Dokumentaalfilm „Südamering” (Eesti, 2020), 95 min. Režissöör Margit Lillak, produtsent Johanna Trass, helilooja Sten Sheripov. Kinodes alates 03.02.2020.

★★★★★★☆☆☆☆

Jätkusuutliku ökokogukonna rajamist ja arengut jälgiva filmi „Südamering” enese ainus jätkusuutlikkus on permanentne konflikt.

Miks inimesed (grupis) arvavad, et just nemad on esimesed, kellel õnnestub end ühiskonnast mugavalt teistmoodi tegelikkusesse taandada? Kas seda pole juba üritatud eri aegadel ja eri kohtades, tavaliselt sarnaselt nukrate tulemustega? Ja miks inimesed (üksikisikud) arvavad, et just täna on esimene päev nende ülejäänud elust, mil lahtihaakimine kogu negatiivsest taagast ja katkisest tundekasvatusest viiakse lõpule? Oleme ju kõik teadlikud, et muutus on protsess, mitte klahvivajutus.

Mõisamaal 2014. aastal tegutsema hakanud ökokogukond Väike Jalajälg alustas ilmselgelt ilusate kavatsuste, kuid vale pagasiga, nii vähemasti jutustab sellest dokfilm „Südamering”. Sotsiaalsed ettevõtjad ja permakultuuri entusiastid, keda filmi kaks põhilist naiskarakterit kehastavad, kaotavad ruttu idealistliku sihi, et jageleda meeskarakteri ehk Jesper Parve säästuversiooni pärast. Ja režissöör Margit Lillak näitab seda mõnuga. Montaažiaknast lendab välja pea kõik, mis võiks jätta kogukondlikust ettevõtmisest positiivse mulje või selgitada kas või korraks, kuidas seal permakultuuriga tegeldi. Selle asemele asetub lootelg banaalsest ja väiklasest suhtekolmnurgast, milles kolm täiskasvanut kulutavad mitu aastat oma elust üksteisega jauramise ja intriigide peale, kuhu vahele on pikitud esoteeriline grupiteraapia, šamaanitrummi põrin ja täielikult läbi seedimata elufilosoofia. Kui Lillak ütleb intervjuus tuntud vandenõuväljaandele Telegram, et „igal ühel oma tõde ja kui lähemalt vaatad, siis kõik on õige ja kõigi vajadused ongi ilusad”, siis ta kõlab kui küüniline teleprodutsent, kes on saanud just purki „magusa” materjali ning põhjendab selle näitamist vastuvaidlematu baasinimlikkusega.

Mitmed arvustajad on võrrelnud filmi reality show’ga „Rannamaja” ja seal on tõepoolest saatuse irooniana tugevad strukturaalsed sarnasused kõikvõimalike teleprojektidega, kus inimesed pannakse kokku elama ja töötama, et vaadata, mis juhtub. Reality-televisioonis on vähemalt lavastuslik ja manipuleeriv telgitagune, mis annab kõigele kokkuleppelise kunstlikkuse distantsi. „Südamering” on reality selle armetus alastuses, elulava, mille poole ei tahaks aplodeerida, kuigi võiks.