Dokumentaalfilm „Trail Baltic. Väljasõit rohelisse” (Eesti, 2023), 93 min. Režissöör Marianne Kõrver, operaator Hanna Samoson, helilooja Janek Murd, produtsent Daniel Vaarik. Esilinastus Tartu Elektriteatris 10.03.2023.

★★★★★★★★☆☆

Rail Baltic on taasiseseisvunud Eesti suurim megaprojekt, mida kimbutavad sellistele projektidele omased probleemid, nagu elanikkonna polariseerumine, valmimise ajakava määramatu nihkumine, esialgu planeeritud eelarve arvestatav kasv, tekitatava keskkonnakahju mõõdetamatus ja muidugi võimatus kord alustatule juba pidurit tõmmata ehk too big to stop. Kui trass peaks kunagi valmis saama, aga selgub, et planeeritud reisijate hulk ja kaubaveo maht on oodatust väiksemad, tuleb hakata Rail Balticule korralikult peale maksma. Kui aga inimesed tõesti hakkavad hordidena 40 minutiga Pärnusse, pooleteise tunniga Riiga ja kuue tunniga Varssavisse reisima, leiaks uus raudtee nn sotsiaalmajandusliku õigustuse. Seda muidugi nende jaoks, kelle kodusid ja maid pole võõrandatud ning kes saaksid end Zaha Hadidi büroo projekteeritud Ülemiste terminalis suuremate eurooplastena tunda. Elame, näeme.

Levila viis 2020. aasta sügisel ellu projekti, mille käigus kunstnik ja režissöör Hanna Samoson rändas jalgsi läbi tulevase Rail Balticu trassi, keha külge kinnitatud GoPro kaamera ja nutitelefon, mis reaalajas huvilistele videopilti edastas. Esimest korda läbis Samoson trassi jalgsi 2018. aasta lõpus. Rännak oli korraga nii kunstiprojekt, protest, isiklike hirmude ületamine kui ka avastamine: mis seal trassil üldse on, kes seal elavad, kust see läbi viib. Nüüd tegi ta seda uuesti inimkaamerana.

Film on vägagi naljakas (ehkki seal on nukrat stoilisust), sest jutud, mis on rohkem kui sajast tunnist mustast materjalist sisse jäetud ja mida Samoson tee peal kohatud inimestega räägib, ajavad naerma. Küll hoiatab harvesteri juht, et karud võivad Samosoni ära süüa („kui karu tuleb, siis loe issamameied ära”); küll rehmab maamõõtja, et mis sinna Berliini ikka sõita, pole seal midagi erilist; küll ennustab mootorsaega kohalik suurt tulevat näljahäda. Ühele korralikule road movie’le kohaselt on tegelaste galerii lai, hõlmates teiste hulgas jahimehi, ajakirjanikke, ametnikke, talupidajaid ja spirituaalseid loodusinimesi. Ühest küljest elame kaasa peategelase kangelaslikule rännakule, teisalt kohtame ka pisaraid, käegalöömist, skepsist ja absurdi. Kaadritesse on lisatud ka Facebooki kommentaare ja SMSe stiilis „tubli oled!”, „pane kindad kätte, rookasvud on ohtlikud” või „keera paremale, ei vasakule”. Filmist ei paista välja hirmu (või seda pole sisse monteeritud), Samoson ei kurda (eks ta ole trassil teist korda, mis tegi ehk asja lihtsamaks) ning suhtleb inimestega soojalt ja lõbusalt. Naerab südamest, kui jahimehe autos CD-plaadilt lugude pealkirju „Uluk tabatud”, „Ilves tabatud”, „Haavatud uluk tabatud”, „Alpijäägri marss” loeb, ja nutab, kui metsaveerest deformeerunud lehmakorjuse leiab. 

Ühele korralikule road movie’le kohaselt on tegelaste galerii lai, hõlmates teiste hulgas jahimehi, ajakirjanikke, ametnikke, talupidajaid ja spirituaalseid loodusinimesi.

Film laseb kõneleda võsal, kraavidel ja inimestel, pole lobigruppide, ettevõtjate ja poliitikute rääkivaid päid, mida võib võtta suure plussina. See on portree loodusest ja kahtlemata suure taluvuslävega eestlastest, kellest mitmed võtavad tulevast raudteed kui paratamatust. Eestlane ei pane koppasid põlema ega lase maamõõtja auto rehve tühjaks, vaid pigem räägib sellest, kuidas rebane sügise hakul kõik mustsõstrad ära sõi ja nüüd õunu käib noolimas. Nuta või naera, ei teagi. Mõte sellest, et kusagil kaevandatakse kruusa, et seda siis teises kohas rabasse matta, on muidugi grandioosselt absurdne, nagu ka kaader majast, kus Samosoni retke ajal inimesed elavad (trassi tuleku tõttu väljakolimise eel), aga mis kaks aastat hiljem talvevaikuses lihtsalt tühjalt seisab.

Eestlane ei pane koppasid põlema ega lase maamõõtja auto rehve tühjaks, vaid pigem räägib sellest, kuidas rebane sügise hakul kõik mustsõstrad ära sõi ja nüüd õunu käib noolimas.

Kokkuvõttes on „Trail Baltic” ka portree ääremaa unistusest olla ühendatud, kuid unistuse elluviimisel jääb ääremaa ise ette. Või nagu ütleb keskkonnateenistuse esindaja filmi lõpus Samosoni kaamerale: „Ei hakka see põder sealt ökoduktist käima, põder on metsloom, aga ilves, see on arhitektuurihuviline.”