Mida helid meiega teevad? Eelmisel reedel rullus ARSi Kunstilinnakus lahti teist korda toimuv helikunstifestival „Seintel on kõrvad”, mis kestab veebruari lõpuni. Korraldajad Taavi Varm ja Sten Saarits avavad festivali tagamaid. 

Saan aru, et meil Eestis on heliga seotud ametite ja rollide osas korralik terminoloogiline segadus – räägitakse segiläbi helikunstnikest, -kujundajatest, -loojatest jne. Alustuseks küsiksingi, kes on helikunstnik?

Sten Saarits: Eesti Kunstiakadeemia ja Viini Kaunite Kunstide Akadeemia helikunsti programmides õppides oli minu jaoks väga selge, kes on helikunstnik ja milline on tema roll kujutava kunsti maastikul. Seda seetõttu, et õppejõud lähtusid selgelt juba ennast tõestanud kunstivormist, mida ingliskeelses keeleruumis mõistetakse üheselt kui sound art. 

Eestis on aga sõna „helikunst” olnud pikemat aega kasutusel pigem professionaalse heliloomingu valdkonnas. Meil on isegi Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital, mis toetab eelkõige muusikalist loomet ning harvem kunstnike näitusetegevust, kuigi leidub ka erandeid ja valdkondade põimumist. Ometi, kui otsida eestikeelsest Vikipeediast helikunsti definitsiooni, saame seletuse, mis kirjeldab helikunsti pigem vabade kunstide teenistuses olevana.

Siin tekibki terminoloogiline segadus, mis on pigem meie keeleruumi küsimus. Minu vaatevinklist on helikunstnik autor, keda tõmbab heli kui mateeria ning kes katsetab kuulamisviisidega ja küsitleb heli tähendusi. Väga lihtsustatult võib öelda, et meie kultuurilises duaalsuses on ühel pool helilooja, kes loob heli juba väljakujunenud vahendite ja instrumentidega, ning teisel pool helikunstnik, kes loob heli justkui nullist – kuulamise ja kompimise kaudu. Rikkas kultuuriruumis on mõlemad rollid olulised; küsimus on vaid selles, kuidas neid kunstihuvilisele lihtsamini seletada.

Festivali kodulehel on kirjas, et selle aasta teemaks on „Emotsionaalne resonants”, mis vaatleb helikunsti ja psühholoogilise heaolu seost. Kuidas saab helikunstiga luua head tunnet? 

Taavi Varm: Loomulikult on helikunst võimas vahend emotsioonide ja seeläbi ka psühholoogilise heaolu mõjutamiseks. Festivali teema läheb aga sügavamale – see avab mitte ainult helikunsti, vaid ka kunstnike ja loomingulise tegevuse potentsiaali laiemalt. Maailma Terviseorganisatsiooni vaimse tervise raporti kohaselt on vaimse tervise vaevused tõsine ja kiiresti süvenev globaalne probleem. See on kriis, mis nõuab tungivat tegutsemist ja uusi viise, kuidas me ühiskonnana elame ja toimime. Kuidas seda muutust algatada, kui see nõuab muutusi mõtteviisides tervikuna? 

Teadusuuringuid ja ka nimetatud raport kinnitavad, et kunstil ja kunstipraktikatel on oluline roll psühholoogilise tervise ja heaolu toetamisel. Festivalil saab kogeda, kuidas helikunst suudab mõjutada taju ja emotsioone, pakkudes sügavaid ja transformeerivaid kogemusi. Näiteks Szerafina Schiesseri interaktiivne heliinstallatsioon „Palun koputa” kutsub külastajaid suhtlema koputuste kaudu, uurides rütmilise kommunikatsiooni olemust ja selle mõju meie tajule. See teos paneb mõtlema, kuidas lihtsad helilised märguanded võivad muutuda suhtlusvormiks, mõjutades meie arusaamist ja emotsionaalset reaktsiooni. 

Teadusuuringuid kinnitavad, et kunstil ja kunstipraktikatel on oluline roll psühholoogilise tervise ja heaolu toetamisel. Festivalil saab kogeda, kuidas helikunst suudab mõjutada taju ja emotsioone, pakkudes sügavaid ja transformeerivaid kogemusi.

Lauri Lesta teos „Kuusk 2.2” kasutab vibreerivaid helipindu, et luua unikaalne helimaastik – seda on võimalik kogeda lisaks kõrvadele ka kehaliselt, somaatiliselt. Samuti on mitmed teosed interaktiivsed, muutes passiivse näitusekülastaja osaliseks ja loojaks. See aktiivne kaasamine on oluline ka vaimse heaolu seisukohalt, viidates taas Maailma Terviseorganisatsiooni raportile, mis rõhutab osaluslike ja loovate tegevuste positiivset mõju meie psühholoogilisele tervisele.

Mida ja keda festivalil kohata võib?

Taavi: Kolme nädala jooksul avaneb võimalus kogeda mitmekesist programmi, mis uurib heli ja emotsionaalse resonantsi teemat eri nurkade alt. Näitus, mis kulgeb läbi ARSi maja esimese korruse, toob kokku rahvusvahelised kunstnikud ning hõlmab nii interaktiivseid installatsioone kui ka kontseptuaalseid ja tajupõhiseid teoseid. Festivali avab performance’iga Eleonora Kampe, tuues esile heli ja keha omavahelise dünaamika. Lisaks toimub nädalapikkune töötuba „Sonic Greenhouse”, mida juhendab Sasha Pas Berliinist ning kus osalevad tudengid Eesti Kunstiakadeemiast, Helsingi Aalto ülikoolist ja Stockholmi Konstfacki ülikoolist. Töötuba lõppeb esitlusega, mis juhatab sisse õhtuse kontserdite ja performance’i programmi. Festivali lõpetab Charlotta Ruthi ja Daniele Pozzi ambisooniline performance „Hörselgång”, mida saab kogeda kahekesi. Kuna tegemist on intiimse kogemusega, on vajalik eelnev aja broneerimine meie kodulehel. 

Lõpetuseks küsin, missugused on teie hinnangul hetkel eesti helikunsti seinad ja kõrvad; milline on seis?

Sten: Mulle meenub üks vestlus tudengiga Kuvataideakatemias Soomes, kus bakalaureusekraadi lõpetav heliga töötav kunstnik ütles, et tema silmis on just Eesti see riik, kus helikunst on oma koha leidnud, et pärast kraadi lõpetamist oleks mõistlik Eestisse kolida, et magistriõpinguid alustada.

Seda kuulates tekkis mul vastutustunne olukorda selgelt ja täpselt kirjeldada. Heli on tõesti meie kunstimaastikul tuttav materjal – kõrvu jagub, kuna igal aastal toimub vähemalt paar helikunsti käsitlevat näitust, mida külastada, kuid seda ei ole palju ja ringkond on väike. Paratamatult kipub samu autoreid nägema nii ühel kui ka teisel festivalil või näitusel.

See ei tähenda, et olukord oleks halb – pigem viitab see sellele, et helikunst on üleüldiselt väga iseärane ja omamoodi toimiv kunstimaastiku ääremaa nii Eestis kui ka mujal maailmas. Tahaks loota, et seda eksklusiivsem on ka sellise kunstiharu sündmuste kogemine.

Programm ja lisainfo kodulehel www.seintelonkorvad.ee