Esimene kiht: Estonian dream. Teine kiht: valult vaikuse mahakoorimine.

★★★★★★★★★☆

Dokumentaalfilm „Savvusanna sõsarad” (Eesti, 2023), 89 min. Režissöör-stsenarist Anna Hints, produtsent Marianne Ostrat, operaator Ants Tammik, heliloojad Eðvarð Egilsson ja ansambel Eeter. Esilinastus Tallinnas Coca-Cola Plazas 21. märtsil 2023.

Kohe filmi alguses susatakse meie silme ette pilt sinisilmsest titast, keda rinnaga toidetakse, taustaks tarekene. Minus tärkas enneaegne tüdimus: kartsin filmi Naine olemisest muinasjutulisel metsamaal, didaktilise tooniga ilustavat jutlustamist naiselikkuse võlust ja väest, kust on banaalse igapäevarõhumise jäljed hoolikalt välja redigeeritud. 

Selle asemel kutsub müütilise tooniga dokumentaal vaataja higiste kehade ja kõikenäinud inimeste kõnnumaale. Film heidab pikali lavale, kuhu juhtmeid, uudiseid, e-kirju ega mehi ei lasta. Hintsi hell pilk jäädvustab füüsilisi konstellatsioone kui kogemuste kodusid, sündmuspaikasid. Selgadest, lõugadest, rindadest ja neid katvatest karvadest moodustuvad maastikud. Suits kui kujund teeb õhu liikumise nähtavaks, rõhutab tunnete, suhete ja seisundite rahutult kulgevat, kategoriseerimatut, poorset iseloomu.

Tõenäoliselt mõjuvad tegelaskohad nii mõnelegi, eriti Lääne pilgule eksootilise või positiivselt kummastavana, tekitavad nostalgiat ajast, millest nad on ehk ainult muinasjuttudest kuulnud. Mind tõmbasid ekraanile lähemale stseenid, kus naised üksteise kehade eest hoolitsesid – neid vihtlesid, hõõrusid, põlvega toetasid. Iga päev peaasjalikult plasti, klaasi ja alumiiniumiga kontaktis olles mõjus kaader mööda selga hõõrutavast seebisest pesuharjast nagu puhas ASMR. 

Naistepunt sedastab vaatajale hoolitsuseetika põhimõtteid, mille keskmes on abstraktsete reeglite asemel vastutus ja suhestumine, lähtudes konkreetsest olukorrast. Ainiti kuulamine osutus olulisimaks hoole vormiks, mida film vaatajale mudeldas – me kuulame naisi kuulamas naisi, kes üksteisele oma elude keerulisimaid hetki jutustavad.