26. augustil avati EKKMis kunstnik Taavi Suisalu isikunäitus „Tähelepanufiguurid”, mis mõtestab inimeste suhet tehnoloogiaga ja uurib kujutlusvõime piire.

Kui annaksin sulle tänamatu ülesande kirjeldada üldisemalt oma kunstipraktikat, siis kas oskaksid selle kuidagi kokku võtta?

Mind köidavad miniatuursed utoopiad, mis toimivad ühel ajal nii tehnilises, metafoorses kui ka poeetilises plaanis. Viimastel aastatel olen otsinud võimalusi töötada lisaks stuudiole paralleelselt ka maastikel.

Oma uuel isikunäitusel „Tähelepanufiguurid” tegeled sa nii tehisintellekti kujutlusvõime, tähelepanumajanduse kui ka inimkonna enesekuvandi muutumisega. Mis võtmeküsimused sind nende märksõnade puhul vaevavad või huvitavad?

Eelkõige on see näitus kujutlusvõimest. See on omakorda seotud tähelepanu ja selle jaoks vajaliku mentaalse ruumiga. Ökoloogilise kriisi lävel tundub mulle tarvilik küsida, kui palju me oleme sellest mentaalsest ruumist välja laenanud, ja ehk oleks aeg see nüüd tagasi võtta. Kujutlus superintelligentsest masinast ärgitab mõtlema inimese rollist teisena ning seeläbi kujutlema empaatilisemaid suhteid inimese, tehnika ja looduse vahel.

Su näitusel saab näha ka 2019. aastal tehtud esimest fotot mustast august, mis juba iseenesest kõlab veidralt – foto millestki, mis neelab valgust ja mida ei peaks justkui saama jäädvustada. Samuti tutvustab pressitekst su mõtet, et infotehnoloogilised seadmed on kui iselaadi mustad augud. Mida sa sellega mõtled?

Musta augu foto on tulem inimese ja masinate ühendatud kujutlusest, püüdlusest näha midagi, mida, nagu sa ütled, pole võimalik näha. See on üks iselaadi kujutis, mis lummab lisaks teadusväärtusele ka seetõttu, et selle saamine oli nii keeruline. Masinad tõukuvad muidugi inimeste kujutlusvõimest ning seda rakendatakse tööstuslikult, et disainida seadeldisi, mis kaaperdaksid ja neelaksid meie tähelepanu, et seda siis soovitud hüvedeks konverteerida. 

Üks töö su näitusel tegeleb ka paljuräägitud tehiskujutiste ja tehisnärvivõrgustiku teemaga. Sul on ehitatud seadeldis, mis n-ö loob inimkujutisi, keda tegelikkuses ei eksisteeri, kuid kes ometigi paistavad kui päris inimesed. Milline on sellisesse töösse sisseehitatud konflikt ja mis teeb säärase tehiskujutise nõnda vastupandamatuks?

Aga mis teeb minapildi nii kütkestavaks? Need pildid näitusel on justkui inimese kui sellise koondportreed ning toituvad näitusekülastaja valmidusest sulgeda silmad masina ja oma peegelduse ees. Silmade sulgemine on habras ja muudab meid haavatavaks, samas annab see ruumi kujutlusele. Me ei näe end kunagi sellisel viisil ja ehk seetõttu ongi vastupandamatu otsida enda osa tervikust.

Kuidas sa üldse hindad andmepõhise või teaduskunsti olemasolu või puudumist Eestis? Kas Läänega võrreldes prekaarsemates tingimustes töötavad kunstnikud saavad Eestis endale selleks vajalikke ressursse lubada? Või kuidas sa hindad publiku võimet sellise kunstiga suhestuda?

Viimastel aastatel on teaduskunst ka meil rohkem tähelepanu saanud, illustreeriva eesmärgi kõrvale on siginenud mitmekesisemaid lähenemisi. Tehniliselt keerukamate näituste tegemine on muidugi väljakutse, sest ressursinappuse tõttu on vaja palju ise leiutada. Mingit eraldiseisvat tehnoloogilise või teaduskunsti välja meil siin ei eksisteeri, kõik podiseb katlas ja järgnetakse ideedele.

Taavi Suisalu näitus „Tähelepanufiguurid” jääb EKKMis avatuks kuni 16. oktoobrini.