Homme, 2. septembril kell 18 esitletakse Tallinna Linnagaleriis Tanel Randeri ja Margaret Tali koostatud kogumikku „Arhiivid ja allumatus: visuaalkultuuri muutuvad taktikad Ida-Euroopas”. Samas kohas on kuni 11. septembrini avatud Randeri isikunäitus „Kolmas tee”, mis tegeleb samuti idaeuroopluse teemadega. Ning südasügisel kureerib Rander Tartu Valguse festivalil näituse Ida-Euroopa valgusest.

Mida tähendab olla idaeurooplane pärast Nõukogude Liidu lagunemist? Kes on valge ida-euroopa mees?

Minu jaoks on Ida-Euroopa kehast ja asukohast lähtuv dekoloniaalne positsioon, mis vastandub universalismile ning võimaldab episteemilist ja ka esteetilist allumatust. See allumatus ei pruugi tähendada radikaalset vastuseisu ja hülgamist, vaid pigem dekoloniaalse, reflektiivse, kriitilise mõõte tekkimist eeskätt teadmistes, mõtlemises, kultuuris jne. Ida-Euroopa on geopoliitiline ja seega ka kehapoliitiline moodustis, mis koosneb peamiselt negatiivsetest sümptomitest. Võib leida ka mingeid positiivseid tunnusjooni, mis ühendavad erinevaid Ida-Euroopa regioone – sotsialismiaegne kultuuri ja regioonide õitseng, millest on tekkinud kultuuripärand, ja võimalik, et ka spetsiifiline subjektiivsus, hoiak inimestes.

Ma olen üks neist, kes ei pea idaeurooplasi valgeteks, kuigi see on ääretult problemaatiline teema, sest praegu pole maailmas vist „valgemat” paika kui Ida-Euroopa. Ja kui sa näed välja nagu valge, käitud nagu valge, siis sa oledki valge ja ka vastutad selle eest nagu valge. Mis sest, et su juured pole valged ja su ühiskonna heaolu ei põhine kolooniatest tekkinud rikkuse kontinuiteedil. Valge Ida-Euroopa mees on universalist, kes hallutsineerib või viibib pidevas ahistuses, kuna ei saa olla piisavalt eurooplane. Ta müstifitseerib oma nahavärvi, uskudes, et see ongi globaalse võimuhierarhia võti.

Kuidas suhtud Eesti edukultusesse ning Põhjamaaks pürgimisse?

Edukultus näib olevat kokku kukkumas ja ma loodan, et sellega ei kaasne midagi, mis inimeste elu võiks ohtu seada. Aga Ida-Euroopa riigid tavaliselt ongi oma lähima Lääne naabri nägu. See on koloniaalsuse ja kapitali loogika – eks meilgi on tark ära kasutada seda, et meie kõrval on Soome ja Rootsi. Aga ma ei näe, et seda oleks kultuuri kontekstis adekvaatselt tehtud. Helsingi ei ole siiski meile sama, mis Viin slovakkide jaoks. Ma ei näe sildistamisel ja identiteedipoliitikal suuremat mõtet kui postkaartide tootmisel. Aga küllap ka Ida-Euroopast saab varsti üks idiootne fetish – esimesed märgid on juba olemas, Baltikumi militariseerimise tuules on siingi hakatud rääkima Ida-Euroopast kui võimalikust müügiartiklist kunstiturul. Samas kui tõsine Ida-Euroopa diskursus on olemas juba ammu – lihtsalt tagurlikud, end psühhootiliselt Põhjamaadeks pidavad Balti riigid pole selles osalenud. Aga põhjamaisuse vastu pole mul midagi – võrreldes Balkaniga on Baltikum kindlasti põhjamaine, samuti venemaine, ja on huvitav, et inimtsivilisatsiooni lõppu lahutab Eestist vaid üks riik.

Mida pead näituse „Kolmas tee” trükises silmas dekoloniaalse maailma all?

Selle trükise nimi on „Nostalgia võim”, mille üheks teesiks on see, et nii nagu inimesel on õigus paremale tulevikule, on tal ka õigus paremale minevikule, mida igatseda. Ma pean nõukogude nostalgiat meie tingimustes üsna silmakirjalikuks, kuigi vastuoluliseks nähtuseks ja ma arvan, et nostalgia ei ole oma olemuselt patriotistlik, st mitte keegi ei ole oma poliitilistes igatsustes kohaliku ajaloo külge aheldatud. Isiklikud igatsused on midagi muud, neid ei tohiks mõtlematult politiseerida. Kahjuks näib nostalgia olevat iha totalitarismi, mitte parema maailma järele. Nostalgia või unistus muistsest koloniseerimata maarahvast on iseenesest hea – algselt oli ka Eesti rahvuslus anti-koloniaalne klassivõitlus, mille käigus loodi varasemate isandate eeskujul valge Lääne riik. Samas on nii Idale kui Läänele vastandumise kogemus Euroopa kontekstis olemas. See on Josip Broz Tito aegne Jugoslaavia, mis vastandus külma sõja aegsele polariseerumisele ja lõi Erapooletu Liikumise (Non-Aligned Movement) Kolmanda Maailma riikidega. Seda liikumist peetakse dekoloniaalse pöörde üheks tugisambaks. Samal ajal oli Baltikum Nõukogude Liidu koosseisus – paraku mitte ainult süütu okupeeritud ohvrina ega koloniseeritud indiaanlasena. Dekoloniaalne maailm ongi hüpoteetiline, mineviku ja oleviku fragmentidest koosnev maailm, mis on ühtlasi erinevate faktide, teadmiste, hoiakute ja kogemuste summa. Sinna võib kuuluda ka Haiti revolutsioon, milles oli oma osa Poola sõduritel, kes asusid ülestõusnud orjade poolele. Kunstnikud C. T. Jasper ja Joanna Malinowska tegid sellest videoinstallatsiooni, mida näidati eelmisel Veneetsia biennaalil.

Mida tähendab mõiste Ida-Euroopa valgus, mida kasutad näitusepealkirjana festivalil Tartu Valgus?

See on projekti algne nimetus, mis põhineb Vladimir Beekmani samanimelisel poeemil aastast 1963. See kujutab öist, ärkvel lennureisijat Ida-Euroopa pimeduse kohal, millest paistavad tulukesed – maa elektrifitseerimise ja moderniseerimise märgid. Selle jutuga lähenesin kunstnikele, et alustada diskussiooni. Kontseptsioon on aja jooksul arenenud ja planeeritud kunstnike koosseis muutunud. Näitus toimub oktoobris, kahes eraldi galeriis (Noorus ja Tartu Kunstimaja), ja toob kokku erinevatest Ida-Euroopa paikadest pärit kunstnikud, kes tegelevad oma bioloogilise ja ühiskondliku kehaga, isikliku ja kollektiivse subjektiivsuse ning spirituaalsusega, lähtudes oma kogemustest ja kontekstist, mis neid ümbritseb. Võib öelda, et teemaks on valguse ja valgustuse vahekord. Näituse lõplik pealkiri selgub mõne aja pärast.

Kogumiku „Arhiivid ja allumatus: visuaalkultuuri muutuvad taktikad Ida-Euroopas” esitluse leiad Facebookist siit.