Dokumentaalfilm „Lil Eesti” (Eesti, 2021), 31 min. Režissöör-operaator-monteerija Taavi Arus, produtsent Ivar Murd. Esilinastus ERRi kultuuriportaalis 28.01.2021.

★★★★★★★★☆☆

„Yo! Kutid. Lil Till on majas!” Sellise hüüatusega algab dokumentaalfilmide sarja „Eesti lood” uus linnuke „Lil Eesti”. Pooletunnine kiirportree proovib jäädvustada viimasel paaril aastal nii kodumaise põrandaaluse kui ka osaliselt peavoolu muusika üle võtnud noore põlvkonna räpiepideemiat ja selle üheks katalüsaatoriks olnud Lill Slimi „Lil saatest” Raadio 2-s (eetris alates 2018. aastast – A.T.). Kogeme esimeses stseenis laivi Cathouse Clubis ehk endises valuutapoes Tartu maanteel. Lil Till ronib lavale ja kingib tüdrukutele punaseid roose.

„Ma tegelt ei kutsu ennast muusikuks üldse, ma siiski teen pulli aint.” – marp$

Kui 2018. aasta alguses kuulati veel tundmatu Nublu mussi SoundCloudist, siis kolme aastaga on temast saanud Eesti popstaar nr 1. Sarnase, läbi tümmi popi poole ülemineku on teinud ka filmis figureerivad maakad Mäx & Clicherik. Ega neid hitimeistreid on tulnud teisigi: Sip€lga14, marp$, Pluuto, Manna jne. Polegi oluline, kes täpselt ja kuhu.

Samas on selles põlvkondlikus paugus olnud ka ühe-hiti-imesid, 30-loo paigalsumisejaid, pikki ja lühikesi, friike ja misfit’e, pullitajaid ja n-ö tõsise muusikalise ambitsiooniga artiste (mida see viimane ka ei tähendaks). 

„Kui sul on hästi pikalt olnud tunne, et sa ei kuulu kuskile, siis see tunne, kui sa oled lava peal ja seal ees on 50-300 inimest…” – Manna

See rong on sõitnud ruttu ja paljudes suundades. 13-aastased, 18-aastased, 23-aastased jne. See rong on mahutanud palju ja seltskond on olnud kirev. Teismelised, kes on saanud välguga löödud, et „ohh, mida, ma tahan ka proovida”, lendavad mikriga keldrisse, garaaži või magamistuppa ja hakkavad pihta – kogu sinna juurde käiva suurushullustusega mõistagi.

„Ma paneks nendele wannabe-räpparitele, need 12-aastased või need, kes kopivad lihtsalt minu lüürikat ja minu flow’sid, paneks nendele need klounikepid ja klounimütsid.” – Lil Till

Taavi Arus püüab filmis kinni nii palju kui 30-minutiline formaat lubab ja sõna saavad vähesed artistid. Fännid ja publik üldse mitte, aga nad on seal, nad on aegluubis lava ees kaifimas, näol eufooriline grimass. See on kasvav organism, millele jäävad riided väikseks enne kui need jõuab sisse kanda. „Lil Eesti” peategelaseks on 14-aastane Vincent, kes peab oma elu jagama armastava ja tundub, et vabameelse pere ning oma Lil Till persona vahel. Väljast Justin Bieber, seest Hennesyd kulistav naistemees.

„Põhiline asi on see, et ma ei taha, et mind võrreldakse Lil Tilli ja Väikese Pedega.” – YASMYN

Eks ta ole, seal, kus pealehakkamine on suur, seal tuleb kase otsast aeg-ajalt ka vits tuua, sest kõike ei viitsi keel-põses nurga alt vaadata ja eks laulusõnad, mis justkui näitena sotsiaalse vastutuse puudujäägist ka Lil Tilli isa muretsema panevad, kuuluvad oma vinnilises misogüünsuses pigem eelmisesse sajandisse. 

„Alles eelmine nädal üks tuntud luuletaja ja ka ise tasapisi muusik Lõuna-Eestis tõi välja, et ma populariseerin täiesti mingit algajate melodeklamatsioone ja minu tegevus on pedofiiliamaiguline. … See pedofiilia alge on ilmselt nende enda sees.” – Siim Nestor aka Lill Slim

Plahvatused on harvad ja hea, kui neist jääb kasvõi killuke järgi. Isegi kui meil on tulevikus TikToki või Insta arhiivid, milles sobrada, kui need peaks kuskile pilve säilima, siis on hea, et „Lil Eesti” näol on jäetud ka filmitükike tulevasele ilmarahvale järamiseks. Saab kunagi „Prillitoosi” saates välja kaevata, kui Lil Tillist on saanud Big Ol’ Till. 

Meie oma pisike subkultuuriime, osa suuremast ja globaalsemast, aga ikkagi. Üks värske sõõm õhku ja energiat kohati perversselt tagurlikus ühiskonnas. Ja Taavi Arus on selle üles filminud paraja doosi empaatia ja irooniaga.