Reisivõtmes kinolugude sari viib obskuursematest kohtadest seekord tõelisse suurlinna, aga seda kummalisemate paikade ja filmideni.

Ma olin ainult mõne kuu New Yorgis elanud, aga olin juba jõudnud märgata klassikalise neoonvalgustusega räämas kinomaja oma kohaliku metroopeatuse (West 4th St) vastas. Maja tundus seda intrigeerivam, et selle katusel helendasid suured tähed „IFC”, mida ma olin nii mõnegi indie-filmi produktsiooniribal näinud. Eriti suureks muutus huvi siis, kui ma avastasin, et selles kinos on ellu jäänud vana ameerika traditsioon kesköösiti vanu kultusfilme näidata. Niisiis kutsusin ma ühel õhtul oma toonase silmarõõmu „Raiders of the Lost Arki” vaatama. Teate küll, see Indiana Jonesi film, kus piitsaga arheoloog veerevate kivimürakate eest põgeneb ja püstoliga mõõgavõitlusesse läheb. Hea meelelahutus reedeööks.

Ainult et kui me popkorni ja paberkotti peidetud õlledega piletikontrolörist mööda jalutasime, avastas mu kaaslane, et kinos linastus samal ajal film pealkirjaga „El Topo”. Ma polnud sellest kuulnudki, aga kuna kaaslane tundus olevat ekraaniteosest tõeliselt rabatud, siis otsustasimegi enne natsikõmmutamist mõneks minutiks kõrvalsaali kiigata. Kes ei tea, siis „El Topo” on tšiili sürrealistliku režissööri Alejandro Jodorowsky šokker, mille avastseenis satuvad üksik kauboi ja tema (seletamatutel põhjustel porgandpaljas) poeg kõrbelinna, mille elanikud on viimseni võikalt maha tapetud. Mõistagi väga intrigeeriv algus, aga olles valmistunud mõttes koomiksikaklusteks, sosistasin hetkel, mil väärastunud mutantkääbused peategelast rüvetasid, et võib-olla läheks nüüd Indiana Jonesi vaatama. Tagantjärele pole ma enam kindel, kui hea mõte see oli, sest tuleb välja, et pärast tunniajast meditatsiooni vägivalla ja religiooni teemadel ei mõju humoorikalt plahvatavad natsipead enam sugugi naljakalt…

Olgu, paar päeva ei saanud ma silmi sulgeda ilma Jodorowsky verist kõrbemaastikku nägemata, aga teisalt oli see suurepärane sissejuhatus sellesse osasse New Yorgi kinomaailmast, mis asub A-nimekirja festivalide, Lincolni keskuse galaürituste ja kümnete kobarkinode taga, Brooklyni veel pursuistumata linnaosades ja pankrotti läinud VHS-laenutustes. Nendes kinodes, nagu tol novembriööl IFCs, ei tea kunagi, kas sind ootab ekspluataatorlik meelelahutus, juurteni raputav kinoelamus, nende mõlema kombo või vabandus, et projektor läks katki, aga meil on tagatoas palju veini, nii et kas publikum ei sooviks mõneks tunniks sinna liikuda, kuniks meie praktikant Best Buysse uut projektorit ostma läheb/ tehnilised viperused korda ajab. Viimane juhtus Brooklynis Williamsburgi rajoonis asetsevas kinos nimega Spectacle, mida juhivad neli hipsterit, kes ühtlasi jagavad kinosaali taga peituvat korterit. Seda, mida tol õhtul näidati, ma ei mäleta, ilmselt seetõttu, et projektorit uuesti käima ei saadudki, aga üldiselt pühendub Spectacle vähetuntud ulme- ja õudusfilmide näitamisele, mille hulka on kuulunud näiteks ka Grigori Kromanovi „Hukkunud Alpinisti hotell” ja kogu Priit Pärna looming. Boonusena on kino oma maailmavaatelt radikaalselt antikapitalistlik, mis tähendab, et nende filmivalik on kureeritud vastama parasjagu õhus võnkuvatele teemadele ja sündmustele võimalikult radikaalselt. Tänavuse valentinipäeva puhul näitab Spectacle näiteks Ken Russelli keskklassi abielu, religiooni ja tarbimisühiskonna üle irvitavat sekstrillerit „Crimes of Passion”, mille keskmes figureerivad jälitamismaaniaga pastor Shayne ja tema metallvibraator Superman.

Kellele Spectacle’i kava liiga intensiivne tundub, võib astuda läbi mõned kvartalid kaugemal asuvast kinobaarist nimega Videology. Tegemist on endise videolaenutusega, mille omanikud keeldusid pärast interneti leiutamist töötukassasse minemast ja profileerisid oma asutuse ümber kommunaalseks telekavaatamise kohaks. Õnneks tegid nad selle otsuse just ajal, mil tollal vähetuntud ja üpriski kallis kaabelkanal HBO otsustas võtta oma kavva sellised sarjad nagu „Sopranod” ja „The Wire”, ning edasine on juba ajalugu. Viimased paar aastat on Videology kõige populaarsemad üritused olnud küll „Troonide mängu” koosvaatamised, kus võib vahetevahel näha New Yorgi tippkoomikuid ja väidetavalt isegi mõnda sarja osatäitjat. Ja tuleb tunnistada, et „Troonide mäng” oma šokeerivate süžeepöörete ja sadistlike hooajafinaalidega sobib ideaalselt seltskondlikuks kaasaelamiseks.

Pidulikuma, läbikomponeeritud kogemuse saamiseks tasub suunduda Williamsburgi piiril asuvasse kinno Nitehawk, kus saab nautida filmielamuse kõrvale temaatilisi sööke ja kokteile. Gurmaanluse ja kino ühendamine tundub üldse Brooklyni teema olevat. Süsteem on järgmine: kinoistmete külge on keevitatud väikesed lauad ja joogihoidjatesse torgatud menüüd. Külastajad kirjutavad oma tellimused vaikselt paberile ja kinoseansi edenedes kannavad kummardunud ja hiilivad ettekandjad söögi-joogi ette. Menüü on, muide, temaatiline – „Lindmehe” seansile sattujad võivad nautida muu hulgas jogurtikastmes kanatiibasid ja Stanislavsky’s Gini nimelist kokteili. Kinofriigid võivad küll nuriseda, et toiduga krabistamine rikub filmielamust ja midagi keskklassilikult banaalsemat on raske välja mõelda (loomulikult on Nitehawkis brunch’i-hommikud ja noorte emade seansid) ja eks neil ole ka õigus, aga samas on need kanatiivad nii head… Ja kui seal irooniliselt käia, siis on kõik okei, kas pole?

Teine koht, mille puhul tahaks samuti küsida, et kui alternatiivsed nad tegelikult ikkagi on, on projektikino Cinema 16. Nende peakorter on registreeritud poola immigrantide kvartalis Greenpointis, aga kodusaali neil ei olegi, gastroleerivad mööda erinevaid New Yorgi kinosid. Ja gastroleerivad sõna otseses mõttes, sest nende programm keskendub elava muusikaga tummfilmide näitamisele. Kusjuures tummfilmid võivad siin tähendada nii klassikat – näiteks Eisensteini „Soomuslaev Potjomkinit” – kui ka 1950ndate aastate õppefilme tuumasõjas käitumisest. Muusika, mis ettekandele tuleb, on alati spetsiaalselt ürituse puhuks kirjutatud ning filmile järgneb tavaliselt tantsupidu ülesastunud bändi saatel. Ühelt poolt tõeliselt hea kontseptsiooniga üritus, mis on võimalik ainult nii suures ja kultuurihuvilises linnas nagu New York, teisalt ei saa kuidagi lahti tundest, et neil ju on kuskil ikka mingid prestiižsed fondid, mis neid rahastavad, sest nii eksklusiivset üritust õhinapõhiselt ikkagi ei tee.

Nii jääbki paljude NYC grungekinode puhul mulje, et nad on sugulased pigem Indiana Jonesi „Raidersi” kui „El Topoga” – pealtnäha B-kategooria mässajad, kelle taga on samas hästi õlitatud, keskklassile orienteeritud ärimudel. Ent eks sellist keskkonda on vaja, et ka Spectacle’i-laadsed tõeliselt radikaalsed asutused eksisteerida saaksid, ja isegi kui „Raiders” oma julguses „El Topo” lähedalegi ei jõua, on tegemist ju ikkagi väga hea filmiga. Näeme siis Nitehawki hommikusöögilauas!