Rahvusvaheliste majandusdebattide keskmesse tõusnud arutelud ebavõrdsuse leevendamisest ning kaasavast majanduskasvust on lauale toonud küsimuse varamaksudest. Mida oleks võita või kaotada kinnisvaramaksust Eestil, kus varamaksud on Euroopa Liidu madalaimad?

Pisut aega tagasi avaldas maksu- ja tolliamet maksutahte uuringu tulemused, millest mõned võivad esmapilgul näida üsna vastuolulised. Nimelt, kuigi 52% vastajatest arvas, et Eesti maksusüsteem ei ole piisavalt õiglane, pidas koguni 92% meist maksude tasumist enda tähtsaks kodanikukohuseks. Maksupsühholoogias on tuvastatud üsna robustsed seosed maksude tasumise ja erinevate hoiakute vahel, millest paljud mahuvad õigluse mõiste alla, mistõttu sellele aspektile tasub tähelepanu pöörata.

Olemas on terve rida teadusuuringuid maksukuulekusest, mis keskenduvad erinevatele õigluse liikidele. Nii on olulised vertikaalne ja horisontaalne õiglus: kas erinevas majanduslikus olukorras olevaid inimesi koheldakse erinevalt ja samas olukorras olevaid sarnaselt? Samuti on tähtis retributiivne õiglus: kas kohustuse rikkumisel järgneb mingi tagajärg ning kas see on proportsionaalne üleastumise ulatusega? Edasiste uuringute tegemisel oleks kahtlemata huvitav, mis tüüpi õigluse ja milliste maksuliikidega on Eestis enim probleeme. Kuid ehk annab siin juba praegu aimu mainitud uuringu üks teine tõdemus, mille kohaselt peab vastavalt 82% ja 68% vastanutest tähtsaks, et madalama sissetulekuga inimeste maksukoormus oleks väiksem ning suurema sissetulekuga inimeste oma suurem. Teisisõnu tähendab see meie maksumaksjate arusaama või lootust, et maksusüsteemiga peab parandama võimalikku ebavõrdsust ning tegema seda senisest aktiivsemalt.

Ebavõrdsus on olnud viimasel ajal levinud aruteluteema terves maailmas. Majandusdebattides, sh rahvusvahelise kaubanduse ja maksunduse kontekstis, kõlab sageli tõdemus, et ebavõrdsus on riikide vahel jõudsalt vähenenud ja vähenemas, ent riigisiseselt on see samas väga paljudes kohtades vastupidise ehk kasvutendentsiga. Prantsuse ökonomist Thomas Piketty on praegu ilmselt sissetuleku ja varandusliku kihistumise teema tuntuim eestkõneleja ning seda eeskätt tänu tema mõni aasta tagasi ilmunud oopusele „Kapital 21. sajandil”. Kriitikavaba see teos kindlasti pole ning kohati on see kriitika üsna tõsinegi, aga see pole antud juhul põhiline. Raamatu kandev mõte seisneb selles, et statistiliselt ületab kapitali juurdekasvu määr pikema aja vältel üldise majanduskasvu määra. Piketty vaates tähendab see seda, et kapitaliomanike rikkus kasvab kiiremini kui majanduskasvust sõltuvad palgad jm sarnased sissetulekud, mistõttu kihistumine elik ebavõrdsus rikkamate ja vaesemate inimeste vahel maailmas aastatega aina kasvab. Selle fenomeni likvideerimiseks pakub prantsuse ökonomist ülemaailmset varamaksu määraga kuni 2% omatava vara maksumusest ning progresseeruvat tulumaksu maksumääraga kuni 80%. Tõe huvides olgu märgitud, et härra Piketty ise selliseid makse poliitilistel põhjustel realistlikeks ei pea.

Kehtiv maamaks kihistumist ei vähenda

Piketty soositud lahenduse eeskujuks meie pigem ei kõlba. Eesti rakendab proportsionaalset tulumaksu ja varamaksudest on meil kasutusel ainult maamaks. (Tinglikult võib varamaksuks nimetada ka raskeveokimaksu, kuid auto registrist kustutamisel kaob ka maksukohustus, olgugi et vara on alles.) Meie proportsionaalne tulumaks väärib oma nime selle tõttu, et tuludele rakendatakse sisuliselt ainult üht maksumäära, mis on 20%, ning tulu suurenedes maksumäär üle 20% kasvada ei saa. Tulude maksustamine on meil maksuvaba tulu tõttu siiski progressiivne. Kuidas nii? Aga just seetõttu, et 500-eurose sissetuleku korral on maksukoormus null, 1000 eurot igakuist tulu tähendab 10% maksu ja 2100-eurose ja suurema sissetuleku korral on efektiivseks maksukoormuseks 20%. Tulust sõltuva ehk väheneva maksuvaba tulu hiljutine juurutamine on maksusüsteemi progressiivsust võrreldes varasema ajaga siiski suurendanud.

Ka varamaksude osakaalult oleme olnud Euroopa Liidus pikka aega konkurentsitult viimasel, 28. kohal. Kas koht on viimane või esimene, sõltub muidugi sellest, kummalt poolt vaadata: kes varamakse pelgab, võib pidada meie süsteemi sellest aspektist rahumeeli esikohavääriliseks nagu maailma maksusüsteeme jälgiv Tax Foundation, kelle hinnangul olemegi olnud kõik viimased aastad OECD riikidest konkurentsivõimelisima maksusüsteemiga riik.

Maamaks toob aastas maksutulu umbes 0,3% sisemajanduse kogutoodangust (SKT) või vähem, samal ajal on kogu maksukoormus olnud meil eri aastatel keskmiselt 33–35% SKTst. Arusaadavalt on maksukoormust vähem kui protsendi võrra siia-sinna nihutava maksuga ülimalt keeruline kihistumises midagi muuta. Lisaks kehtib meil juba pikemat aega nn kodualuse maa maksuvabastus, mille mõju ebavõrdsusele on ambivalentne. Enamik meist omab vaid üht kinnisvaraobjekti, mis ongi tema kodu, mistõttu tüüpiline maamaksu maksja on mitme kinnistu omanik. Ent nemadki ei pruugi rohkem maksta: kui seni maksti mõistlikku maamaksu nii kodu- kui ka suvilaaluse maa eest, siis edaspidi maksti summaarselt sama palju või isegi enam maamaksu, kuid maksuobjekt oli üksnes suvila. Seda põhjustavad paljude kohalike omavalitsuste tõstetud maamaksumäärad, kuna kodualune maa pidi maksuvabaks jääma ning vähenevat maksutulu oli vaja kompenseerida. Kihistumise kontekstis peab lisaks arvestama, et kõige suurema maksuvabastuse osaliseks said siiski kõige uhkemate kodude omanikud piirkondades, kus maa oli kõige kallim. Teisalt ei võitnud maksuvabastusest midagi need, kes on pidanud seni üüripinnaga arvestama, kusjuures ilmselgelt on nende üürihinna sees ka seesama maamaks, mida omanik saadud üüri arvelt maksma peab.

Majanduskasv peab praeguse arusaama järgi olema kaasav, mis tähendab, et see peaks jõudma ühiskonnas võimalikult paljudeni.

Mis oleks kinnisvaramaksu eesmärk?

Paljud rahvusvahelised organisatsioonid, nagu IMF, OECD jt, on teinud Eestile regulaarselt ettepanekuid suurendada maksusüsteemi üldist progressiivsust ning sageli on pakutud välja üleminekut maamaksult kinnisvaramaksule. Pidevalt soovitatakse ka üht teist varamaksu, milleks on automaks, kuna Euroopas oli hiljuti vaid kaks riiki, kus seda polnud (Eesti kõrval teine on Leedu). Lisaks konkreetselt Eestile tehtud ettekirjutustele kehtivad praegusel ajal ka üldised OECD arusaamad, et maksusüsteem peab soodustama majanduskasvu, mistõttu arvestama peab nn maksude kahjulikkuse hierarhiaga. Tegemist on OECD välja töötatud maksujärjestusega, mille järgi on majanduskasvule enim ohtlikud ettevõtete tulumaks ja vähim ohtlikud jooksvad (s.t mitte ühekordsed) varamaksud. Samas on OECD lähenemine ajas muutunud ja isoleeritult majanduskasvu fetišeerimine ei ole enam ammu moes – majanduskasv peab praeguse arusaama järgi olema kaasav, mis tähendab, et see peaks jõudma ühiskonnas võimalikult paljudeni. Selle ideoloogia võib kokku võtta järgmiselt: majanduskasvu soodustavad meetmed ei tohi kahjustada vähem kaitstud ühiskonnakihte ning, vastupidi, neile ühiskonnakihtidele toetusi pakkudes ei tohi kahjustada majanduskasvu väljavaateid. Nendest nii riigipõhistest kui ka üldistest soovitustest tuleb välja, et peaksime Piketty ettepanekuid ühel või teisel moel arvesse võtma.

Mida annaks Eestis maamaksu asendamine kinnisvaramaksuga? Eeldades, et praegu kogutava maamaksu summat ei jaotata täpselt samas mahus lihtsalt ümber uutele maksuobjektidele, tähendab see eeskätt loomulikult maksutulu suurenemist ning muude maksulangetuste puudumisel üldise maksukoormuse tõusu. Teiseks peaks see samm vähemalt teoreetiliselt varalist kihistumist vähendama, sest suurema, kallima ja uhkema maja omanik maksaks rohkem kinnisvaramaksu kui üksnes maatükki või tagasihoidlikumat kinnisvara omav maksumaksja. Kolmandaks tähendab see nii riigiaparaadile kui ka kodanikele halduskoormuse märgatavat tõusu (s.t ka kulusid) – kinnisvaramaksu rakendamise peamine kitsaskoht on olnud juba pikemat aega vastavate registrite üsna kehv seis. Kõikide kinnisvaraobjektide hindu sisaldavat ametlikku andmebaasi meil pole ja selle loomise keerukust ilmestab lootusetult venima jäänud järjekordne maa korraline hindamine. Maa maksustamishindade andmestik on meil olemas, aga selle väärtus on küsitav – viimati toimus hindamine ligi 20 aastat tagasi, ent seda, mis on selle aja jooksul juhtunud kinnisvarahindadega, teab meist igaüks.

Maksulaekumise stabiilsuse vaatevinklist on nii maamaksu kui ka kinnisvaramaksu oluline tunnus see, et nende tasumisest on pea võimatu kõrvale hiilida.

Kinnisvaramaksu sisseviimisel tuleb kindlasti küsida, mis on probleem, mida üritatakse lahendada; mis on selle uue maksu eesmärk. Kui selleks on üldise maksutulu suurendamine, siis leidub kindlasti palju efektiivsemaid ja odavamaid viise. Meil on makse, mille puhul laekuks riigile olemasoleva maksumäära kergitamisega oodatava kinnisvaramaksuga võrreldav tulu ja uusi makse ei peaks tekitama. Sama väide kehtib ka siis, kui kinnisvaramaksust tekkivat lisatulu soovitakse kasutada muude maksude vähendamise rahastamiseks. Piketty vaimus kihistumise vähendamine ja seeläbi õigluse suurendamine sõltuvad võimaliku eesmärgina valdavalt sellest, mida lisanduva tuluga tehakse. Näiteks kui vähendada samade kinnisvaramaksu maksjate muud maksukoormust, siis ebavõrdsus ei vähene. Kui eesmärk on laiendada regionaalpoliitika tööriistade valikut, siis ka see on võimalik maksumäärade diferentseerimisega. Siin tuleb muidugi silmas pidada, et maksusoodustused ja -erandid on äärmiselt kulukad (sest erinevalt täpselt sihitud toetustest, mida riik annab, on maksusoodustused miski, mida maksumaksja võtab) ja enamikul juhtudel ei jõua need õige sihtrühmani või ei mõjuta seda (kui paljud meist on ostnud oma kodu või otsustanud lapse saada olemasolevate tulumaksusoodustuste tõttu?).

Uued võimalused maksupetturitele

Maksulaekumise stabiilsuse vaatevinklist on nii maamaksu kui ka kinnisvaramaksu oluline tunnus see, et nende tasumisest on pea võimatu kõrvale hiilida. Selles mõttes on need keskmisest õiglasemad maksud. Täpselt nii nagu maad on võimatu peita, ei ole võimalik ka kinnisvaraobjekti varjata ega maksu vältimiseks üle piiri lohistada. Tõsi, kinnisvara maksustamishindadega manipuleerimine ning erinevat liiki kinnisvara eristamine maksumäära mõttes avardavad ka siin maksupetturite mänguruumi. Kui kommertskinnisvara on kõrgemalt maksustatud, hakkab kasvama kodukontorite populaarsus, ning kui diferentseeritud maksumäärad on, vastupidi, elukondliku kinnisvara kahjuks, võivad kontoritesse ka elukohad tekkida. Paljud meist on lõunamaades reisides ilmselt näinud katusest väljaulatuvate metallvarrastega ehitisi, mis peaksid jätma lõpetamata ja seetõttu veel maksuvabade hoonete mulje, olgugi et madalamatel korrustel elatakse juba aastaid. Kindlasti ei suurenda sellised möödalasud maksusüsteemi pettusekindluses maksumaksjate õiglustunnet.

Õiglus ongi ehk üks olulisim aspekt, mida nii rahvas kui ka poliitikud peavad vaagima, et otsustada, kas varamaksud ja konkreetselt kinnisvaramaks on miski, mis aitab meil vähendada riigisisest ebavõrdsust, kui me selle vähendamise kord käsile võtame. Vara- ja kinnisvaramaksu oponentide kriitika lähtekoht on seesama õiglustunne, sest „vara on ju omandatud kunagi juba kord maksustatud tulu arvelt”. Teisalt on kodualuse maa maksuvabastus tõstatanud teravalt küsimuse, kas on õiglane, et kõige rohkem kulutab riik iga-aastaselt raha maksuvabastusele nende puhul, kelle maatükid olid suurimad ja asusid kõige kallimates piirkondades.

Õiglus ja ebaõiglus on subjektiivsed nähtused: kui inimene tunnetab ebaõiglust, siis see on tema jaoks fakt, mille olemasolu ei sõltu sellest, kas enamik teisi kodanikke, seadusandja või kohus arvab, et juriidilisest vaatevinklist on üks või teine lahendus õiglane. Ja emotsioonid, mida me tunneme, on need, mis võivad suunata meie käitumist, sh ka maksukäitumist. Pragmaatilises mõttes on vaja veel leida vastus küsimusele, kas vähem varakas Eesti inimene oleks keskmiselt rahulolevam juba ainuüksi sellest teadmisest, et varakamad maksavad progresseeruvalt rohkem maksu, või peetakse eeskätt oluliseks seda, et enda tänane elu oleks parem kui eilne ning säiliks veendumus, et homne tuleb tänasest veelgi parem, aga kui kellelgi läheb paremini, siis las ta läheb.

Dmitri Jegorov on alates 2014. aastast rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler. Ta on ELi Nõukogu kõrgetasemelise maksuteemalise töögrupi liige. Dmitril on Tartu Ülikooli teadusmagistrikraad majanduses ning läbitud doktoriõpingud Norra kõrgemas kommertskoolis.