„Viimased” (Eesti, Soome, Holland), 117 min. Režissöör Veiko Õunpuu, stsenaristid Heikki Huttu-Hiltunen, Eero Tammi ja Veiko Õunpuu. Osades Pääru Oja, Laura Birn, Tommi Korpela, Elmer Bäck jt. Kinodes alates 26.09.20.

★★★★★★★☆☆☆

Minu sõpruskonnas levib õpetussõna, et paras aeg sättida sammud koduteele on kätte jõudnud siis, kui mõni ühe lühifilmi teinud noor kukk hakkab sulle tühja õlleklaasi tagant Veiko Õunpuu filme lahti seletama. Nali naljaks ja kuked kukkedeks, aga klaasi põhja ma antud kirjutises vaadata ei tihka, seega jätan Õunpuu kehaka filmograafia lahkamise asjatundjatele ja baarifilosoofidele ning lürbin tagasihoidlikult vaid seda pealmist vahtu, milleks on režissööri värskeim linateos „Viimased”.

„Viimaste” maailm hakkab otseses mõttes maast madalast lahti kooruma, kui ilma pikema soojenduseta visatakse vaataja pea ees sündmustiku suurimasse keerdsõlme, Põhja-Soome kaevandusšahti. Maapõuest on siin selgelt võetud viimast ja edasi kaevandamiseks vajalikku õhkimist enam ohutult teha ei ole võimalik. Ainsaks kaevanduskõlblikuks puutumata maa-alaks on jäänud kohalike põdrakasvatajate territoorium, mille müümisest nad aga otsusekindlalt keelduvad.

Läbirääkimiste-väljapressimiste eesotsas on kaevanduse omanik Kari (Tommi Korpela). Kalamees Kari vaadates kargab pähe käibetõde „kes ei riski, see šampust ei joo”. Karile on oluline esitleda end kui meest, kes kohe kindlasti riskib ja seejärel seda šampust suuremeelselt teistegagi jagab – ehkki tegelikkuses käib riskimine tema alluvate eludega ja noodki inspireeruvad Paul Clouet’ asemel pigem Koskenkorvast. Kaevanduse ülemus on pidevalt ametis kõiksuguste tegelaskujude etendamisega üha kahanevale vaatajaskonnale. Vastavalt vajadusele võib ta olla Hollywoodi filmist tiimile ergutuskõne pidav pesapallitreener või testosteroonist immitsev alfaisane, siis jälle elunäinud sarmikas džentelmen. Selliseks tundrasaksluseks on tema kaas- – või all – kannatajad aga liiga jõuetud ja klišeede tõetruuks elluviimiseks on näitelava kole ahtake. Alles jääb vaid üks järjekordne vaese mehe sotsiopaat – õpikunäide sellest, kust hakkab idanema väikekodanlik kurjus, mis lõpuks kõik ühes iseendaga maa alla veab.

Kari manipulatsioonide peamiseks märklauaks on kaevur Rupi (Pääru Oja), kelle põdrakasvatajast dementse isa maalappi pole suure masinavärgi lõugade vahele müüdud. Rupi mõistab, mis rolli mängimist erinevad osapooled temalt ootavad ja võtab alandlikult vastu kõiksugused „heatahtlikud” suunamised, kuid vastupidiselt Karile mängib ta oma osa loiult ja distantseeritult, suutmata olla ei üks ega teine – isegi soomlase igipõline „vittu” kõlab Rupi suust matkituna. Taotluslik või mitte, kuid Pääru Oja keeleoskamatusest tulenev sõnaahtrus teeb tema tegelaskujust võluvalt veenva võõrkeha.

Kaevurite valdavalt mehise kogukonna keskmes on ka kohaliku rokkari naine Riitta (Laura Birn). Treileri põhjal sai režissöör järjekordse „ahhetava-ohhetava müstilise kaunitari” kinolinale toomise eest ka kriitikat – suuremas plaanis jagan tolles mõtteavalduses tõstatatud muret (samaaegselt tunnen endas tärkamas paralleelset muret, et kas kaheminutilistest treileritest mingite põhjapanevate järelduste tegemine on nüüd uus norm), kuid Riitta puhul siiski seda seost nii etteruttavalt ei looks. Ehk on see soovmõtlemine, aga pigem paistis film isegi tögavat meeste järjepidevat usku müstilisse naishaldjasse, eriti kui suureks üllatuseks toosama teatab, et talle on ette nähtud suurem tulevik, milles haprate egodega mehemürakad peaosa ei mängigi. Olgugi et Riitta ei taha oma saatusega leppida, oskab ta unistada vaid teda ümbritsevates piirjoontes: grilliemandaks kroonituna võib ta kohusetundlikult aru anda igast külaliste söödud vorstist või fantaseerida lähedalasuvast turismipaleest, kus pidavat pakutama seda autentset Lapimaa elamust – päris porod ja puha.

Nõnda otsibki viimne liha, mis luude külge on veel jäänud, meeleheitlikult kinnituskohta, et mitte lõplikult maha pudeneda. Palja ja hapra luustiku katmiseks toimuvad lõpmatuna näivad pubiläbud ja grillipeod, kust ei puudu narkots, karaoke, õllepüramiidid, autoga mudas driftimine ja odav hiina ilutulestik. Sedalaadi eskapism siiski pikaajalisemat tröösti pakkuda ei saa ja peo lõppeks virvendab maailm Sven Grünbergi süntesaatorihelide madala urisemise sagedusel endistviisi valusalt.

„Viimaste” lõpp annab siiski pisut lootust, et needki tõprad, kes maadligi elanud, saavad omal moel taevasse tõstetud.[1]

[1] „Minu, kes tõprana maadligi elanud – taevasse tõstab…” – Nareki Grigor, Nutulaulude raamat (tlk. Peeter Volkonski)

Elss Raidmets on kunstiteaduse tudeng ja Müürilehe filmikriitikute konkursi 2020 võitja.

Esilehe foto: Maxim Mjödov