Dokumentaalfilm „u.Q.” (Eesti, 2021), 83 min. Režissöör-stsenarist-monteerija Ivar Murd, produtsent Margus Õunapuu, operaatorid Ivar Murd ja Uku Kuut. Kinodes alates 09.12.2021.

★★★★★★★☆☆☆

Minu verre süstitakse meeldiv doos palmipuudest, rulluiskudest ja purpursest VHSi päikesest. Viibin joovastunult muusikalises DNAs, mille koodiribas keerleb paras annus malbust ja intiimsust, mis on krutskitest jonksus, kuid ometi joondus. Ebamaine, e s t e e t i l i n e, funky. Aga need on vaid jõuetud sõnakõlksud, et kirjeldada seda audiovisuaalset energiavoogu ja – KRÕKS, ühendus katkeb.

Ühtäkki olen telenovela’s. Palmipuud on moondunud mändideks ja Apolloni lüüra rahapakikesteks, lisaks on kusagil lollideküla kõledas majas altar mammonale. Katlas podisevad kallid autod, kinnisvara, naised, Võsa Peeter. Intriigid. Pats on asendunud halli mulletiga, trullakad püksid veel hallima pintsakuga, sekventser Exceli tabeliga. Rõhk suureneb, aur ei pääse välja ja keha närvetub surve all. Kuhu kadus küll see narkootiline heliulm?

Seda kõike võib leida Ivar Murdi teisest täispikast dokumentaalfilmist „u.Q.”, mis võtab kokku 2017. aastal lahkunud muusiku Uku Kuudi käänulise eluloo ning, mis ehk põhilisem, nakatab vaatajaid tema ajatu mahe-funk’i pisikuga.

1 + 1 = 3

Ukust ei saa rääkida ilma Marju Kuudita, sest nende isiklikud ja muusikalised teed on sedavõrd põimunud. Nagu raud ja süsinik, moodustasid nad kokkupanduna veelgi tugevama sulami. Raske on aimata, kus algab üks ja lõpeb teine. Ema-poja tandem lahkus 80ndatel Eestist ja toitus muusikalistest aurudest nii Rootsis kui ka LAs, kuniks ringiga taasiseseisvunud Eestisse tagasi põrutas. Filmis tungib esiplaanile ekstravertne Marju, kelle mälestustele tugineb põhiline osa filmi struktuurist. Uku eelistas oma eluajal varju jääda, kuid saame teada, et paljudel juhtudel on just tema olnud liikumiste käivitavaks jõuks. Lisaks Marju narratiivile tuuakse loosse sisse ka kõrvalseisjate vaatevinklid (või hääled, sest peamiselt on intervjuud kuulda vaid helis), mis täpsustavad asjaolusid, seavad Marju sõnu kahtluse alla või on paljad oletused/hinnangud. Igal juhul on need vajalikud ilmestused, et asi ei oleks liiga ühele poolde kaldu. Vaid üle Atlandi liikudes on seda ilmestust vähesevõitu; kohast, mis näib olevat loomingulises mõttes mõlemale kõige olulisem, libisetakse kerglaselt üle. Vaataja peab võtma appi oma kujutlusvõime.

Dokumentaalsus ja taaslavastus sulatatakse samuti ühte, vaataja jaoks võivad need tunduda eristamatud nagu meie peategelasedki. Uku isiklikus arhiivis peitus üle 300 tunni videomaterjali ning ka selle puhul eelistas ta olla valdavalt kaamera taga, kuid taaslavastusliku elemendi kaudu tõstetakse Ukut rohkem esile. Ühedimensioonilise patsiga unistava poisikese kuvandist tullakse välja filmi teises pooles (kartmata sealjuures puudutada ka ebamugavamaid teemasid). Vaatamata nendele püüdlustele mõjub Uku endiselt kättesaamatu ja kaugena, mida rõhutab ka filmitegijate valik kuvada ekraanile veel üks pisem ekraan – aken, millest õnnestub vaid viivuks sisse kiigata.

Ukust kõnelevad kõige paremini tema looming ja mõni harv intervjuulõik. Just muusikalised hetked mõjuvad kõige isiklikumatena. Uku saab ruumi ennast vabalt väljendada, ilma et keegi tema eest räägiks, ja ehk ongi see ajatum vahend kui kellegi personaalse eluloo detailides surkimine. Nagu ka Marju filmis tõdeb, siis…

…muusika on kõige olulisem

Kokkuvõtlikult on „u.Q.” ladus vaatamine ja suurepärane võimalus nakatuda Uku Kuudi muusikaga. Midagi uut on siin ka põrandaaluse muusika gurmaanidele, kes võivad leida eest nii mõnegi tuttava nime või näo, keda Uku on otseselt mõjutanud.

Sügavat karakteriuuringut loojahinge dilemmadest ja hingepiinadest leiab vaid pindmiste virvendustena. Pigem jääb see abstraktseks ettekujutuseks Ukust kui inimesest, visand, mille täidab värvidega tema muusika.

Dokumentaal ei pelga vormimänge ega kollaažlikkust ja tehnikate segamist, kirju künkana kerkib ta esile eesti dokimaastiku kuivade portreelugude ja mees-metsas-ahju-kütmas-vaatluste keskel. Film tirib kaasa oma meelelahutuslikkuse ja mängulisusega, kuid käike jagub ka melanhooliaks ning mõtlikkuseks. Ja mis peamine – igav ei hakka kordagi!

Joosep Ehasalu õpib dokki ja soovib kõigile julgust.