„Kiirtee põrgusse” (Eesti), 82 min. Režissöör-stsenarist Urmas E. Liiv, operaator Kristjan-Jaak Nuudi. Osades Franz Malmsten, Kristjan Kasearu, Kersti Heinloo jt. Kinodes alates 18.10.19.

★★☆☆☆☆☆☆☆☆

Eesti esimese kauamängiva õudusfilmina promotud „Kiirtee põrgusse” (2019) laveerib slasher’i ja õuduskomöödia vahet, kuid koperdab (teadlikult?) žanriklišeede otsa.

Ja Eesti esimene täispikk õudukas ongi jõudnud kinolinadele! Valminud on Urmas Eero Liivi autorifilm „Kiirtee põrgusse” (inglise keeles „Dora Who Came from Highway” (sic!), võib-olla juriidilistel põhjustel). Iseasi, kuivõrd on tegemist puhta õudusfilmiga ja seejuures „Eesti esimesega”. Aga mis tast ikka, lõppude lõpuks pole hea õudusfilm ju asi omaette, vaid vormel mingi loo jutustamiseks või mõtte edastamiseks, olgu selleks isiklik pihtimus või ühiskonnakriitika.

Lugu on selline: vennad Tom (Kristjan Kasearu) ja Markus (Franz Malmsten) lähevad kuhugi metsatallu kuuri lammutama. Tomile meeldivad lohakad naised, õlu ja fun; Markus „kaevab netist sitta” (loeb telefonist artikleid Stanfordis tehtud uuringute kohta), päästab autorataste eest konnasid ja küsib objektil, et miks peab üldse kuuri lammutama. Paralleelselt vanale heale „onn metsas” žanritroobile paneb Urmas Eero Liiv mängu „Daam punases” kaardi. Haiglast lahkub keegi müstiline Dora (Kersti Heinloo), kellega on midagi nii seletamatult jubedat juhtunud, et ta on tükk aega lihtsalt vait ja läheb mööda kiirteed edasi. Mängu tulevad ka raske ja lahtise ketiga hundikoer ning väike poiss, kes satub alatasa väga tolmustesse ruumidesse luku taha. Kõik need tegelased kohtuvad kiirteeäärses metsatalus ning kaose settides kangastub ka paika kummitav põlvkondadetagune roim.

Nagu mainitud, on igati kaheldav, kas „Kiirtee põrgusse” on tegelikult õudusfilm. Esiteks kaob igasugune õud ja õõv selle paksu pintsli taha, millega on maalitud olud ja tegelased. See, et tegu peaks olema nimelt jumpscare ehk võpatuse-õudukaga („võpakas”?), meenutatakse igal võimalusel. Režiikäsi on poetanud tegevuspaika hulganisti plekkpangesid, õllepudeleid jms materiaalset träni, mille otsa saab tegelasi sobivatel hetkedel koperdama ja kukkuma panna. Väikevend Markus ehmub isegi omaenese peegelpildi peale. Kuid siit jõuame kohe järgmise tõigani, millele vihjab filmis korduvalt ja lõbusasti Kristjan Kasearu kehastatud Tom, kes soovitab asju mitte tõsiselt võtta, sest elu on fun. Ja tõsi, „Kiirtee põrgusse” kaldubki tegelikult pigem eneseteadliku žanrikomöödia ritta. Klišeede virvarris esineb mõningaid lõbusaid hetki ning karikatuurselt kirjutatud tegelaskujud mõjuvad ühiskonna kõverpeeglis parajalt napakatena.

Lisaks tuttavlikele õudusklišeedele pakub „Kiirtee põrgusse”, nagu ühele slasher’ile kohane, ohtralt tatti, okset, kust, muda, verd ja suguelundeid, kusjuures viimaseid mitte ainult verbaalsel kujul, vaid ka nähtavalt – millele pole muud põhjendust anda peale selle, et Liiv tahtis ekraanile ülisuures plaanis vulvat. Harjumuspärase sõimu ja roppuste assortiist kerkib lausa elokventsena esile termin „nugilised”. Kui filmis viidatakse selle sõnaga (arvatavalt) abieluvälisest afäärist sündinud lastele, siis kiire otsinguga e-sõnastikus selgub, et „nugiline” on ametlikus tähenduses hoopiski „teiste organismide kulul elav olend, parasiit” või, inimese puhul, harilik päevavaras. Siin peitub ehk ka võti filmi müsteeriumi avamiseks – ja seda mitmel tasandil.

Filmi põhiline huumor keerleb selle ümber, kuidas Urmas Eero Liiv ja stsenarist Vaike Kõrve, kes on tegelikult samuti Urmas Eero Liiv [1], on filmis omavahel vastamisi pannud hüsteerilise naise ja segaduses lumehelbekese arhetüübid. Naljakas või mitte, eks õudusfilm on alati olnud pihtimuslik žanr. Ka vanameister Stephen King on toonitanud, kuidas hea õuduse eelduseks on see, et autor projitseerib teosesse oma enese suurimad hirmud. See on suuresti ka Kingi õudukate (parema osa) vundament. Urmas Eero Liivi kui autorit me filmis „Kiirtee põrgusse” sellisel haavataval kombel ei kohta; või kui, siis ehk Tomi näol, kes ühel hetkel sisuliselt kaob filmi stsenaariumiridade vahele ära. Filmi pihtimuslik alltoon näikse olevat, et noil päevil kinnitavad ühiskonnas kanda ülalmainitud, psühholoogia vallas ülekogenud naised ja nugilistest lumehelbekesed, kes (taaskord) „kaevavad netist sitta”, kardavad omaenda verd ja peegelpilti ja kukuvad kriisisituatsioonides õllepudelite otsa (mis on tegelikult päris naljakas, aga noh). Kõiges selles on tegelikult head potentsiaali, aga filmi teadlik mäng žanritroopidega lõpeb siiski väga etteaimatavas kohas ning sestap ei paku „Kiirtee põrgusse” teiste omalaadsete hulgas otseselt midagi uut – peale selle, et tegemist on Eesti filmiga.

Karta on, et saan siinkohal positiivse suhtumise ja eesrindliku muskulatuuriga Tomi pahakspanu osaliseks, aga peab ütlema: kuigi kohati saab pulli küll, mõjub „Kiirtee põrgusse” sagedasemalt tüütutesse õudukaklišeedesse maskeeritud maailmavaatena, mis peab kõige lõpuks veel vajalikuks ka iseenese õigustamist kerge meelelahutusena. Film nagu seep, libiseb kriitilisel hetkel käest.[2]

Nagu žanrifilmide spetsialistid teavad, on tehtud üksjagu selliseid šedöövreid, mis on nii halvad filmid, et need on juba head, lausa väga head. Kuid ilma siiraste kavatsusteta nii halba filmi teha pole võimalik. „Kiirtee põrgusse” jõuab sinna tõotatud nii-halb-et-hea kohta peaaegu välja, kuid on siiski õite napilt täpselt nii halb, et pole veel hea.

[1] Stsenaristi pseudonüümi võttis Liiv võttepaigaks olnud talu nime järgi. https://kultuur.err.ee/993652/hendrik-alla-filmist-kiirtee-porgusse-midagi-ilusat-ega-intellektuaalset-seal-pole
[2] Ja kipitab, kui silma läheb.