The Motown Sound on 13-liikmeline revüüprojekt, mis teeb kummarduse 60ndate USAs alguse saanud ning mitte ainult muusikat, vaid ka ühiskonda parajalt raputanud plaadifirmale Motown. The Motown Soundi liikmed Joonatan Nõgisto ja Robert Linna räägivad, millised on Motowni teened neile kui muusikutele. Sel reedel, 27. augustil kuuleb neid Jazzkaare kontserdil Vabal Laval.

Kust tekkis idee The Motown Soundi näol Motowni plaadifirma all sündinud lugusid esitama hakata ja kuidas te kamba kokku ajasite?

Joonatan Nõgisto:  Projekti idee sündis juba 2016. aastal, ühel peol minu ja kitarristi Rasmus Raali vahel toiminud vestlusest ja ühisest plaadikuulamisest. Klassikalisi Motowni artiste vinüülilt kuulates mäletan, et kurtsime korraga mõlemad, et sellist muusikat Eestis kahjuks ei tehta. Kuna ka järgmisel hommikul mõjus idee ise selleks bänd kokku ajada ikka veel usutavana, siis tuligi sellega pihta hakata. Eesti muusikute hulgas oli juba siis Motown igati tuntud ja austatud, seega tasemel ja motiveeritud muusikute leidmine ei osutunudki keeruliseks. Õnneks oli meile üpriski algusest peale projekti teostamisel suureks toeks ka Estonian Funk Embassy mänedžer Henrik Ehte. Tulime projektiga esimest korda lavale 2017. aastal ning sellest ajast oleme vähemalt korra aastas avaliku kontserdi korraldanud. Aja jooksul kujunes välja põhikoosseis, mille eesotsas on samuti suured Motowni fännid Robert Linna ja Rita Ray. Lisaks põhikoosseisule on olnud õnn aastate jooksul kaasata ka päris mitmeid tuntuid Eesti artiste, nende hulgas näiteks Liis Lemsalu, Marten Kuningas, Anna-Liisa Supp, Mikk Tammepõld, Evelin Võigemast ja Rahel Ollisaar. 

Mitte, et ma teie musikaalsuses kahtleksin, kuid eks igal muusikul ole mingi materjal, mille suhtes tal aukartus on. Kas Motowni repertuaaris on midagi, mille tõlgendamisel te pead olete kratsinud või millele olete väikse sisemise värinaga lähenenud? 

Robert Linna: Eks vokaalide vaatevinklist eeldab iga Motowni lugu kerget kukla kratsimist, sest need on vokaalselt täiesti laitmatult sisse lauldud. Ja vähe sellest, neil on ka selline hing, süda ja ausus sees, et seda on võimatu „järgi teha”. Seda peab täielikult tunnetama. Ja instrumentaalsest küljest on ju Motown vist ainuke plaadifirma, mis on nii mõjuvõimas olnud, et selle plaadifirma alt välja antud hitte nimetatakse žanriliselt „motowniks”. Seega kehtivad kindlad reeglid ja raamid, mis on „motowni” mängimiseks vältimatud. 

Mis teile Motownile omase stiili puhul enim meeldib või kes selle plaadifirma artistidest on teile enim mõju avaldanud?

J. N.: Ma mainiks siinkohal hoopis Motowni artiste toetanud stuudioansamblit The Funk Brothers. Kui arvestada kõiki erinevate Motowni artistide poolt edetabelite tippu jõudnud hitte, on tegemist maailma ajaloo kõige edukama ansambliga. Ansamblis mängis aastate jooksul palju tippmuusikuid. Tõenäoliselt pole olemas kaasaegset bassimängijat, keda ei oleks teadlikult või alateadlikult mõjutanud Motowni legend James Jamerson. Tema partiidest õppisid 60ndatel hoolega kõik tuntumad popmuusikutest bassimängijad, Paul McCartney kaasa arvatud. Jamersonil oli ainulaadne oskus mängida bassi tohutult meloodiliselt ja rütmiliselt tihedalt, astumata seejuures kordagi lauljate varvaste peale. Mulle endale on Jamersoni partiide süvitsi õppimine olnud äärmiselt väärtuslik ja väljakutsuv ning see on vaieldamatult teinud minust parema muusiku. 

R. L.: Mina tooksin välja Marvin Gaye. Tema on üks nendest suurtest Motowni staaridest, kelle muusikaga ma polnud enne selle projekti tegemist väga süvitsi läinud. Tänu Motown Soundile olen leidnud tema kujul endale kindla muusikalise (mõtte)kaaslase ning üsnagi suure eeskuju. Andekas, stiilne ja maitsekas mees mitte ainult välimuselt, vaid eelkõige just teksti ja sõnumi ettekandmise osas. Tema tämber, enesevalitsus ja taktitunne on imetlemist väärt. 

Te olete laval 13-liikmelise koosseisuga. Kuidas selline rahvamass lavalist energiat mõjutab ja milliseid piire seab?

R. L.: Suurimad piirangud seab kindlasti fakt, et kõik Motown Soundi liikmed on väga aktiivsed muusikud ja mängivad väga erinevates bändides, orkestrites, projektides. Proovide ja esinemiste kokku leppimine käib väga pika etteteatamisega. Kuid teine fakt on see, et kõik me oleme sellise muusika suured austajad. Ja kui me saamegi lõpuks ühes ruumis kokku, on elevus peaaegu et käegakatsutav. Tahe mängida ja tahe koos mängida on alati olnud mõõtmatu. See energeetiline koosseis on niivõrd mitmekesine, igaüks toob sellesse projekti midagi enda poolt. 

Mis on teie arvates Motowni suurim teene?  

J. N.: Motown on universaalse haardega muusika, kuid see sündis konkreetses ajas ja kohas, mida ei tasuks kunagi ära unustada. Motown sündis ajal, kui rassism oli veel igapäevaselt nähtav ja lausa häbitu osa Ameerika ühiskondlikust elust. Kuigi mustanahaliste muusika oli 60ndate alguseks juba osaks popkultuurist, jõudis see raadiosse eelkõige valgete produtsentide ja esitajate läbi. Motowni asutaja Berry Gordy pani aluse mustanahaliste enda juhitud muusikatööstusele, viies seejuures mustanahaliste kirjutatud, produtseeritud ja esitatud muusika edetabelite tippu. Sellega ületati Ameerika muusikas rassiline segregatsioon – just see on  jätkuvalt Motowni kõige mõjukam pärand. Motowni artistide enesekindluse kasvuga oli 60ndate lõpus ja 70ndate alguses näha ka muutust lüürikas – näiteks Marvin Gaye ja Stevie Wonderi muusika muutus teadlikult ühiskonnakriitiliseks. Esitame kontserdil kindlasti ka sellist muusikat, et näidata austust Motowni mustanahaliste artistide ainulaadsetele katsumustele 60ndate ja 70ndate Ameerikas.