Minu ülesanne korraldada Põhja-Laoses midagi reisiva filmifestivali taolist, mis tooks kohalike vaatajateni suurel ekraanil kvaliteetset kino, viis mind kokkuvõttes karussellile neokoloniaalsete festivalijuhtide ja tülpinud Laose bürokraatidega.

Reisis Dirk Lloyd. Tõlkis Emilie Toomela

Aastal 2011 võtsin reisisihiks Kagu-Aasia, et aidata Louangphabangi filmifestivalil korraldada oma esimest haruüritust – roadshow’d. Kuna Laoses leidub väljaspool pealinna vaid mõni üksik kinomaja, siis meie ürituse algne eesmärk oli reisida läbi terve hulga Laose piirkondade ning näidata hiiglasliku täispuhutava välikinoekraani ja projektoriga kohalikele kvaliteetset valikut Kagu-Aasia filmidest ning loodetavasti arendada seeläbi ka kohalikku filmitööstust. Reisil saatis mind Louangphabangi informatsiooni- ja kultuuriministeeriumi ametnik, kelle igapäevatöö seisnes tegelikult UNESCO kaitse all oleva linna tänavatel patrullimises ja avalike siltide suuruse, asukoha ja muude tingimuste nõuetele vastavuse kontrollimises. Üsna täpselt selline ametipost, mida olin enne kommunistlikku Laosesse esimest korda minemist oma peas ette kujutanud.

Meie ettevalmistused roadshow’ korraldamiseks olid pühendatud peamiselt õigetele parteiliidritele piisava aupaklikkuse ülesnäitamisele. Sellest aga ei saanud aru Louangphabangis toimuva festivali ameeriklasest juht ja ma usun, et väga paljud hilisemad seiklused ja takistused oleksid olnud välditavad, kui ta oleks seda mõistnud. Olen täiesti kindel, et madalapalgalistele funktsionääridele tundus meie naiivne Lääne misjonäride tüüpi meelelaad kui arulage lalin ning nad kasutasid meid peamiselt palgalisa saamiseks, mis võttis keedetud soolikaid ja teisi tundmatuid organeid täis kuhjatud toiduportsjonite kuju härrade teeäärsetes lemmiksöögikohtades. Jätsin toidukorra vahele nii mõnelgi meie söömaajal, neist vast eredaimana on meeles menüü, mille krooniks oli „jämesoolde pakitud vedela ekskremendiga marineeritud hirvelihasalat”. Kõik „ametilõunatega” seotud kulutused kuulutas meie ameeriklasest festivalijutlustaja hiljem „korruptiivseteks”, mis oli erakordselt humoorikas, arvestades, kui väikesed olid antud summad ja kui suured toetusrahad voolasid festivalidirektori taskusse. Projekti tegelike plaanide elluviimiseks läks roadshow’ rahastusest kõvasti alla poole. Nii palju kui meie aru saime, läks enamik projekti eelarvest ahne direktori „tagasihoidliku stipendiumi” katteks ja punase vaibaga vastuvõtu korraldamiseks Louangphabangis filmistaaridele, keda lennutati kohale igast Aasia nurgast.

Enamik meie kokkusaamisi kohalikega koostöös roadshow’ organiseerimiseks möödusid mul helgelt naeratades ja tobedalt dokumentide suunas osutades, mida minu kaaslane õigel hetkel mulle ette söötis. Eks ma olin ametlikel koosolekutel kaasas niikuinii pigem dramaatilisema efekti saavutamiseks. Ühes järgmises provintsi linnakeses, kus soovisime kohalikele ühe õhtu jooksul filme näidata, püüdis meid kokkusaamise eel ametiasutuse tühjas parklas lõksu üks küllaltki segaduses härg. Loom langetas oma vägevad sarved ja alustas rünnakut, kuid jäi sõrgade kriiksudes seisma, kui oma sprinti hoonet ümbritseva tara suunas alustasin. Teenistuse juhataja, kes ootas meid terve aja sissepääsu treppidel, silmitses meid erakordselt lõbustatud ilmega.

Viimaks koitis päev, mida olime oodanud – saabusime oma esimese roadshow’ toimumispaika, mis asus Laose-Vietnami sõpruskultuuri halli ees paiknevas 1981. aastal asutatud kinoteatris. Vana kinomaja oli Vietnami kingitus Oudômxai linnale ning nüüdseks on hoone lammutatud. Peagi avastasime, et hoolimata meie pikast eeltööst ei olnud festivali korraldajad linnaelanikke tegelikult teavitanud, et nende rajooni on tulemas rändkino. Festivalidirektor oli hankinud endale vahepeal Bangkokist äsja müügile saabunud kõige uuema generatsiooni iPhone’i ja kudrutas Facebookis oma uuest parimast sõbrast Sirist. Teadeteni festivali enda kohta ta siiski ei jõudnud.

Olles tutvunud kohaliku olukorraga, palkasime kiirelt linna teadete kuulutaja, kes sõitis tunnikese mööda kvartaleid ringi ja teatas eesolevast kinoõhtust läbi autokatusele kinnitatud ruupori. Reklaam Laose moodi näiski kõige efektiivsemalt toimivat just suusõnaliselt, sest järgmisel õhtul, kui vabaõhuseansiga pihta hakkasime, kogunes ekraani ette 400-pealine kamp inimesi, kelle hulgast ei puudunud ka ettevõtlik naisterahvas oma kinosnäkikäruga. Toolidest tuli küll puudu, aga leidlikud nagu need kohalikud seal olid, istusid paljud külastajad filmivaatamiseks oma rollerite ja mootorrataste peal. Niipea kui me projektorile hääled sisse lõime ja pilt ekraanile ilmus, kogunes veel suurem rahvamurd tervest ümbruskonnast vaatama, et mida seal näidatakse. Film ise ei olnudki niivõrd oluline. Ehe rõõm oli vaadata lapsi, kes suure tõenäosusega nägid esimest korda elus suurelt ekraanilt filmi. Laste pilgud olid naelutatud kinolinale!

Huvitaval kombel jäi üks teatud osa publikust täiesti ükskõikseks. Keset viimast filmi helises äkitselt mu telefon: „Härra Dirk, äkki te tahaksite tulla koos minuga diskole ja õlut jooma? Härra Jay võib ise projektorit valvata,” kõlas mu valitsusametnikust kompanjoni hääl telefonis. „Ei, ma arvan, et peaksin ikka seansi lõpuni siia jääma,” vastasin. Arusaadavalt tahtis ta nautida oma väljateenitud lõbu nii pikalt kui võimalik, sest vastavalt avalike ettevõtete seadusele pannakse keskööks Laoses kõik kinni. „Kuidas ise eelistate…” kostis mees alandlikult. See oli tema tunnusfraas.

Kinoõhtud väikelinnades venisid alati pikale, sest minu kaasteelisest inspektor nõudis informatsiooni- ja kultuuriministeeriumi ametnike lepitamiseks esmalt mitme propagandafilmi näitamist – selline oli siin asjade tehtud saamise hind. Laose kommunistliku kihutustöö filmid ei olnud sugugi meeldejäävad kinotükid ning ülistasid näiteks Laose õhutõrje suurtükiväe laskeosavust Vietnami sõjas või muud seesugust. Mulle tundub, et hoolimata suurtest kompromissidest ja piirangutest oli meie natuke kokkulapitud moega roadshow isegi väga edukas ettevõtmine ja paljud kohalikud avaldasid soovi selle jätkumiseks. Välismaalasena tasub võtta Laoses kindlasti ette reis Louangphabangi filmifestivalile, mis toimub igal aastal detsembrikuus, ning avastada Laose ning teisigi Kagu-Aasia filme.