Techno-produtsent Merimell, R2 saate „Machine Nation” juht ja samanimelise pidudesarja vedaja, andis eelmisel nädalal välja video oma loole „Breatharian”. Rääkisime, kuidas see sündis ning millist techno’t eestlastele kuulata meeldib.

Techno-loole muusikavideot teha pole eriti tavapärane. Peamiselt on need kindla narratiivita ja abstraktsema sisuga klipid. Miks see sinu arvates nii on ja miks sa teistmoodi otsustasid teha?

Olen ka varasemalt muusikaklippe teinud ja võtnud ühendust erinevate videotoimetajatega, kes vastavalt mu soovile muusikavideo kokku panevad. Sel juhul annan neile paar märksõna ja suuna, mis seal võiks toimuda. Siiski pole kunagi olnud tegu orginaalklippidega, vaid toimetaja on muretsenud materjali kas erinevatest multikatest, filmidest või videopankadest ning kaunistanud neid erinevate efektide ja liikumisega. Üheks erandiks oli mu remiks Matthew Creedi loole, kui käisime filmimas Raadio 2 katusel. Seal oli aga tähelepanu keskpunktis tantsija Viktoria Martjanova ning tagataustal ilmutasime end koos Matthew’ga ainult paaris kaadris.

Kui ma hakkan mõtlema põhjusele, miks ma selliseid klippe tegin, siis ilmselt sellepärast, et lihtsalt kuuluda. Teha nii, nagu teised teevad ja eks iga õige techno-looga käib kaasas hea visuaal. Samal ajal on mul alati olnud unistuseks teha ka päris muusikavideo, kuid oli ebaselge, millal, kuidas ja kellega see juhtub. Kust saaks kokku vajaliku eelarve, kelle saaks punti ja mis lugu oleks üldse selle suure töö vääriline. Nüüd on teada, et selleks sai „Breatharian”.

Kuidas see video sündis?

Ma olin üsna pikalt inspiratsiooni kogunud, pannud kõrvale videonäiteid ja jälginud erinevaid režissööre, kelle looming väga meeldis. Mul on siiani alles terve Google Sheetsi tabel, kus on kirjas parimad jumestajad, stilistid, produtsendid ning monteerijad. See on selline ülim unistuste tiim, kelle ehk kunagi tulevikus jõuan kinni maksta, sest sain kohe alguses aru, et sellist eelarvet mul pole. Tõin end üsna kiiresti maa peale tagasi, kus mu ainsaks ja viimaseks lootuseks oli kirjutada Balti filmi, meedia ja kunstide kooli õpilaste Facebooki gruppi. Tuttav arvas, et seal on palju näljaseid ja väga andekaid õpilasi, kes tahavad ennast proovile panna. Minu üllatuseks täitus mu postkast üsna kiiresti ja sealt jäi silma Reece Mladjov. Kohe kui temaga kohtusin, teadsin, et ta on minu inimene. Ükski asi ei olnud tema jaoks probleem ja ta oli kindel, et kui ei saa, siis kuidagi ikka saab. Minu õnneks on Reece’il väga suur tutvusringkond, kust saimegi oma videosse pea 40-liikmelise tiimi, kes kõik täitsid video tegemiseks vajalikke rolle.

Millest te visuaali loomisel lähtusite? Kuidas said valitud võttepaigad, osatäitjad, stilistika jne?

Reece’il oli juba esmakohtumisel olemas oma visioon ja idee, mida ta soovis ellu viia ning ma usaldasin teda 100%. Kuna ma polnud midagi nii suuremahulist varem ette võtnud, siis nähes tema eelnevaid töid, teadsin, et ta saab sellega kindlasti hakkama. Reece tahtis ennast oma mugavustsoonist välja tuua ja janunes millegi täiesti pöörase järele. Varasemalt on ta filminud muusikavideosid näiteks Eesti Laulu osalejatele, nii et see oli tema jaoks midagi väga teistsugust.

„Õppides kohapeal näitlejaid ja nende keemiat tundma, tegime me tegelikult stsenaariumis palju muudatusi, kuid see tegigi videost selle mis ta praegu on,” ütles video kaasrežišöör Bertan Can. „Otsustasime luua väljamõeldud põrandaaluse maailma. Meie õnneks võtsid klubid HALL, Helitehas ja Patarei vangla meid soojade kätega vastu ning meie idee sai teoks,” lisas Reece Mladjov. „Mis puudutab video narratiivi, siis see räägib tegelikult vangis olemisest. Kõik me oleme erineval viisil lõksus ja maksame vabaduse eest erinevat hinda,” sõnas Bertan. Stilistika ja valgusmängu eest hoolitses Do Hyun Kang, kes kutsus punti ka Reval Stunts meeskonna. Osatäitjaid valisid ja kogu ülejäänud kupatust hoidsid püsti Greta Binger ja Sten Toom.

Lugu ilmus UK leibeli Moments in Time alt ning ka varasemalt oled sa mitmete erinevate välismaa plaadifirmade alla sattunud. Kuidas need sidemed tavaliselt tekivad? Milline su fännibaas mujal on?

Plaadifirmadega on mul samasugune tabel, kuhu olen aastate jooksul üles kirjutanud oma lemmikud, kelle lugusid tihti mängin ja mille alt tahaksin kindlasti ka oma loomingut välja anda. Moments In Time oli üks nendest, sest mulle meeldis, kuidas nad oma artiste toetavad ja promovad. Mulle jäi pidevalt silma, et nende väljalaskeid mängivad väga suured nimed nagu Amelie Lens, Alan Fitzpatrick, Kobosil, Ellen Allien jpt. Samuti näevad nad ka kujundustega väga palju vaeva, toodavad merch’i ja lasevad enamjaolt iga EPga välja ka vinüüli. Võib öelda, et muusika väljaandmise osas käitun ma üsna strateegiliselt.

Nii palju kui ma olen välismaal esinemas käinud, on need esinemised saadud just nende release’ide pärast. Mis tegelikult tundub ju üsna loogiline. Kui ma ainult Eestis omi asju ajaks, kuidas siis keegi mind üldse välismaal teadma peaks? Kui ma käin esinemas, tunnevad peo külastajad mind just nende lugude pärast ja ootavad ka sarnases stiilis setti. Meeldejäävaim ülesastumine oli Pariisis, kuhu sattusin kohe pärast oma kõige esimese EP ilmumist. Seal sain ma kinnitust, et muusika on tee maailma avastamiseks.

Sa oled techno-maastikul tegutsenud mitmeid aastaid. Kuidas näed sa hetkel selle žanri arengut? Millist techno’t eestlased enim armastavad?

Juba pikemat aega tunnen, et techno on Eestis oma tipus. Ega enam paremaks minna ei saa, sest meie skeene on üsna väike. Seni parimad techno-peod on toonud kokku kuskil 500+ inimest ja seda on üsna raske ületada. Meil on hetkel kaks põhiklubi, mille järgi tunnen, et rahvas jaotub pooleks. Kas sulle meeldib veidi leebem ja progresseeruvam techno või toorem ja maa-alusem. Mulle meeldivad mõlemad ja poolitan ennast tihti kaheks. Vahel nii, et ka juhuslikult peole sattunud inimene suudaks minuga samastuda, teinekord mängin aga truehead’idele, kes teavad iga artisti, nende tausta ja sound’i peast. Tore on end niimoodi ümber lülitada, siis ei hakka kunagi igav.