Piret Põldveri alkoholi ja sellest loobumist kõnetav raamat „Hoog” koosneb ühest novellist ja kaheksast intervjuust. Uurisime autorilt veidi teose ning teema tagamaade ja tehtud järelduste kohta.

Miks on alkohol nii oluline teema, et sellest raamat kirjutada?

Raamat sai alguse isiklikust teemast: märkasin, et joon liiga tihti ja alkohol on mu elu elementaarne osa – kuid ma ei taha, et see nii oleks. Aga ilmselt on see ka laiem probleem, sest keegi ei öelnud mulle kunagi, et joon liiga palju. Üldse on see mu tuttavate seas pigem normaalne, et kui kohtume, siis on klaas veini või õlut loomulik kaaslane. Ka statistika räägib seda, et eestlased joovad palju. Minu küsimus selles raamatus ongi, kuidas leida normaalsus, kus ei ole alkoholi – või on vähem.

Mis on olulisim, mille sa sellest – pikemast alkoholivabast perioodist või ka selle kogemuse kirjapanemisest ja avaldamisest – ise kaasa võtsid?

Alkoholivaba periood näitas, et see on võimalik. Ühtlasi nägin sel ajal iseenda eelarvamusi, ebakindlusi ja alusetuid hirme. Ja kuna see esimene periood kestis ligi kolm kuud, sain tunda ka seda, mis on mittejoomise võlud: parem kontakt endaga, iseenda märkamine, uued prioriteedid. Ja omakorda ehmatas see, kui palju ikkagi juuakse. Samavõrra ehmatas – aga märksa positiivsemalt – see, kui palju võib mõjutada minataju alkoholi püsiv mittetarbimine. Tegelikult on tugevamad mõjud tunda alles nüüd, kolm aastat hiljem, kui olen veelgi pikemaks perioodiks alkoholist loobunud. Üllatusega näen, et alkovaba normaalsus ongi olemas ja see on kuidagi avaram.

Kas konsulteerisid enne intervjuude tegemist ka mõne spetsialistiga või töötasid läbi teoreetilisi materjale? Kuidas sa intervjueeritavad leidsid?

Konsulteerisin spetsialistiga ja lugesin raamatuid, mida on sel teemal kirjutatud. Ja guugeldasin ilmselt pool netti sel teemal läbi. Ka raamatu esimese osa, novelli taga on mitmed psühholoogia teooriad, mille vormisin ilukirjanduseks – nii et see ei ole ainult minu kogemus. Esimeses osas on palju haruteemasid: alkohol ise, sõltuvused üldiselt, kontakt endaga jne. Sobivaid intervjueeritavaid otsisin paar aastat, sest lisaks alkoholikogemusele oli minu jaoks oluline, et inimene oskaks end analüüsida ja kõrvalt näha. Selleks pidin end korduvalt ületama – ikkagi võõras inimene, kuidas ma lähen tema juurde nii isikliku küsimusega. Aga kõik olid väga avatud ja siirad selle koha pealt. 

Sinu intervjueeritavad on üksteisest silmatorkavalt erineva kogemusega, aga kas täheldasid sõltlaste vahel mingeid seaduspärasid, mingeid sarnaseid omadusi?

Ilmselt ühendas neid kõiki tänulikkus – mitte ainult tänulikkus selle eest, et nad olid suutnud sellest välja tulla, vaid mitmed olid tänulikud üldse sellele kogemusele. Et see on justkui salajane õnnistus. Mulle näib ka, et inimesed, kes on mingi probleemiga süvitsi tegelenud, sageli väldivad universaalsete lahenduste väljakäimist. Kui oled põhjast välja tulnud, siis ei ole enam targutamist.

Kui palju on sinu hinnangul sotsiaalsed kampaaniad, näiteks „Septembris ei joo”, meie ühiskonda mõjutanud?

Need on kindlasti olulised – ja veel olulisem on, mis seal taga on. On olemas ametkonnad, nagu Tervise Arengu Instituut, mis tegelevad inimeste teavitamisega püsivalt ja süvitsi. See tähendab kohati üsna nüri tööd, kordamist ja uuesti kordamist: võiks teha pause, võtta vett vahele, juua natuke vähem, juua täis kõhuga. Muide, just TAI lehe kogemusvideod inspireerisid minu raamatu intervjuude osa.