„Biwa järve 8 nägu” astus kogu täiega fetišeerivasse orientalismipange. 

★★★★☆☆☆☆☆☆ 

„Biwa järve 8 nägu” (Eesti-Soome, 2024), 126 min. Režissöör Marko Raat, operaator Sten-Johan Lill, kunstnik Kristina Lõuk, kostüümikunstnik Reet Aus, helilooja Jakob Juhkam. Osades Elina Masing, Tiina Tauraite, Kärt Kokkota, Simeoni Sundja, Tommi Korpela jpt. Esilinastus 31. jaanuaril Rotterdami filmifestivalil.

„Biwa järve 8 nägu” jagab pealkirja japanofiil Max Dauthendey 1911. aastal ilmunud raamatuga.[1] Filmi tutvustatakse kui linateost, mis tõlgib vanad jaapani armastuslood Peipsi külakogukonna igatsuste ja ihade keelde. Peategelaste hingeseisundit vaadeldakse kaheksa idamaise poeetilise motiivi kaudu: koju pöörduvad purjekad, ehapuna, esimene lumi, öine vihm, sügisene täiskuu, templikell, ootamatu tuuleiil, metshanede äralend.[2] 

Filmis on matkitud killuke jo-ha-kyū struktuuri. See on kolmes osas kulgemine, mida rakendatakse paljudes jaapani kunstides ning mis kätkeb aeglast algust, tempo tõstmist ning äkilist lõppu. Seda võib näha isegi võitluskunstides, kus sätitakse end pikalt sobilikku poosi ning seejärel tehakse äkiline liigutus.

Mõnele võib selline tempo tunduda võõrastav, kuid tänu filmi ülevoolavale veidrusele see ei häirinud. Kriipima hakkas aga jaapani kultuuri kaasamine. Film on tehtud raamatu ainetel, mis on adapteerimise kõige lahjem aste. Algallikas annab uuele loomingule vaid tõuke ja raamatust on tõepoolest kõigest inspiratsiooni võetud. Mõned leiavad, et allikast lahknemine on justkui truuduse murdmine. Teisalt on adaptsioon täiesti iseseisev uus looming. Siin tekib küsimus, et kui Dauthendey teost kasutati vaid tõukepunktina, siis miks Jaapan endiselt meie kultuuriruumi rebiti. 

Jaapan langeb tihti fetišeerimise ohvriks, kui see taandatakse kirsipuudeks, valgeks võõbatud geišadeks ja veidrateks seksimängudeks. Kõnealune film astus samasse ämbrisse. Kirsipuud on nii klišeeks muutunud, et seda ei pane enam tähelegi. Silma jäi aga shibari sidumiskunst, mida oli filmis igale poole topitud. Shibari on välismaalaste kaaperdatud sadomasopraktika, mida Jaapanis küll harrastatakse, kuid mis on Läänes äärmiselt ülepaisutatud. Jänesesilma-nimelise tegelase tätoveeritud huuled häirisid samuti. Tegemist on Jaapani põlisrahva ainude tätoveeringuga. Ainud on pidanud nii ajalooliselt kui ka tänapäeval diskrimineerimist taluma, nende traditsioonide segamine kirsiõite ja shibari sadomasomängudega on taktitundetu. 

Jaapani kultuurielemendid ei aktiveeri kohalike vaatajate mõtetes midagi. Jaapani kunstides kasutatav mitate võte ehk teose sees teisele teosele viitamine töötab ainult siis, kui vaatajatel on jagatud kultuuriline taust. Raamat ise selgitab Biwa järve vaadete motiivi ära: purjekate naasmine Yabatsest tähistab armastuse süttimist; Miidera templi kell „laulab armastava naise naerust”; Awazu (mitte Amazu) tuuleiil on võrgutamise ja petmise allegooria jne. Filmis avati ainult metshanede lendu. Ja ka selles stseenis tehti andestamatu viga, nimetades jaapani kirjamärki „hieroglüüfiks”. Tegemist on kanji’dega! Võhikutele on säärane detail ebaoluline, aga see kinnitas kõhutunnet, et filmis kasutatakse Jaapanit kõigest veidra eksootilise müstika tekitamiseks.

Film saavutas oma salapärase absurdistliku eesmärgi ilma Jaapanita. See oleks olnud võluv, kui see oleks jäänud Eesti ja Soome piiridesse. Terve loo oleks võinud kodustada. Oleks olnud huvitav näha, kuidas jaapani motiivid kohalikku konteksti ümber pannakse. Raamatus kirjutas Hanake waka’sid, mida oleks olnud kurioosne kuulda näiteks regilaulu vormis. Peipsi järv oleks saanud veel rohkem särada, kui poleks pidanud Jaapaniga tähelepanu nimel võitlema.