„Kupee nr 6” (Soome, Eesti, Venemaa, Saksamaa), 105 min. Režissöör Juho Kuosmanen, stsenaristid Livia Ulman, Andris Feldmanis, Juho Kuosmanen, operaator Jani-Petteri Passi, kaasprodutsent Riina Sildos. Osades Seidi Haarla, Juri Borissov jt. Kinodes alates 03.12.21.

★★★★★★★★☆☆

Tu-tuk-tu-tuk, tu-tuk-tu-tuk – see nõukaaegse rongi talvine sõidurütm mööda külmast kitsamaks tõmbunud rööpaid tekitab auditiivset nostalgiat ilmselt igaühes, kes on kasvanud üles Elroni-eelsel ajal. Soome režissööri Juho Kuosmase filmi „Kupee nr 6”, mille stsenaristid on Livia Ulman ja Andris Feldmanis, reisisaatjaks marsruudil Moskva–Murmansk on seesama meditatiivne tu-tuk-tu-tuk. Kuigi žanrilt ehk midagi poolromantilise road movie sarnast, on 90ndate Venemaale paigutuv film lõppeks siiski lugu sellest, kuidas juhused ja isiklikud minnalaskmised võivad avada elus ukse suhetele ja planeerimatustele, mis ei oleks ehk varem võimalikud tundunud. 

Soome arheoloogiatudeng Laura (Seidi Haarla) satub jagama 1500-kilomeetrisel rongisõidul kupeed kas või näiteks 90ndate Tallinnast tuttavliku kiilakat jõmmitüüpi esindava Ljohaga (Juri Borissov), kes laseb klaasiga viina ja haukab aplalt suitsuvorsti. Kui Laura kannab hinges südamevalu, sest ta pidi lahkuma reisiks oma tüdruksõbrast Moskvas, siis Ljoha läheb Murmanski mäetööstusesse pappi teenima, et avada oma office ja teha bisnist. Kõlab nagu karakter mõnest Aleksei Balabanovi Venemaa portreest. Aga siinkohal, lisaks sellele, et operaator Jani-Petteri Passi on jäädvustanud toimuva filigraanselt 35 mm filmile, sarnasused ka lõpevad. „Kupee nr 6” pole üheski mõttes postsovetlik ajalooporno, mis püüaks ajastu kaudu odavaid punkte skoorida või seda kuidagi romantiseerida. Filmi löögirusikaks (või südamerusikaks) on kahe noore ja pigem kinnise inimese tunderännak ning eriline ajutine jagatud ühisus, mida kontvõõraste vahel ju üsna harva ette tuleb. 

Tugev keemia Seidi Haarla ja Juri Borissovi tegelaskujude vahel on tuntav ka ilma igasuguste lausumisteta. Kuigi sümpaatiaavaldused toimuvad suuresti eituste ja ara kompimise kaudu, tekitab see seda suuremat tundlikkust. Näiteks stseen, kus Laura Ljohale tamburis omamoodi pihib ja viimane saadab teda intensiivse pilguga – puhas külmavärin! Kuigi ühises piiratud ruumis ühisesse sihtpunkti liikumine tekitab mõnetise füüsilise kapsli, siis sellele filmile on see suureks plussiks. Stuudio asemel reaalses Vene rongis jäädvustatud kaadritega tõmmatakse vaataja rongi kohati möödapääsmatult kitsasse maailma, kus tuleb tulla toime piiratud valikute tingimustes. Filmi operaatoritöö on sama hüpnootiline kui õues möllav lumetorm või fookusest väljas mööduv öine tööstuslinn. 

Lisaks kõigele saab filmis ka nalja, mis on alati hea märk. Olgu selleks tõlkes kaduma läinud armastusavaldused või õpetussõnad, kuidas naine peaks kuulama oma sisemist tibukest – vaatajale jäetakse ruumi empaatiaks, aga temalt tunnete väljapressimisega hoitakse meeldivalt tagasi. Kokkuvõtteks võib öelda, et paremat rongi- ja reisikaaslast veel mitte nii kaugetesse 90ndatesse lähiajal ilmselt ei leia.