Seekordne „Kinotripp” pakub kino ja hiiri Hollandi kastmes.

Vincent: But you know what the funniest thing about Europe is?
Jules: What?
Vincent: It’s the little differences. I mean, they got the same shit over there that we got here, but it’s just… it’s just, there it’s a little different.

Jules: Examples?
Vincent: All right. Well, you can walk into a movie theater in Amsterdam and buy a beer. And I don’t mean just like in no paper cup; I’m talking about a glass of beer.

/Pulp Fiction/

Tarantino teab, millest ta räägib. Hollandi filmitööstus võib kuulsate naabrite kõrval ju tuntuse poolest kahvatuda, kuid õlu ja veini libistati Amsterdami kinosaalides mõnuga juba ammu enne prantslasi ja sakslasi. Vabameelsele linnale on vastav ka kohalik produktsioon. Igas tõupuhtas hollandi filmis lipsab varem või hiljem ekraanil üle kahiseva aasa paar porgandpaljast daami – ilma pistelise ülekaalulis-keskealise alastuseta ei saada kohalikus kinos lihtsalt läbi. See kõik on täiesti normaalne. Ehmatamise asemel noogutab popkorni näkitsev publik rahulolevalt pead ja rüüpab järgmise lonksu õlut. Mingit õilmitsemist ja ilutsemist ei toimu – hollandi film on sama otsekohene ja kompleksivaba kui selle vaataja.

Seda muidugi siis, kui ta kodust üldse kinno jõuab. Mugavust armastavate hollandlaste seas on kodune filmivaatamine populaarne ajaveetmisvorm. Mida teeb töönädalast väsinud kodanik reede õhtul? Kutsub sõbrad külla, pakub krõpse ja õlut ning istutab seltskonna teleka ette filme uudistama. Gezellig! Kinos käiakse pigem uut kraami, kõva pauku ja action’it tankimas. Ning muidugi ka siis, kui on tarvis sooja ja hämarat kohta armastusväärsete preilide patsutamiseks. Kinokohting on Amsterdamis kõvasti popim kui mujal. Ekraanil plinkivate paljaste preilide vahele pole pisteline musitamine mingi tabu. Kino on elu!

Ja kinosid on palju. Peavoolu kinoketi Pathé kõrval toimetab Amsterdamis edukalt ka nõudlikumale publikule suunatud Cineville, mis ühendab sadu sõltumatuid kinosid üle Euroopa. Cineville’i alla kuulub arvukalt väikeste lahedate saalidega urkaid, kus toimetavad sõbralikult üheskoos nii filmihuvilised, kinoentusiastid kui ka kena hulk tegusaid hiiri. Ma olen iseenesest suur hiiresõber, kuid pärast mitmeid lähedasi kohtumisi pimedavõitu saalis ma kinos enam lahtiste varvastega kingi ei kanna. Hiirtele pole muidugi absoluutselt mitte midagi ette heita. Kui ma oleksin hiir, kaevaksin ka oma uru jalamaid snäkirikka kinoeldoraado keldrisse ja naudiksin taustaks ohtrasti mõnusaid filme – kaeblemiseks poleks põhjust.

Hiired ei paista heidutavat ka teisi kinolisi ja nende kaudne toitmine käib kõikjal täie rauaga. Õlut ja veini võib ju kinobaarist osta, kuid oma toidupoolise kaasatoomine pole mingi häbiasi. Kinode kõrval toimetavad poekesed annavad hagu, nagu jaksavad, ja müüvad kõigile filmihuvilistele lahkesti komme ja take-away võikusid. Ei saa salata, et olen ka ise lugematuil kordadel poest soetatud noosiga ausa näoga kinosaali marssinud. Numbrit ei tee sellisest asjast keegi, kinos söömine pole häbiasi. No mis sa teed, kui kõht kõige põnevama koha peal tühjaks läheb… Pealegi kaotati Amsterdamis mõni aasta tagasi filme poolitavad suitsu- ja pissipausid, millega kadus ka harjumus vaheajal puhvetist komme hankida. Vaid kümme aastat tagasi oli selline asi täiesti tavaline. Esimeste „Sõrmuste isanda” filmide aegu kimusid kõik päkapiku- ja kääbikusõbrad vaheajal kino ees nikotiini ja manustasid Haribo karusid. Teine neist filmidest poolitati minu mäletamist mööda lausa kolmeks.

Kui hiired, paljad korpulentsed filminäitlejad ja mantlihõlma varjus saali toodud juustuburksid kõrvale jätta, võib Amsterdami kinoelamus olla ka absoluutselt luksuslik ettevõtmine. Näiteks viib art deco stiilis Tuschinski interjöör kinohuvilise otsemaid 1920. aastate hiilgusesse. Ekraani ees avanevad rasked sametkardinad loovad hõrgu kadunud aegade meeleolu, kägistagu siis ämblikmees parajasti ekraanil mõnd järjekordset kolli või mitte. Isikupärased on ka linna lääneosas asuv ajalooline The Movies ja IJ jõe põhjakaldal uhkeldav ultramoodsa arhitektuuriga EYE filmiinstituut. Viimases saab kinosõber filmivaatamise kõrval ka näitusi väisata ja korruste kaupa kinematograafilises ajaloohiilguses tuhnida. Filmimuuseum pole sugugi mingi tolmuahvide urg, vaid põnev kogunemispaik kõigile neile, kel hinges kinoalane uudishimu.

Ja et hollandlaste kino mitte ainult kohalikuks meelelahutuseks pidada, tuleb mainida, et 1970. aastatel jõudis Amsterdami romantika ka laia maailma. Hollandi edukaim film „Turks fruit” võitis 1973. aastal võõrkeelse filmi Oscari ja erootilise alatooniga armastuslugu leidis tee kinodesse üle kogu maailma. Kodus käis seda keskealist alastust ja seksi tulvil lugu vaatamas iga kolmas hollandlane, kes hääletasid selle lõpuks ka 20. sajandi parimaks hollandi filmiks. Eks ta ole – kohalikku identiteeti paremini kajastavat lugu on tõepoolest raske leida. Tabuvabadus ja otsekohesus peegelduvad selle elust, armastusest ja surmast kõneleva filmi igas kaadris. Asjust räägitakse nii, nagu need on, kaine meele ja huumoriga. Ilustada ja riidesse panna jõuab ka järgmises elus. Järgmises ameerika filmis kohe kindlasti (pilet 9 eurot).

Üks suur pluss on Amsterdami kinodel veel: need pakuvad kiindunud kinoinimesele otseteed filmiparadiisi ehk kuukaarti, mis võimaldab vaadata paarikümne euro eest nii palju filme, kui kulub. Olen kuulnud, et nii mõnedki kodukinofanatid on seeläbi raskekujulisteks kinosõltlasteks pöördunud. Hiired on häid diile jumaldavatele hollandlastele omaselt muidugi mõista hinna sees. Ei saa salata, langesin ka ise häbitusse filmiahnitsemise võrku ja ravin nüüd Tallinnas rasket sõltuvust.