Kuni 6. augustini toimub Hiiumaal järjekordne Hiiumaa TantsuFestival, mis toob publikuni tantsuetendusi, sündmuse käigus valminud uuslavastusi ning tantsufilmi. Kiirkohtingule kutsusime aru andma sündmuse ühe peakorraldaja Rauno Zubko.

Kuidas sa HTFi peakorraldajaks said? Keda festivalile eelkõige tantsima ootate?
Festivali idee sündis projektijuhtimise aine loengus, kus grupitöö ülesandeks oli välja mõelda üritus ning sellele projekt kirjutada. Kuna olen Hiiumaal sündinud ja kasvanud, pakkusin ideeks tantsufestivali Hiiumaal ning nii see pall veerema hakkas. Sellest samast grupist on jäänud kaks peakorraldajat, mina ja Helena Pihel ning meiega on nüüdseks liitunud Kaie Küünal, Üüve-Lydia Toompere, Siim Tõniste ja Julia Koneva. Oleme sõpruskond, kellel on sarnased vaated ja ideed kaasaegse tantsu valdkonna arenguks Eestis. Selleaastane festival on juba kaheksas.

Festivali sihtgrupiks on läbi aja kujunenud professionaalsed tantsukunstnikud ja noored harrastajad, kuid usun, et kõigil huvilistel on festivalil palju kogeda. Meil on kolm programmi: lavastusprotsessid, töötoad ja etendusõhtud, mis loovad tantsuküllase nädala eksootilisel Hiiumaal.

Oled olnud tantsuõpetaja mitmes rahvatantsuseltsis, kevadel tõid aga lavale oma esimese nüüdistantsu autorilavastuse „Binaural Vision”. Kuidas sinu jaoks need kaks maailma suhestuvad?
Ma olen tegelikult mõlemas maailmas võrdselt tegutsenud, kuid pean nõustuma, et rahvatantsu pool on olnud väljapaistvam. Õpetan ja loon mõlemas stiilis ning see pakub mulle vaheldust. Olen inimene, kes ei kannata rutiini ja üksluisust ning selline pendeldamine kahe maailma vahel hoiab mind ärksana.

Millisena praegu Eesti kaasaegse tantsu skeenet näed? Millised hoovused sulle enim silma paistavad?
Oeh, sellel teemal võiks jahuda väga pikalt ning sellest saaks vist eraldi artikli. Hetkel on rõõm tajuda, et valdkonna inimesed teevad omavahel suuremat koostööd ning ühine areng on saanud oluliseks. Meil on väga palju andekaid tantsukunstnikke ning loodan, et jõuame lähitulevikus seisuni, kus materiaalne võimalus dikteerib vähem kunstilisi otsuseid. Samuti olen õnnelik, et tantsutehnika ja koreograafia on kontseptuaalsema tantsukunsti kõrval taas populaarsust kogumas.

Millise kogemuse said mõni aeg tagasi Vabaduse väljakul toimunud gerilja-tantsupeost, mis näitas noorte rahvatantsijate imelist iseorganiseerumisvõimet?
See oli see tantsupidu, mis ei jätnud ühtegi inimest külmaks. Raske südamega pidime jätma tantsupeo teise etenduse ära ning kui kuulsime, et noored teevad Vabaduse väljakul omaalgatusliku ühistantsimise, ei osanud keegi aimata, kui suureks see kasvada võib. Vihma ja külma trotsides näitasid noored tantsijad, kui imeline on massi sünergia. Usun, et see koostegemisest toodetud energia toidab inimesi veel siiani.

Kas plaanid pärast „Binaural Visionit” järgmist multimeedialavastust?
Ideid on mitmeid, kuid hetkel uut lavastust plaanis ei ole. See protsess oli suhteliselt väsitav, kuna pidin ise nii lavastaja, etendaja kui ka produtseerija rollis olema ning seda enam kogeda ei tahaks. Hea meelega tegeleks korraga ühe poolega, kas siis produktsioon või looming, aga neid ma segada enam ei plaani. Olen pakkumistele avatud!