„Emalõvi” torkab sõrmega valusaisse haavadesse ja tegemata tundetöösse, ilma et kedagi risti löödaks.

★★★★★★★★☆☆

„Emalõvi” (Eesti, Läti, Saksamaa), 104 min. Stsenarist-režissöör Liina Triškina-Vanhatalo, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Laura Dišlere, kostüümikunstnik Liis Plato, produtsent Ivo Felt. Osades Katariina Unt, Teele Piibemann, Ivo Uukkivi, Elina Masing, Margo Teder jt. Esilinastus 20. septembril 2024.

Eesti mängufilmide meestekesksuse foonil olin ette tänulik, et film võtab luubi alla kolme mitmekesise ja tugeva naistegelase omavahelised suhted. Karmi igapäeva nägevale kiirabiarst Helenale (Katariina Unt) on elu paksu ja jaheda naha selga kasvatanud. Ta on raudne naine, kes ei näi murduvat. Abikaasa Kaarel (Ivo Uukkivi) on aga tundelisem, püüdes meeleheitlikult pereellu tasakaalu tuua. Nende teismeline tütar Stefi (Teele Piibemann) kannatab aga kroonilise armastusepuuduse ja üksilduse all, mis meelitab teda otsima tundeid väljastpoolt koduseinu. Nii satub ta aina tihedamini julma noortekamba ja selle manipuleeriva baddie’st pealiku Marianni (Elina Masing) haardesse ning harvem koju, mis sunnib end haigeks muretsenud vanemaid öösiti linnatänavaid läbi kammima. See omakorda põhjustab Stefi väikevennale veelgi suuremat tähelepanunälga.

Väliskeskkond rõhutab tegelaste sisekliimat – rattasõit ja tütre otsingud läbi kõleda hilissügisese Tallinna süvendavad meeleheidet, lumine maastik sisemist jahedust. Vabisev heliloome aitab sel veelgi enam sisse imbuda. Näitlejate kehahoiakute, miimika ja žestide tabav peenus annab aimu sügavast karakterisse sisseelamisest, mis tõstatab (filmivälise) küsimuse: mis saab näitlejast sünges teemaderingis; kes teda toetab?

Režissöör on pannud lauale hulga valutavat ainest – emahaavast kättemaksupornoni, üledoosidest enesetapukatseteni –, ilma et film oleks kuidagi kakofooniliseks läinud, vastupidi, päriselu just nii keeruline põimik ongi. Puudutatakse riivamisi ka teemasid, mis ootavad laiemat arutamist, nagu vanemaks saamise kahetsus või oma laste jälitamine.

Kui Helenaga sarnases olukorras politseinikust isa (Margo Teder) räägib oma pojast (Karl Pärtel), kes ammu kodus enda nägu ei näita, ning kurdab, et nad on andnud endast kõik – poeg on psühholoogi juures käinud ja šokivangistust saanud –, tahaks natuke karjuda, sest hoole näitamine ei käi läbi ühestki vestlusest. Samas tundub, et õige aeg vanema ja lapse vahelise ühise tundekeele leidmiseks ongi mööda lastud. Helena kohati endast kaugemale ei näegi, vaid arvab, et Stefi teeb kõike selleks, et emale haiget teha. Film tabab liigagi hästi seda levinud emotsionaalset kirjaoskamatust.

Vaimsed vapustused pakatavad vaataja ees, nii et ka näiteks noortekamba vägivaldsus ei mõju põhjendamatult tühjana – see on kui appikarje, mis on peitunud äärmusliku käitumise maski taha. Filmist saab suurepärane lühhike öppetus selle kohta, et emotsionaalne hülgamine on vägivald, aga seda on raske märgata, kuna sinikaid kehale ei ilmu.

Triškina-Vanhatalo žanrimääratluseks pakutud ,,psühholoogiline põnevik” on täpne. Tänu tema virtuoossele loojutustamisoskusele hiilib pinevus tasahilju ligi – esialgu küll mõningase tõkestusega – ja läbistab filmi, ilma et oleks tunne, et vaatajaga manipuleeritakse labaste võtetega. Mure sündmuste lahtihargnemise ja Stefi heaolu pärast (olen hakanud hoolima!) viib mõtted võimalike lahendusteni. Mis saab mitmekordselt traumeeritud Stefist, kes lisaks kõigele peab võib-olla ka Stockholmi sündroomi põdema? Kuidas lugu välja koorub, mis järelmõjud tegelasi ootavad? Kogu pingestav mõttemäng selleks, et miraaž muutuks veelgi õudsemaks košmaariks, tegelikkuseks.