Kolmapäeval, 15. märtsi õhtul kell 23 näidatakse ETVs „Eesti lugude” sarjas Marta Pulga dokumentaalfilmi „Zoopark” Tallinna loomaaiast, kohast, kus lõvi ja jänes elavad rõõmsalt kõrvuti ning inimesed nende eest väsimatult hoolitsevad. Juba praegu võib filmi näha ETV kodulehelt.

Su dokk portreteerib elu ja olu Tallinna Loomaaias. Kuidas muutis see sissevaade su senist arusaama sellest asutusest? Mis toimub loomaia n-ö suletud uste taga seal, kuhu tavakülastaja pilk ei ulatu?
Loomaaiaga on täpselt nagu filmitegemisega – kui eesmärgiks on luua illusioon, mingi kujuteldav maailm, ei saa imestada, et keegi ei märka, milline töö sinna taha tegelikult käib. Inimesed selle taga jäävad nägemata. Me tähistame loomaaeda kui mingit kultuuriväärtust, aga seda peavad elus hoidma inimesed üsna kesise palga eest. Suuresti püsibki see ikooniline paik nende õlgadel ja armastusel – kui su hoolealune on haige, siis sa ei ütle, et ma saan 400 € kuus ja mind ei huvita, ma ei jää kauemaks tööle. Loomaaias näeb väga palju armastust ja väga palju tööd. Ning iga päev kontraste – sünnid, surmad, linnulaul ja sita kühveldamine on kõik osa loomaaia igapäevast.

Mis või kes sind ennast selle loo juures kõige enam paelus?
Loomaed on kui väike eraldiseisev ökosüsteem, mis toimib keset Tallinna linna. Tal on oma koht eestlaste kollektiivses mälus, see on pidupäeva võrdkuju, ent samas elab ta enamiku ajast unustuses. See on mingi lapsepõlvepaik, mis püsib meie mälestustes päikesepaistelisena, kus lõvi ja jänes elavad sõbralikult kõrvuti ja lasterong teeb uljaid ringe. Aga tegelikult ei paista Eestis kusagil iga päev päike, isegi mitte loomaaias. Mind huvitavad need inimesed, kelle jaoks on teiste pidupäev hoopiski argipäev. Mind huvitas, mida nad kaalule panevad ja miks. Mida ütleb inimese suhe loomadega selle kohta, kuidas suhestutakse teiste inimestega? Mulle tundub, et meid huvitavad loomad sellepärast, et nad kas kõnelevad midagi inimeseks olemise kohta või aitavad seda ära unustada. Mind võlub loomaaia keskkond – see, et ta on veel osaliselt korrastamata, see on väga kinematograafiline ja metsik. Mind viimasel ajal õudselt segab meid igal pool ümbritsev üledisainitus ja liigne korrapära. See loob mingi petliku illusiooni, nagu maailma saaks kontrolli all hoida.

Millise loomaga sa end kõige kergemini samastada suudad? (Miks?)
Ahvidega. Ma olen räpane ja tunnen ennast tihti pigem inimese paroodia kui inimesena, nagu ütleb ahvide kohta filmi üks tegelane Tanja. Aga pigem makaak kui šimpans, kuidagi kiirem, rahutum aga mitte nii jõuline. Veel loomaaias kogutud tarkuseid: kabjalistel pidavat olema ohvrimentaliteet. Nii et ise valime, kas käitume nagu kabjalised, kiskjad või pärdikud.

Millised on dokumentaalfilmi tegemise iseärasused?
Vastutus oma tegelaste ees. Dokumentaalfilmi vaadatakse vahel kui tõde, ehkki on ammu selge, et film on juba olemuslikult illusioon, unenägu. Isegi kui kaamera on kogu aeg ruumis ühel kohal ja midagi justkui ei lavastataks, esitan ma oma vaatepunkti kas või sellega, millal kaamera käima ja kinni panen – kas ma näitan seda osa, kus süüakse või seda, kus konte puhtaks lakutakse? Seda olulisem on, et dokumentalist oma subjekte armastaks, neist lugu peaks. Sest inimesed usaldavad ennast ja oma lugusid sinu kätesse ja seda tuleb tõsiselt võtta. Ilmselt läbib igasugust kunsti soov inimesi mõista. Dokumentalist vaatab üht inimest või nähtust ja püüab temas näha kogu maailma.

Lisaks pead sa olema hea jälgija, mitte sekkuja – see on osa, mis on mulle iseäranis keeruline.
Dokitegijana pead sa evima kõikevõitvat usaldusväärsuse aurat. Mängufilmi režissöörina põhimõtteliselt ka, aga siis ei pea end süüdi tundma selle eest, kui natuke manipuleerid, see tundub kuidagi vastuvõetavam, lihtsalt üks lavastamise vorme. Doki puhul, kuna ma palun oma tegelastelt ausust, siis ma tahaksin ise ka aus olla. Minu ausus oleks sealjuures tihti see, et ma istuks lihtsalt nurka maha ja passiks enda ette, aga ma olen aru saanud, et see võib tekitada teistes inimestes kohmetust.

Mis sul järgmiseks käsil on? Kas näed oma tulevikku pigem mängu- või dokfilmide vallas?
Üks täispikk dokumentaal on tegemises ning kuu pärast lähen võttesse lühimängufilmiga. Praegu tõmbab mind see mängufilm, oma lõputute võimalustega, mis ei pea olema meid reaalselt ümbritseva maailmaga võrdelises seoses.

„Zoopargi” režissöör on Marta Pulk, operaator Sten-Johan Lill, montaažirežissöör Martin Männik, helilooja Ann Reimann ning helirežissöör Tarvo Schmeimann.

Vaata filmi ETV kodulehelt või kolmapäeval telerist.