Sel nädalavahetusel esineb HALLi ja HUNGRi ühisel pööripäevafestivalil The Longest Day Belgia nu-rave’i duo Promis3. Uurisime bändi liikmetelt Brentilt ja Andraselt, mida nad teineteise puhul hindavad ning millist ruumi nad klubikultuuris loovad.

Mis hetkel saite aru, et Promis3 on sündinud?

Brent: Pärast seda, kui olime juba pikka aega sõbrad olnud, saime kokku, et esimest korda üheskoos lugu kirjutada. Andras tegi juba karjääri muusikaprodutsendina, aga mina ei ole kunagi professionaalselt muusikaga tegelenud. Ma lihtsalt postitasin oma Instagrami kontole ideid laulusõnade jaoks, lootes, et Andras saab neist inspiratsiooni. See toimis ja lõppes sellega, et me istusime maha ja lõime nullist laulu. 

Mis on olnud kõige huvitavam osa muusika tegemisest duona?

Andras: See, kuidas duona on võimalik teineteist inspireerida. Me oleme väga erineva taustaga ja püüame üksteist oma „pagasiga” innustada ja mõjutada. Mul on väga lai muusikaline taust ja olen olnud osa väga paljudest erinevatest skeenedest alates DnB-st kuni UK garage’ini ning produtseerinud isegi USA popartistidele. Samas Brentil on väga inspireeriv taust kunsti ja graafilise disaini vallas ning meisterliku loovjuhina suunab ta, kuidas meie show, videod ja kunstiteosed peaksid välja nägema.

Kuidas te paigutaksite end Euroopa klubi- ja kväärikultuuris?

Andras: Euroopa klubikultuur on olnud meie jaoks väga suureks inspiratsiooniks, sest oleme olnud siinse klubiajaloo tunnistajateks: kasvasime üles nüüdseks hääbunud tantsutemplitega Belgia külateede ääres ning artistidega nagu Milk Inc. ja Lasgo, kelle plahvatusliku kasvu tunnistajateks olime. Ma arvan, et klubikultuuri on palju mõjutanud kväärid artistid üldiselt, kes ei ole kunagi kartnud eksperimenteerida ja reegleid rikkuda.

Brent: Ma arvan, et meid eristab see, et me ühendame inspiratsiooni mõlemast. Minu kogemuses ei ole Euroopa peoskeene alati kväärikogukonna suhtes nii aktsepteeriv olnud. Teiselt poolt on Euroopa kväär klubimuusika olnud mõjutatud kommertsliku popmuusika klubiremiksidest. Hetkel on see kõla justkui liikumas kvääriklubidest techno-klubide suunas, kõikjale on ilmunud nii palju trance’i remikse, kus on vokaalid levimuusika artistidelt nagu Fergie, Girls Aloud, Backstreet Boys… Me tahtsime need kaks maailma kokku viia. Meie kontsertidel kohtub reivimuusika vokaaliga ja igaüks saab olla häbitult tema ise.

Tundub, et mängite palju ideedega düstoopiast ja utoopiast. Kuivõrd peegeldavad need äärmused teie enda elu?

Brent: Ma olen alati püüdnud mingil moel reaalsusest põgeneda, isegi lapsena. Mul oli koolis raske keskenduda, sest eksisin pidevalt fantaasia- ja muinasjutumõtetesse. Isegi praegu, kui toimusid valimised, sain aru, et mul on raske silmitsi seista tegelikkusega, milles me eksisteerime, meie ühiskondliku struktuuriga. Ma ütlen alati, et ma elaksin palju parema meelega omaette kaugel metsas. Või mingis üksildases utoopilises simulatsioonis. Promis3’iga püüame luua seda põgenemise tunnet, pannes asjad kõlama ja välja nägema ebamaiselt. Isegi kui saame oma kuulajatele pakkuda vaid mõne minuti jagu pääsu reaalsusest, on hea teada, et me ehitame maailma, kus on ruumi ja austust kõigile.

Pride-kuu on kestnud juba mõne nädala. Mille üle tunnete teie kõige rohkem uhkust?

Brent: Kõige rohkem olen uhke selle üle, kuidas muusikatööstuses on asjad tasapisi arenemas kväärikogukonna kasuks ja kui palju see meid artistidena on kasvatanud. Promis3 oli alguses palju tagasihoidlikum ja peavoolulisemalt kõlav projekt ja ma ei tundnud, et olen täielikult mina ise või armunud oma muusikasse. Siis tuli appi SOPHIE (Sophie Xeon – toim.) ja keeras underground-muusikamaastiku pea peale. Ta oli sõõm värsket õhku, olles samaaegselt nii ebatraditsiooniline kui ka edukas, sest ta muusika oli aus ja tõene selle suhtes, kes ta oli. See tekitas minus mingisuguse kartmatuse näidata, kes ma tegelikult olen või tahan olla. Lõpuks väljendus see muusikas, visuaalides ja ka minu enesekindluses.

Promis3 esineb HALLis pühapäeval, 23. juunil.

Üritus Facebookis