mina olen näinud. See on inspireeriv teadmatus ja mind pingestab mõte väljakutsest kogu näitust ise kogeda ja näha. Ilmselt kõige raskem ongi kujundada enda jaoks terviklik kogemus. Mul on documenta lõpuni veel nädal. Surve näitust veel ja veel vaadata üha kasvab.

Eks lõpuks ole muidugi kõige väljakutsuvam enda kolleegidest lahku minemine. Kui ma nooremana suviti laagris käisin, oli koju jõudes enesetunne tohutult positiivne, tundeline ja haavatav. Nüüd on umbes sama tunne. Emotsionaalselt on see väga väljakutsuv.

Olete mõlemad töötanud Tartu Kunstimuuseumis kevadel ametist lahkunud Rael Arteli juhtimise all. Milliseid õppetunde Tartmusist Tallinnasse tulles kaasa võtate?
Marika: Tartust võtan kaasa eelkõige kogemused – olen tegelenud erinevate näituseformaatide, kunstimeediumite, ajalooliste perioodide ja geograafliste piirkondadega. Kuna Rael pani publikatsioonidele üsna palju rõhku, sai igale projektile kaasa produtseeritud kahekeelne trükis. Olen omandanud teadlikkuse Tartu konteksti ja publiku suhtes.

Sten: Ma ei ole ajateenistust läbinud, aga ma arvan, et aasta Tartus koordinaatorina töötades kogesin midagi sarnast. Natuke nagu ebamugav ja tüütu ja pingeline ja teinekord vastuoluline. Intensiivselt kasulik ettevalmistus näiteks documental ellujäämiseks ja stressitaluvuse kasvatamiseks. Rael on juhina karm, aga see on õpetlik. Aasta jooksul sain võimaluse kureerida kolm näitust, kirjutada kataloogitekste, taotleda erinevaid toetusi, tegeleda raamatupidamisega, installeerida näituseid, viia läbi giidituure ja palju veel. Kõik õppetunnid võtan endaga kaasa. Eelkõige ehk selle, et varakult planeerida, et üks kord seda meeletut lõpu rabistamist inimlikumalt saaks läbida.

Millistel näitustele ja kunstisündmustele tasub sel sügisel kindlasti minna?
Marika: Sügis ja eriti selle algus pakub igal aastal võimsalt kultuuriüritusi. Mul on head mälestused Riias toimuvast Survival Kitist, mis sel aastal toimub 9. korda, ja Istanbulist, kus toimub 15. Istanbuli Biennaal. Kes välismaale eriti ei tiku, siis näiteks Tartu Kunstimuuseumis on „Muuseumi koreograafia”, mida kureerib Hanna-Liis Kont. Tallinna Fotokuu on laienenud sel aastal ka Narva, kus on fotograafi Maria Kapajeva isikunäitus „Unistus on helge, veel ebaselge” ja fotonäitus „Ütle mulle. Kaasaegne portree fotograafias”.

Sten: Sügisel on veel viimane võimalus külastada Veneetsiat, Münsterit ja Kasselit. On üsna haruldlane, et need massiivsed üritused kõik samaaegselt avatud on. Mu arvamus ei laveeri hästi/halvasti kureeritud näituste nööril, vaid lähtub võimalikkusest minna ja näha, mida väga suure eelarvega näitustel kokku on pandud. Kindlasti ei poolda ma seda, et kõik kolm näitust nädalase puhkuse sisse pressida. Kui veel aega, raha ja energiat on, siis ühe võiks valida (ja kui valik Saksamaa kasuks osutub, siis Münster on Kasselist ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel).

Mina loodan sügisel külastada Veneetsiat, olen kuulnud, et sügisene Veneetsia on cool’im ja tänavatel on rohkem õhku. Veneetsiasse minnes tasub kaasa võtta Giulia Foscari 2014. aastal koostatud reisijuhi „Elements of Venice“, mis harutab muinsajutulise Veneetsia arhitektuurse ruumi legoklotsidena lahti ja pakub linna avastamiseks värske lähenemise.

Eestis soovitan minna Anne Vetiku kureeritud moefotograafia näitusele. Meeldib, et Anne teeb näitust sõpradega, värsked nimed kunstiväljal ning Kultuurkapital on asendatud Tallinna Kaubamajaga, ootan huviga!