Reedel, 26. mail esietendub Kanuti Gildi SAALis kaks soololavastust: Raho Aadla „Mina olen RA” ja Rene Kösteri „Masc“. Esimene neist tegeleb inimese jumalikkusega ning teine vaatleb hüpermaskuliinset maailma läbi LGBT prisma.

Raho, oma soololavastuses „Soota” vaatlesid inimeseks olemist tinglikult soovabas füüsises ning Joonas Tageliga kahasse tehtud tansulavastuses „Di” tegelesid jumaluse teemadega. Mis sinu jaoks „Mina olen RA” kõige põletavam küsimus on?
Raho: Eks ta omal moel vast nende kahe eelneva eneseväljaneduse sümbioos ole. Või edasi liikumine. „Sootaga” tegeledes arenesid mu mõtted inimese kui sotsiaalselt loodud fenomeni juurest, mis paelus mind sügisel, hooaja jooksul inimese pühaduse problemaatikasse, mis realiseerus Kanuti suurel laval sakraalset ruumi loova kolme tohutu akna taustal eelmise aasta juunis. Ju need aknad ja Kanuti suure saali avarus tekitasid minus sellise pisikese mutuka tunde, mis on ilmselgelt üks mõjuvamaid tegureid usuvalmiduse tekkimise juures. Ma ei julge väita, et see oleks universaalne protsess kõigil inimestel, kuid minus tekivad transtsendentsed tajuaistingud ja mõtted alati siis, kui kogetav jääb väljapoole minu võimete piire. Piiritu avarus, keeleliselt hoomamatud struktuurid, hüperintensiivsed inimsuhted ja muu selline ajavad mu segadusse – ma ei ole hetkel piisav, et antud fenomene ratsionaalselt seletada. Sellel hetkel sünnib minus usk. Usk iseendasse. Usk, et ma saan hakkama. Suudan läbi närida ja ületada selgusetuse. „DI” oli loodud sellest ideest kantuna – kuidas ilmvõimatut võimalikuks muuta. „Mina olen Raga” lähen selles osas veelgi kaugemale. Minu enese jaoks on see eneseületus. Astumine järgmisele tasandile. Loodatavasti ikka kõrgemale!

Ja see ongi minu arvates inimese kui jumaliku olendi üks põhilisi tunnusjooni – pideva eneseületuse kaudu oma piiride lakkamatu avardamine.

Oled osalenud residentuurides nii Hiinas kui Iisraelis. Millised voolud sealsetel kaasaegse tantsu skeenedel valitsevad?
Raho: Hiinas ja Iisrealis käisin tegelikult tantsu intensiivkursustel. Kuu aega Hiinas oli tõeliselt silmi avav kogemus, kuna sealne kultuuriruum on hoopis teistsugune. Inimesed oma põhivajadustega on igal pool ikka samasugused, aga see, mil viisil Hiinas olemise väljenduslaad erines Eesti inimese toimimisest, oli küll vägagi kontrastne. Üldistan praegu mustvalgelt, aga Hiinas kogu aeg päike paistab ja inimesed tantsivad parkides. Kogu elu tundus lihtsalt kuidagi ilma paanitsemata kulgevat. Linna- ja koduruumi vahel ei olnud väga tugevat eristust. Eestis on sarnaselt Jaapanile, kus aasta tagasi kuu aega BankART 1929 residentuuris viibisin, omane linna suhestuda kui keskkonda, mis jääb punkti A ja B vahele.

Kui nüüd konkreetselt kaasaegse tantsu käekäigu kohta küsida, siis pean selles osas vastuse võlgu jääma. Kuna Hiina tantsulaager oli valitsuse rahastatud, siis näidati meile seal ametliku heakskiiduga traditsioonilisi tantsuvorme ning endal võimalust mingeid kõrvalliine uurida väga ei olnud. Samas on Hiinast Eestitki külastanud TAO Dance Theater, mis on kehakasutuse osas ilmselgelt täiesti fenomenaalne. Iisraelis oli mul võimalus vaadata ainult Gaga Dance Company lavastusi ja nemadki on tuntud just oma unikaalse koreograafilise keele poolest. Jaapanis viibides õnnestus vast kõike mitmekülgsemat kehapõhist etenduskunsti kogeda, alustades tantsulavastusega, mille osalejad olid kõiksugu füüsiliste erivajadustega (halvatud, jäsemetud ja tõmblustõvega), ja lõpetades riigiteatri kõrgprofessionaalse peensusteni lihvitud lavateosega. Kuna kõik need kogemused on kas väga kallutatud või Jaapani näitel siis pigem juhuslikud, siis mingit üldist tantsumaastiku aruannet esitada ei oska.

Rene, sind on DJ’na, Twisted Dance Company’ga ja lipsync’i lavadel nähtud pigem drag’is kui väga traditsiooniliselt mehelikes rollides. Mida hüpermaskuliinsus sinu jaoks tähendab?
Rene: Hüpermaskuliinsus või pigem lihtsalt maskuliinsus on midagi, mille poole mina ise olen nooremas eas teadlikult pürginud. Tagasi vaadates tundub, et see tulenes teatud ebakindlusest või ebamugavusest olla gei ja tahtmatusest olla kategoriseeritud. Mulle pakkus see alati heameelt, kui inimesed, kellega tutvusin, arvasid, et ma olen hetero. Nüüdseks ma sellise asja pärast ei muretse, aga alateadlikult on see kindlasti muutnud mind argielus pigem maskuliinseks.

Asjaolu, et ma tegelen üldiselt palju drag– ja queer-kultuuris, on mulle andnud võimaluse ennast väljendada hüperfeminiinselt ja sellega seoses tunnen, et võibolla on mul tekkinud ka ainulaadne võimalus ja vaatenurk käsitleda ülimehelikku käitumist. Viimasel ajal olen päris palju hakanud tähele panema vajadust tunduda maskuliinne ja eriti geikogukonnas. Naiselik käitumine või välimus on muutunud taunitavaks, seksuaalselt soovimatuks või seondub ainult fetišite või muude fantaasiatega. Mitte et kõik geimehed tahaksid hüpermaskuliinsed olla, aga kalduvus on kindlasti mehelikkuse poole.

Kuidas n-ö vägivaldne mehelikkus queer-identiteetides väljendub?
Rene: Queer-identiteet on võibolla selle esimese lavastuse puhul isegi liiga lai termin. Hetkel olen keskendunud pigem geimeeste kultuurile ja seal see vägivaldsus tuleb kõige rohkem homoerootikas välja. Alakategooriad nagu bondage, pig play, breeding, watersports jne on kõik kuidagi seotud vägivaldsusega, kas siis füüsilise või psühholoogilise.

Olete mõlemad enam-vähem sama vanad geimehed. Kas teie tantsuloomingust võib sellega seoses välja tuua mingeid ühiseid või koolkondlikke jooni?
Raho: Ma ei tunneta, et mu seksuaalne sättumus mind kuidagi mingi koolkonnaga seoks.
Rene: Ma arvan, et sellele küsimusele peaks vastama keegi väljaspoolt vaatlejana. Olles ise enda loomingu sees, on raske seda kõrvalt vaadata või kellegagi võrrelda. Võib-olla on meil sarnased teemad, kust inspiratsiooni ammutame.

Vaata lisa Kanuti Gildi SAALi kodulehelt.