21. aprillil toimub Tallinnas Kinomajas üritus „Glitch, please”, mis tutvustab uusimat elektroonilist muusikat ning toob publikuni sellised põrandaalused žanrid nagu glitch ja breakcore. Teiste seas astub üles ka Leipzigis elav Eesti juurtega glitch-muusik Oliotronix, kes loob muusikat Game Boy mängukonsooliga.

Ürituse „Glitch, please” korraldaja mainis, et sa leiad muusikat kohtadest, kus seda tavaliselt ei ole. Kuidas see käib?

Minu jaoks on põnev avastada „kohti” või seadmeid, mis pole loodud selleks, et nendega muusikat teha, sest sellega kaasneb alati üllatusmoment ning ootamatu tulemus. Minu tegevus selles vallas on keerelnud circuit bending’u ja pisikese 1989. aasta videomängukonsooli Nintendo Game Boy DMG ümber. Tänu sellistele tarkvaradele nagu LSDj ja Nanoloop, mille arendasid välja Johan Kotlinski ja Oliver Wittchow, anti sellele 2000ndatel uus elu, niisiis sai Game Boyst väike muusikaprodutseerimise masin. See ei ole siiski ainus mängukonsool, mida on muusika tegemise jaoks nõnda „häkitud” või millele on uus kasutusviis leitud: on ka Atari, Amiga, Sega ja palju teisi. Teine oluline põhjus, miks sellist tehnoloogiat kasutada, on selle piiratud võimalused. See saab teha ainult 8-bitist heli, millega kõik tuttavad on. Enamik seostab seda Tetrise ja Mario Brosiga ning armsa häälega, mis selle sisse ehitatud kõlarist tulevad. Kui sa konsooli aga enda helisüsteemi ning enda loodud biitide ja helidega ühendad, saad sa aru, millist massiivset heli see väike masin võib teha. See on väga võimas ning paneb üha rohkem katsetama. YouTube’is on väga palju erinevaid videosid, kuidas selle tarkvaraga igasuguseid helisid luua, mis tõestab, et piiratud võimalustes peitub lõputu loovus ning vahet pole, mis vahendeid sa muusika tegemiseks kasutad  – uudishimu ja kannatlik lähenemine nihutavad piire ning nii juhtuvad õnnelikud õnnetused. Mõned kutsuvad seda isegi uueks pungiks. 

Kuidas leidsid sa tee glitch-muusikani?

See tee sai alguse minu hobist mängida eklektilist muusikat. Korraldasin 2006. aastast alates Tallinnas 8-bit muusikale keskendunud üritusi ja olin lihtsalt üks täielik nohik. Oma esimeste tunnustajate ja mõjutajatena pean ära märkima Diletantide Avangardi ja I Heart Salvadori peod, kus ma esinesin ja DJ-sette tegin. Lisaks Plektrumi festival ja Tallinna Ülikool, kust sain oma tehnilise ja meediakunsti pagasi. Just Plektrumi festivali raames võtsin osa oma esimesest töötoast, kus õppisin jootma ning valmistama imelike helide generaatorit. Eriline tänu selle töötoa eest läheb Elijahile! See avas mulle circuit bending’u maailma, mis on väga lõbus viis, kuidas avastada uusi „katkiseid” helisid, mis polegi ette nähtud eksisteerima. Olen sarnastest töötubadest osa võtnud ka Londonis ja Saksamaal, kaotades hirmu elektroonika ees ning saades tuge mitmetelt artistidelt, keda olen kohanud peamiselt skvatipidude või mahajäetud tööstushoonete lavadel. 

Alates 2012. aastast korraldasin Londonis ja Berliinis üritust nimega Gleeetch, mille peamine mõte oli pakkuda endale ja teistele võimalust esineda, eksperimenteerida ja üksteise pealt õppida. Juba sel ajal alustasin vana kooli CDJ-tehnikaga eksperimenteerimist, mis tähendas põhimõtteliselt muusika dekonstrueerimist nii palju kui tehnika seda võimaldas. Ma ei mänginud seda kunagi avalikult, sest mulle tundus, et see kõlab peo kontekstis liiga totakalt ja igavalt, ning seetõttu lõpetasin mõneks ajaks ka katsetamise. Harjutasin rohkem tantsitavama muusikaga, korraldasin pidusid ning avastasin lihtsalt skeenesid ja subkultuure. Mu lemmikžanrites, mida ma aja jooksul mänginud või esitanud olen, jookseb samas kindlalt läbi glitch’ile omane niit: rokk, 8-bit, dirty electro, industrial techno, breakbeat, breakcore, jungle, glitch. Kas ma olen jälginud trende ja olnud kitš? Või lihtsalt veidrik, kes on väsinud ühtlastest rütmidest ja kellele meeldib muusikas seigelda? Keda huvitab. On lahe näha selliseid üritusi nagu „Glitch, please”, mis neid elektroonilise muusika nišše avastab. 

Mind on alati huvitanud alažanrid ja subkultuurid, kõik peavoolu-väline ning miksimatute asjade miksimine. Inglismaal ja Saksamaal elamisest pärineb ka mu teine suur mõjutaja – Londoni ja Berliini noise’i-skeene, mis on mind palju õpetanud (lisaks ellujäämisoskustele ja anarhismile) taaskasutuse, ümbermõtestamise, isetegemise ja prügi hulgast väärtuslike asjade leidmise osas, mis on omamoodi „Glitch, You!” süsteemile. 

See pole mitte ainult soov publikule väljakutset esitada, vaid ka viis tutvustada glitch’i laiemat ja poliitilisemat külge, näiteks stereotüüpide murdmine ja soorollid, mis on teemaks ka glitch-feminismi manifestis. 

Kuidas sa glitch-muusikat kõrvalseisjale kirjeldaksid? 

Minu jaoks on see ootamatuse heli, rikke hääl, mida arvuti või mõni muu riistvara tegema ei peaks. Need helid kinni püüda, salvestada ja neid esinedes luua ongi see kannustav põhjus, miks ma sellist muusikat teen ning mis muudab selle kordumatuks. See tähendab, et tuleb olla valmis improviseerimiseks ja probleemideks, mida mul sette valmistades tihti ette tuleb. Nendest apsakatest sai mingil hetkel isegi lõbus vahend, mida edasi arendada ning mis hakkas oma elu elama. 

Kuigi glitch kui žanr on eksisteerinud juba pikka aega, on see vaikselt saavutanud trendistaatuse.  Võib-olla sellepärast, et tehnoloogia annab võimaluse apsakate ja õnnelike õnnetustega mängida. Nii on seda kasutama hakanud mitmed artistid, häkkerid ja amatöörid nagu mina. Olen jõudnud arusaamale, et sa ei pea olema professionaalne või tunnustatud artist. Tõrked, vead ja tehnilised probleemid on selleks, et esitada meile väljakutseid, meid harida ning vormida, kehtigu see heli, video või kultuuri kohta üleüldiselt. Isiklikult tasandil võib see olla positiivne ja humoorikas viis omaenda läbikukkumistega toime tulla (kuni mingi piirini). Minu jaoks on see peaaegu nagu elustiil. 

Ma arvan, et glitch-muusika (ja ka teised alažanrid) on meetod, kuidas lammutada midagi, mis on igav, otsida uusi helisid ja katsetada tehnoloogia piire. Lõpuks areneb see uuteks hübriidžanriteks ja kunstikogemusteks, mis ka interdistsiplinaarses kunstis, uues meedias ja ristmeedias toimub. Kui Game Boyga tehtud muusika kõrvale jätta, huvitab mind ka datamosh’ing. Siin on üks minu tehtud näide eelmisest aastast. 

Sinu järgmine väljalase ilmubki Game Boy mänguna. Kuidas seda kuulata saab ning kas seda saadavad ka visuaalid?

See saab olema rida lugusid, mille ma Game Boy’l alates 2015. aastast teinud oled ning neid saab alla laadida tavaliste audiofailidena. Praegu on need Bandcampis saadaval SAV-formaadis ja juhistega, kuidas seda installida. Hetkel muusikal veel visuaale pole, kuid olen koostööd teinud Maria Mamiga, kes tegeleb videomängu- ja koomiksikunstiga ning on ka mu esinemistele visuaale loonud. Meie järgmine ühine šõu on 5. mail Riias. Kui keegi on huvitatud, siis viin ma Tallinnas läbi ka ühe töötoa, kuidas Game Boy või circuit bending’u abil muusikat teha, nii et võite hiljem siit lisainfot otsida.

Kuna videomängud on sinu muusika tegemisel olulisel kohal, siis kui palju sa neid ise mängid?

Praegusel ajal mitte eriti, kuid varajased 8-biti mängud Dendy ja Super Nintendo konsoolidel on mind kõvasti mõjutanud. See oli suur osa mu lapsepõlvest. Ma arvan, et see on ka koht, kust mu huvi 8-bitise muusika ja glitch-helide vastu pärineb. 

Hilisemad PC-mängud ei olnud mu jaoks nii huvitavad. Olin toona rohkem huvitatud õppimisest, reisimisest ja nomaadi elustiilist. Mulle pakkus pigem lõbu Playstation 4 3D-maailma tõrgetes seiklemine. Nüüd on mul Sega Mega mängukonsool, millega plaanin hakata audiovisuaalseid katsetusi tegema!

Ürituse „Glitch, please” kohta leiad lisainfot siit.