Seisame Jaipuris Raj Mandiri kinomaja ees. Ma pole kindel, kas tegemist on suurima kinoga Indias, nagu Samir kinnitab, aga kindlasti on see kuulsaim kinomaja Hindustani poolsaarel. Art deco stiilis maja on valminud 1970ndatel. Selleks ajaks oli Bollywoodi kuldajastu möödas ja filmidesse ilmusid vägivald ning tõsisemad teemad. Selliseid lääne kultuurist nakatunud filme vaatas kõrgklass, ent masside hulgas ei saanud need kunagi populaarseks. Kas tõesti oli vaja ehitada kino, kus on 1500 istekohta? Ei saa siiski unustada, et Jaipur paikneb kuldses kolmnurgas, mida mööda liigub ohtralt turiste. Näiteks meiesugused rändurid.

Maandusime sõbra Kristoga Delhis, varustuseks vaid seljakotid, ning olime valinud esimeseks ööks välja soodsa hinnaga hosteli. Olin trükkinud eelnevalt netist teesuunise, kuidas hostel vanalinnatänavate rägastikus üles leida. Selgus, et suunisest on jäetud välja oluline teeviit – tugev uriinilehk. Külalistemaja asub nimelt otse avaliku käimla taga. Kui hommikul hosteli söögitoas omletti ja kohvi nautisime, polnud meil tõesti ühtegi plaani, mida Indias järgnevalt peale hakata. Kui siis hosteli boss meile kuldhammaste välkudes neljapäevast retke läbi Āgra ja Jaipuri soovitas, ei mõelnudki me kaua. Reisikaaslasteks sattusid meile soome hipitüdrukud Anna ja Liisa, keda kutsume lihtsalt Anna-Liisaks. Meie giidiks ja autojuhiks sai keskealine hindust härrasmees Samir. Tema inglise keel on täiesti mõistetav ning ka päevinäinud Ambassador näib olevat veel igati kõbus, et meiega järgnevad 1000 km vastu pidada.

Nüüd olemegi jõudnud Jaipuri. Imetleme roosat vanalinna, einestame veganite restoranis, kolame turul ning satume ootamatult hinduistlikule tseremooniale. Õhtu edasiseks veetmiseks leian olevat parima plaani istuda tänavaäärses söögikohas, libistada lemmikõlut Kingfisher ning vaadata inimesi. See mõte ei sobi Kristole, kes on väsinud kohalike tähelepanust ja tahaks kusagil rahulikult aega veeta. Selleks et vältida pidevat suhtlemist jutukate kohalikega, on ta pannud selga kulunud riided, hoiab juukseid sorakil ning ei aja habet. See strateegia paraku ei tööta. Anna-Liisa seevastu teab, mida peab tegema – tuleb minna kinno vaatama ehtsat Bollywoodi filmi.

Raj Mandiris näidatakse parajasti filmi „Vivah”. Näidatakse juba paar nädalat, neli korda päevas. Kuna kinomaja juures näib alati olevat järjekord, lunastame piletid juba paar tundi enne seansi algust. Pilet maksab veidi üle euro, mis on India mõistes üsna kallis. Sisenejaid võtab vastu avar kreemikarva fuajee. Põrandat katavad punased vaibad. Kuninglik trepp viib teisele korrusele. Loomulikult saab osta suupisteid ja karastusjooke. Hiiglaslik kinosaal tundub veidral kombel veidi kitsana, sest istudes napib jalaruumi. Istmed tunduvad mugavustega hellitatud eurooplastele veidi ebamugavad. Ekraan seevastu on suurim, mida eales näinud olen.

Kui saal hämardub, kogeme elu lummavaimat kinoskäiku. Film algab ilma Coca-Cola reklaamita. Järgneva kolme tunni jooksul valitsevad ekraanil armastus ja vihkamine india moodi, kostüümid, tantsud, dream sequence’id. Ja muidugi muusika, mis paneb sipelgad mööda selga jooksma. Tahan seda kindlasti Maailmamustrite peol mängida. Pole ime, et filmide soundtrack’id on sageli populaarsemad kui film ise. Ning saalis on publik, kes soovibki näha just masala-tüüpi filmi, milles näidatakse korraga armastust ja seiklust, traagikat ja koomikat. Kino glamuur ja fantaasia on indialastele hea vahend, et põgeneda igavast ja väsitavast igapäevaelust. Publiku reaktsioonid on filmile oluliseks lisakomponendiks. Inimesed ei ole vait ning ei krõbista popkorni nagu meil. Nad on tulnud kinno lõbutsema ja elavad filmile täie hingega kaasa. Nad karjuvad kommentaare, plaksutavad, vilistavad ja vajaduse korral hüüavad „buu!”. Mõned kommenteerivad kommenteerijaid endid. Saame nautida nii filmi kui publikut.

Kaasa mõtlema ilmselt ei pea, sest filmi süžee on lihtne. Isegi meie saame üldjoontes sisust aru, kuigi hindi keelt me muidugi ei mõista. Aeg-ajalt, näiteks kui juttu on äriasjadest, räägivad näitlejad ka inglise keeles. Vivah tähendab pulma. Ärimehehakatis Prem ja vaeslaps Poonam viiakse omavahel kokku, kuna mõlemal on aeg abielluda. Poonami kasuema ei salli teda, sest tüdruk on kaunim kui kasuema enda tütar. Premi ja Poonami suhe susiseb, kuigi musitamist ja muud sarnast muidugi ei näidata.

Pooleteise tunni möödudes tehakse kinos vaheaeg. Väga hea mõte, sest keha ei suuda nii pikalt ühte asendit taluda. Mäletan, kuidas piinlesin Eestis „Sõrmuste isandat” vaadates. 1500 inimest tõusevad ja ringutavad. Suhtlemine näib olevat vältimatu, seega otsime Kristoga fuajees vaikse nurga hiiglasliku potitaime varjus. Peagi oleme avastatud ja peame aru andma, kuidas meil läheb ning mida me filmist arvame. Keegi näitab meile telefonist oma pruudi pilti. Teine pakub kommi. Nad on sõbralikud ja uudishimulikud, kuid see on väsitav. Päeval linnas hakkas meie sabas kõndima üks poiss. Kui ta meie nime küsis, vastasin üsna tüdinult: „Who cares?” Tema aga jalutas meiega ligi tunnikese, tutvustas roosa linna vaatamisväärsusi ja kutsus mind viisakalt mister Hookeriks.

Vaheaeg on läbi ja etendus jätkub. Päev enne pulma puhkeb Poonami kasuema majas tulekahju. Poonam sööstab põlevasse majja ning päästab oma kasuõe, saades ise rängalt põletada, kuid jäädes ellu. Nüüd leebub ka kasuema ja film lõpeb pulmaga. Publik huilgab ja plaksutab ning käitub, nagu oleksid nad kõik pulma kutsutud.

Hiljem loen lehest, et erinevad kriitikud on kasutanud filmi „Vivah” kirjeldamiseks sõnu „igav”, „siirupiselt magus”, „nõrk” ja „utoopiline”. Bollywood on möödunud sajandi lõpus valitsenud mõõnast ammu üle saanud. Tänapäeval ostetakse Bollywoodi filmidele maailmas rohkem pileteid kui Hollywoodi linateostele ning ameerika filmitegijad saavad inspiratsiooni india filmidest. Vahest võiks nimetada Bollywoodi ümber Mollywoodiks, sest Bombay on nüüd ju Mumbai. Aga kui peaksite Indias vaid korra kinos käima, siis olgu selleks Raj Mandir.