Sõdade, majanduskõverate ja katkestuste rida on kujundanud pealinnast omalaadse arhitektuurismuuti, kus enamasti puuduvad suured tervikud, ja otsustamine, mis vääriks mitmekesisuse virvarris säilitamist, võib olla kaunis keeruline.

Läinud suvel tegin Tallinna Linnaplaneerimise Ametile ühe suurema uurimistöö. Selle raames käisin ja sõitsin rattaga läbi kõik Tallinna Kesklinna linnaosa tänavad ja enamiku hoove. Mitme nädala jooksul ja eri ilmaga tehtud välitööd tõid ilmsiks tõiku, mida ma polnud linna põliselanikuna varem märganudki. Oli nii häid kui ka halbu üllatusi, ent settis ja süvenes arusaam Tallinnast kui äärmiselt mitmekihilise ajaloo ja linnaruumiga keskkonnast, kus on palju avastamisväärset mitte ainult turistidele, vaid ka kohalikele elanikele. Tallinn on nagu kolmemõõtmeline pusle. Ehk tabavamgi analoogia oleks kaleidoskoop – linn kui katel, milles tiirlevad kõige erinevamad värvilised ruumikillud.

Aja ja ruumi fragmendid

Kuigi välitööd tegin ainult Kesklinna linnaosas, siis julgen selle põhjal ja ka oma eelnevale kogemusele toetudes teha mõned üldistused terve linna kohta. Peamine – ja mitte eriti üllatav – on see, et Tallinn on kui lapitekk. Kuna tegemist pole olnud kunagi suurlinna või metropoliga, pole siin otsast lõpuni ellu viidud ühtegi suurt linnaehituslikku kava. See ei tähenda muidugi, et pole olnud suuri ettevõtmisi – keskaegne linnamüür, 17. sajandi muldkindlustused, 20. sajandi alguse tööstuskompleksid Kopli poolsaarel, II maailmasõja järgne masselamuehitus jt on mastaapsed ettevõtmised, kuid needki ei realiseerunud täielikult. Ühiskondlik-poliitiliste ja majandusolude muutudes, samuti tehnoloogia arengust tingituna on palju teisigi arhitektuurseid ja linnaehituslikke ettevõtmisi jäänud poolikuks või üldse realiseerimata. Nii on Tallinn kujunenud oma enam kui 800-aastase ajaloo jooksul omalaadseks ruumifragmentide kogumiks, kus justkui puudub ühtne idee, selgus ja kord.

Tallinn on kujunenud oma enam kui 800-aastase ajaloo jooksul omalaadseks ruumifragmentide kogumiks, kus justkui puudub ühtne idee, selgus ja kord.

Õigupoolest, ega ühtegi ideaallinna polegi olemas. Neist on küll moel või teisel unistatud inimtsivilisatsiooni varastest aegadest peale. Võtkem või taevase Jeruusalemma vanas testamendis või Platoni ja Tommaso Campanella arutlused ideaalsetest (linn)riikidest. Tõsi, need tekstid kasutavad linna pigem ühiskonna ja selle korrastamise mudelina. Samuti tuleks neid tekste vaadata vastavalt religioosse ja utopistliku traditsiooni esindajaina. Tõelisi ideaallinnade kavandeid tuleks otsida hoopis renessanss- ja barokkajastu, aga miks mitte ka 20. sajandi arhitektide töödest – Leon Battista Albertist Le Corbusier’ni, Claude-Nicolas Ledoux’st Albert Speerini. Pärisilmas on korrapäraseid, rangete reeglite alusel rajatud hooneansambleid suudetud realiseerida enamasti just vaid väga autoritaarsetes või jõukates ühiskondades – olgu selleks Vana-Egiptuse vaaraode püramiidid, prantsuse absolutistlike monarhide lossiansamblid või Hiina Rahvavabariigi puhtalt lehelt rajatud miljonilinnad.

Tallinna karakter

Kui ehk Hansalinnaks olemise kõrgperiood välja arvata, on Tallinn olnud läbi aastasadade võrdlemisi perifeerne linn ida ja lääne kultuuriruumi piiril. Võõra keskvõimu kohalolu on siin moel või teisel siiski alati ka ruumilise väljenduse saanud. Ent linnaruumi ja arhitektuuri on see mõju jõudnud pigem üksikehitiste kui terviklikult planeeritud ja lõpuni valmis ehitatud linnaruumiosadena. Just seepärast on Tallinna ruumiline karakter praeguseks kollaažlik, koosnedes paljudest eri tüüpi arhitektuuri- ja linnaehitusfragmentidest. Need fragmendid on tihti erineva iseloomuga, kontrastsed ja esmapilgul ehk isegi arusaamatud, kui konteksti ei tea ega tunne. Miks on romantilised agulimajad kõrvuti moodsate pilvelõhkujatega (nagu 1990. aastatel Maakri piirkonnas), miks seisab hüpermoodsa arhitektuuriga kaubamaja vanalinna peatänaval (De la Gardie), miks suubub suursugune puiestee kellegi tagahoovi (Rävala puiestee)?

Kirjeldatu pole hinnang, vaid pigem tõdemus. Tallinna ruumiline iseloom on äärmiselt mitmekesine ja tihti kontrastne. Siinne elukeskkond koosneb väga mitmepalgelise ja vahelduva atmosfääriga arhitektuuri- ja ruumifragmentidest, mis võivad meeldivalt üllatada, aga vahel ka ehmatada. Lõplikku konsensust skaalal hea-halb pole arhitektuuri ja elukeskkonna teemadel mõtet vast ka otsida, sest linnaruumi kohta võib leida sama palju erinevaid arvamusi, kui seal on elanikke. Ometi ei tähenda see, et ei võiks püüda välja selgitada või arutleda selle üle, mis on need väärtused ja eriomased jooned, mis just Tallinna eriliseks teevad.

Toores reaalsus ja ruumifantaasiad

Suviste välitööde käigus praktiseerisin nii-öelda ruumilist lähilugemist – vaatasin keskkonda, mis oli olnud mulle tuttav juba aastaid, tähelepanelikuma pilgu ja avatud meelega. Lisaks käisin arhiivis hoonete projektidega tutvumas. Üheks arhitektuurialaseks seigaks, mis pakkus pidevalt põnevaid üllatusi, on hoonete tagumised küljed. Tänaval liikudes ja arhitektuuriraamatuid sirvides näeme enamasti vaid paraadseid esikülgi. Ent läbi arhitektuuri- ja ehitusajaloo on pandud fassaadile rohkem rõhku (ja kulutatud rohkem vahendeid) kui argisemale hooviküljele. Nii on näiteks 1930. aastate võrdlemisi rohkelt dekoreeritud esiküljega kortermajade hooviküljed hoopis lakoonilisema, modernistliku moega. Seega tasub linnas uidates käia võimalusel ka hoovides – sealne miljöö loob konkreetsest majast ja linnaruumist tervikuna palju mitmekesisema pildi.

Mõnele võib olla ka üllatuseks, kui palju modernistlikku arhitektuuri leidub Tallinna vanalinnas. Oleme nende hoonetega enamasti juba harjunud ega oska arvatagi, et suurte vitriinakendega kauplus või kohvikuhoone (nt Saiakang, arhitektid Elmar Lohk, Herbert Johanson, valmis 1938) ei pärine mitte keskajast, vaid 1930. aastatest. Või et mõni gooti stiilis hoone pole hansaaegne, vaid hoopis 19. sajandi lõpu või 20. sajandi alguse neostiilne, see tähendab ajaloolisi eeskujusid pelgalt tõlgendav uusehitis.

Taasiseseisvumise ning kapitalistlikule majandusmudelile üleminekuga tekkis ettevõtjaskonnal ja linnaplaneerijatel kujutlus Tallinnast kui tulevasest suurlinnast, tähtsast ärikeskusest.

Tallinna linnaruumi eri ajastutest leiab ka mitmeid ruumikurioosumeid. Taasiseseisvumise ning kapitalistlikule majandusmudelile üleminekuga tekkis ettevõtjaskonnal ja linnaplaneerijatel kujutlus Tallinnast kui tulevasest suurlinnast, tähtsast ärikeskusest. Linna hoonestustihedust ja ruumitühikuid vaadates poleks olnud mingit vajadust hakata rajama kõrghooneid. Ometi oli neil tugev sümboolne väärtus. Pangad ja hotellid tahtsid endale maamärke; arhitektuuri hakati varasemast jõulisemalt kasutama firmade kuvandiloomes. Uutest pangahoonetest on vast kõige märgilisem arhitekt Raivo Puusepa kavandatud Ühispanga (praegu SEB) peahoone Maakri asumis (1999). Valmides paiknes tornmaja keset ajaloolisi pae- ja puithooneid. Nüüdseks on sinna ümber tekkinud Tallinna downtown ja ehk pole enam isegi oluline, kas selle „Tallinna Manhattani” tekkimise käivitav jõud oli reaalne nõudlus või pelgalt simulaakrum – tegelikkusestki reaalsem kujutlus suurlinnast ja selle moderniseerumis(vajadus)est.

Forekspanga tarbeks rajatud pangahoone (arhitektid Marika Lõoke, Jüri Okas, valmis 1997) katusele ehitati helikopteriplatvorm, kus enam kui 20 aasta jooksul on kopter maandunud vaid paaril korral. Nii väikeses linnas ei teki tõenäoliselt ka lähema poole sajandi vältel vajadust helikopteri järele. (Oleg Gross võib küll öelda, et Rakvere on kaugel ja kopter aitab tal aega kokku hoida, kuid pigem on tegu ikkagi staatusesümboli kui praktilise abivahendiga.) Ja ometi teeb see maandumisplatvorm tolle Narva maantee pangamaja huvitavamaks, ekstravagantseks. Kujutlusvõime aktiveerub. Mis oleks, kui…

Tallinnast ei saanud kauboikapitalistide fantaasiates pulbitsenud suurlinna. Siin lihtsalt polnud toona, pole praegu ega ole ka tulevikus nii suurt kapitali ega inimhulka, mis paneks Tallinna hüppelise kiirusega kasvama.

Reaalsus on tihti toorem ja argisem, vähem romantiline kui kujutletud ruum või mis tahes imaginaarne maailm. Ulmeromaanides ja -filmides kujutatud tehnoloogilised saavutused realiseeruvad vahel küll ehmatava täpsusega, kuid harva suures mõõtkavas ja monumentaalselt. Ridley Scotti „Blade Runneris” (1983) kujutatud Los Angeles aastal 2019 ei näinud päriselus selle aasta saabudes välja pooltki nii ulmeline, kui režissöör oli ette kujutanud. Nii ei saanud ka Tallinnast kauboikapitalistide fantaasiates pulbitsenud suurlinna. Siin lihtsalt polnud toona, pole praegu ega ole ka tulevikus nii suurt kapitali ega inimhulka, mis paneks Tallinna hüppelise kiirusega kasvama või muudaks selle regionaalseks ärikeskuseks.

Mis ohustab mitmekesisust?

Kui võtta omaks, et Tallinna linnaruumi suurimad väärtused on selle mitmekesisus, eripalgelisus, kontrastsus ja fragmenteeritus, siis saab hakata sõnastama ka probleeme, mis neid väärtusi murendavad või ohustavad.

Mitmekesise ruumi võlu tuleb päriselt esile alles siis, kui seda mitmekesisust on võimalik linnaruumis kogeda. Tallinnal puudub siiani terviklikult läbimõeldud plaan kergliiklus- ja ühistranspordivõrgustiku korraldamiseks. Tihedalt ja tõhusalt seotud linnaruumiosad nii kohalikul tasandil kui ka linnaosade vahel muudaksid linna paremini ligipääsetavaks. See omakorda elavdaks äritegevust, inimeste liikuvust ja argist läbikäimist. Monofunktsionaalsete ja autokesksete piirkondade prevaleerimine soodustab pendeldamist mööda suuri liiklusartereid ja pigem pärsib lokaalsete ruumide tihedat ja mitmekülgset kasutust. 

Pärandihoid on Eestis võrdlemisi hästi reguleeritud ja aastatega on kasvanud kogu ühiskonna teadlikkus ajaloolise arhitektuuri väärtusest. Praeguseks võib ajaloolise ruumipärandina käsitleda juba ka 20. sajandi teises pooles rajatud linnaruumi – lähiajaloo arhitektuuri. Suviste välitööde käigus teadvustasin korduvalt, kuivõrd jõuline on olnud viimastel kümnenditel vahemikus 1960–1990 rajatud arhitektuuri häving. Nõukogude periood tekitab paljudes veel nüüdki vastakaid tundeid, kuid nii nagu ei saa põletada kõiki toona kirjutatud raamatuid ega keelata sel perioodil komponeeritud muusikat, ei tohiks loobuda liiga kergekäeliselt ka selle aja arhitektuuriparemikust. Muinsuskaitse institutsionaalselt ega ka ühiskond laiemalt pole suutnud tulla toime hilisnõukogude perioodi kõrgtasemel arhitektuuriteoste kaitsega. Mõned üksikud hooned on küll mälestistena kaitse all (Tallinna Ülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Välisministeerium jt), kuid paljud on juba lammutatud või lähitulevikus linnaruumist kadumas. Neist markantseimad on näiteks arhitekt Raine Karbi kavandatud Sakala keskus (valmis 1985, lammutati 2007) ning Peep Jänese ja Henno Sepmanni kavandatud valuutakauplus Turist (valmis 1982, alles ootab lammutamist) – oma ajastu kohta harukordselt hea ehituskvaliteedi ja huvitava arhitektuuriga hooned.

Olen samas kaugel seisukohast, et kõike vana peaks vägisi kaitsma. Liiga paljut kaitstes pärsime uue kultuuri teket ning see oleks ühiskonnale koormav ka majanduslikult. Ometi võiks püüda säilitada igast ajastust parimaid ja iseloomulikemaid näiteid. Iga põnev hoone, mis on oma ajas harukordne, aitab rikastada nüüdisaegset, aga ka tuleviku linnaruumi. Juba praegu tuleks seepärast pöörata aktiivsemat tähelepanu ka valitud hoonetele 1990. aastatest. Isiklikult olen seisukohal, et riikliku kultuurimälestise staatust vääriks nii eespool mainitud Ühispanga kui ka Forekspanga hoone. Häid ja põnevaid hooneid 1990. aastatest on teisigi ja seda hoolimata asjaolust, et taasiseseisvunud riigis ehitati esialgu üsna vähe.

Kõike vana ei peaks vägisi kaitsma. Liiga paljut kaitstes pärsime uue kultuuri teket ning see oleks ühiskonnale koormav ka majanduslikult.

Pärandihoiu ja ajaloolise keskkonna kaitsega on tihedalt seotud ka Tallinna miljööalade loomine linnavalitsuses kümmekond aastat tagasi. Säästlikule renoveerimisele ja miljööhoiule orienteeritud algatuse eesmärk oli kaitsta ajaloolisi hoonestuspiirkondi (Kalamaja, Kadriorg, Uus Maailm jt) liialt kiire muutumise eest just arhitektuuri- ja hoonestusregulatsioonide kaudu. Kuigi miljööalade programmiga on päästetud palju põnevaid maju ja piirkondi hävingust, on see aidanud samal ajal kaasa nende piirkondade aadeldumisele ehk gentrifitseerumisele. Kalamaja näitel on eriti ilmekalt näha, mis juhtub laheda ja põneva piirkonnaga, kui see muutub liiga populaarseks: kinnisvarahinnad lähevad nõudluse tõttu üles, väiksema sissetulekuga elanikkond kolib välja, uushoonestuse hulk kasvab jõudsalt. Ja kõik tehakse korda. Aja paatina pühitakse minema nii materiaalsel kui ka sotsiaalsel tasandil. Seepärast jääb õhku küsimus, kui rangelt on seadusandluse kaudu mõtet ajaloolist linnaruumi üldse kaitsta ja selle muutumist suunata.

Omanikel on parim positsioon, et kaitsta enda vara väärtust – nii ajaloolist kui ka kinnisvaralist. Riiklik või ka kohaliku omavalitsuse tasandi kaitsevajadus kerkib eelkõige siis, kui omanikud oma vara kultuurilist ja linnaruumilist väärtust ei märka või ei taha märgata. Õnneks on siin toimunud viimase kümnendiga positiivseid arenguid – kogukonnaseltside asutamine ja elukeskkonna eest seismine, samuti üksikomanike soov renoveerida senisest säästlikumalt aitavad kaasa mitmekesise ajaloo ja ruumiatmosfääri säilimisele.

Üks iselaadne fenomen, mille laiast ulatusest ma varem teadlik polnud, on hoovides parkimine. Ammu on olnud juttu sellest, et kortermajade aedade asemel on üha rohkem autosid. Õunapuuaiad ja liivakastid on teinud teed unikivisillutisele. Ent viimastel aastatel on olnud kesklinna piirkonnas näha üht täiendavat parkimismullistust. Kuna linn piirab üha enam tänavaäärse parkimise võimalusi, kasvab surve parkida sisehoovides. Kuivõrd autostumine süveneb endiselt ning linnalist parkimistaristut (nt munitsipaalsed parkimismajad) pole läbi mõeldud, on hakatud kortermajade hoovidesse hoogsalt rajama ka kommertsparklaid. See tähendab, et koduhoovis ei pargi enam ainult oma maja autoomanikud, vaid ka võõrad, kes päevaks linna tööle sõidavad. Muidugi toob see korteriühistutele täiendavat tulu, kuid mis hinnaga? Julgen öelda, et vähemalt kesklinna piirkonna hoovide ruumiline mitmekesisus ja privaatsus on praeguseks sisuliselt kadunud. Mõnel pool on veel üksikuid puid, põõsaid ja istumisnurki, kuid enamasti domineerivad parkimisplatsid.

Ruumi potentsiaal

Linn ja riik saavad teha üsna palju, et ruumiline mitmekesisus säiliks ja linlased ruumi loominguliselt kasutaksid. Olulist rolli mängivad siin puhke- ja rohealad. Tallinnas on rohelust mõne metropoliga võrreldes küll üsna palju, kuid looduskaunite kohtade tihedam sidumine linnaruumi ja sealsete elanikega saaks olla parem.

Ülemiste järv on olnud aastakümneid veerežiimi ohutuse tagamiseks suletud ala. Tänapäevane tehnoloogia ja ruumikorraldusvahendid suudaksid aga tagada järvevee – Tallinna joogivee allika – turvalisuse ka siis, kui avada järv linnarahvale ning muuta see kas või osaliselt rekreatiivpiirkonnaks. Ülemiste järve ja selle kaldatsooni puhul on tegemist sisuliselt kesklinnas asuva, imeliselt kauni reservaadiga, kuhu saaks rajada õppe- ja loodusradasid, aga miks mitte ka ujumiskohad, mõne kohviku, galerii vmt. Atraktiivne lõõgastusruum turistile ja kohalikule. Samamoodi võiks mõelda linna läbiva paeklindi piirkonna aktiivsemale kasutusele. Sikupilli ja Torupilli vahele võiks rajada vertikaalpargi terrasside ja vaateplatvormidega, mis tutvustaks sealseid loodusnähtusi ja pakuks ilusaid vaateid. Paraneks side klindipealse Sikupilli ja Ülemiste ning klindialuste Juhkentali, Torupilli, Kadrioru jt asumitega. 

Küpsetes ühiskondades ei häbeneta elukeskkonna paatinat. Iga kulunud ust või akent ei hakata vahetama, kui need toimivad korralikult. Väljavahetamise asemel kõpitsetakse need üles.

Pärisruumi kõrval võib-olla et suurematki ruumipotentsiaali näen siiski inimeste mõtlemises, nende hoiakute muutumises. Meil on kohati patoloogilisena mõjuv soov teha asju „korda”. 1990. aastatel tuli tubadesse euroremont ja aedadesse vaipmuru koos kohustusliku elupuuhekiga. See mentaliteet on mõnevõrra küll taandunud, kuid mitte kadunud. Küpsetes ühiskondades ei häbeneta elukeskkonna paatinat. Iga kulunud ust või akent ei hakata vahetama, kui need toimivad korralikult. Väljavahetamise asemel kõpitsetakse need üles. Niisiis pigem hoida ja hooldada kui agressiivselt ja paaniliselt uuendada. See ei tähenda, et peaks elama muuseumis, kus ei tohi midagi puudutada ja kus peab võitlema iga hinna eest Chronose vastu. Pigem pean silmas talupojamõistusele omast rahulikku meelt ja arusaama, et tegutseda tuleb siis, kui see on päriselt vajalik. Ka linnaruumi mitmekesisuse seisukohalt on ameerika ärimehele Thomas Bertram Lance’ile omistatud ütlus „If it ain’t broke, don’t fix it” üsna tabav. Milleks parandada asja, mis toimib?

Linnaruum on nii sotsiaalsel kui ka ruumilisel tasandil tihe ja tundlik kude, mida on jõuliste sammudega kerge lõhkuda, tabula rasa põhimõttel rajatud uusarhitektuuriga aga üsna raske taasluua. Siin tuleb küll appi kontekstitundlik ja kvaliteetne arhitektuur koos sidusa avaliku ruumiga, ent needki vajavad sisseelamiseks aega. Säästlikum on hoida ja hooldada olemasolevat ning toetada väliselt kulunud, kuid sisemiselt kvaliteetse säilimist. Mida rohkem on erivärvilisi kilde, seda põnevam on ka linnakaleidoskoop, milles elame. Sallida hõõrdumisi, kontraste ja ebakorrapära ning püüda väärtustada ruumilist mitmekesisust – just see on elurikka linnaruumi garantii. 

Carl-Dag Lige on arhitektuurikriitik.