„Igal lool peaks olema algus, keskpaik ja lõpp… aga mitte ilmtingimata just sellises järjekorras,” ütles Jean-Luc Godard. Pariisis peavad aga igal kinol olema dubleeritud filmid, oma aed ja kohvik, kus maailma asju arutada, ning salapärane ajalugu.

Tahan sind viia talvisesse Pariisi. See käik on aastaajast hoolimata soe, sest me läheme kinno! Pariis on oma kinokunstis paljastatud: pariislased ei kanna salapärast geeni, mis neid šikiks teeb, nad on endalegi üllatuseks vahel arusaamatult kriitilised ja snooblikud ning linn paneb ühte rütmi hingama nii rassiviha, vaesuse, räpasuse kui ka hubased kohvikud ja ajaloolise toreduse. Sellegipoolest on prantslased ühes asjas sama meelt: ei leia me kuskilt mujalt nii suurt entusiasmi lavastada elu ja muuta igapäeva fiktsiooniliselt fantastiliseks. Kuidas päriselus, nõnda ka kinosaalis. Kino ja selle esimest korda võimalikuks teinud vendade Lumière’ide sünnimaa pealinn pakub kõiksugu erinevaid filmimekasid, isegi selliseid, mida ise ealeski ette kujutada ei oska. Muide, lisaks kinokunsti leiutamisele olid prantslased ühtlasi esimesed, kes leidsid, et seansi ajal võiks olla kombeks serveerida suupisteid. Maiasmokad!

Montmartre, mis oli enne kunstnike vasakule kaldale kolimist boheemlasliku elu keskpunkt, on ilmselt üks Pariisi vastuolulisemaid kante ja seetõttu kirjeldab linna ka kõige paremini. Ülima rikkuse ja kohutava vaesuse keskel kõrgub Sacré-Cœuri valge pühakoda. Kiriku vaateplatvormilt avaneb hunnitu vaade Pariisi linnale, mille silmitsemisest ei saa ühe inimelu jooksul kunagi väsida. Basiilika pakub lohutust ümbritsevast laadakära meenutavast virvarrist. Privaatsema atmosfääri leiab aga sealt lühikese jalutuskäigu kaugusel asuvast arthouse-kinost Studio 28. Kino on pisike ja sellel on oma väike bambusaed, kus saab pärast seanssi teed ja veini juua ning filmi üle äärmiselt kirglikke ja pikki diskussioone pidada. Käte vehkimise ja kogu prantsuse vestluse tulevärgiga! Salaaed osutus hilisemate rännakute käigus üheks prantsuse kinodele üleüldiselt iseloomulikuks jooneks. Ja ärge unustage tummfilmiajastu stiilis pilte ilmutavas väikeses fotoputkas endast üht Max Linderi ja Jean Dujardini väärilist fotojäädvustust teha!

Kaks metroopeatust edasi lasub Pariisi üks eksootilisemaid ja veidramaid kinosid, mis on end heldinult palais du cinéma’ks ehk kinopaleeks kutsuv Le Louxor. Sõna „eksootiline” seostub tavaliselt märksa põnevamate teemadega kui Euroopa avalikud hooned – näiteks kalliskividega saablite, turbanikandjate, mošeede, haaremite ja sultanitega, madude ning kõhutantsijatega. Le Louxor pakub aga jäädvustust 20. sajandi alguse idamaisuse ihalusest, mis paljusid Euroopa linnu ja tegelikult kultuuri laiemalt haaras ning nii Gustave Flaubert’i kui ka Victor Hugo kirjutistes ülistust leidis. Le Louxor asub ühe räpaseima piirkonna Barbès-Rochechouart’i südames, kus tänavamüüjate hõigete, kõrvulukustavate sireenide ja üleüldiselt täiesti arusaamatult pöörase tunglemise keskel uhkeldavad 1920ndatel ehitatud kino võimsad sambad, hellitlevalt mööda hoone fassaadi vooklevad papüüruse õied ja säravkuldsed reljeefid, justkui soovides meelde tuletada, et kinokunst ei ole oma hiilgust kaotanud. Ei tasu üllatuda, et kuna olete sealkandis ainus valgenahaline, siis suhtutakse teie kvartalisse saabumisse küllalt elavalt, ent kinno sisse jõudes saab jälle hoone jaheduses hinge tõmmata.

Kohalik programm on väga laiahaardeline, näeme seal nii „Shaun le moutoni” („Shaun the Sheep” – jah, prantslased tõlgivad kõike ja dubleerivad ka, kui vähegi võimalik), „Totorot”, viimaseid väärtkino tippteoseid ja retrospektiive „The Big Lebowskist” „Pinocchioni”. Kino sisedekoor on samuti meeliülendav – korraks tunnedki, et oled ühtäkki kuskil palju idamaisemas paigas, kus vuntsidega teenindaja kallab kõrge kaarega auravat piparmünditeed väikestesse klaastassidesse, ja Pariis tundub vaid kauge mälestus. Kino on saanud oma nime prantsuse sõjalaeva Louxori järgi, mis Aleksandriast ülesvoolu Pariisi sõites kandis 23-meetrist Teeba templi obeliski, et me seda tänapäeval Concorde’i väljaku keskel kõrgumas näeksime. Oma uhket tiitlit kannab kino samasuguse haavatud auga, nagu üks Egiptuse obelisk Euroopast pärit vallutajate pealinnas seda teha saab.

Nüüd aga tagasi turistidest kubisevasse kesklinna Seine’i kaldale ja „The Rocky Horror Picture Show’” templisse Studio Galande’i. Prantslased on olnud nii gastronoomia kui ka kino vallas juba aastakümneid haaratud suurest Ameerika-vaimustusest, jäljendatakse kõike ja lüüakse sellele veel viimane vint peale, mida jänkid ise anda ei julgenud. Enamik viisakaid prantsuse restorane pakuvad Ameerika-stiilis burgereid, prantslased sõidavad autodes, mis on varustatud les airbags’iga ja after work – koosviibimine sõpradega – kuulub iga mõistliku pariislase argipäeva. „Rocky Horrorit” on Studio Galande’is näidatud 80ndatest saati – ning nõnda nädalast nädalasse, tegemist on ühe vanima kinoga Euroopas, mis on näidanud seda filmi ühegi vahelejäämiseta igal reedel ja laupäeval. Seansid on muide alati ka täis. Kohapeal saab B-kategooria ja öökino kroonijuveeli nautida täies hiilguses: lauldakse kaasa, virgin’eid pritsitakse veega, Bradi ja Janeti pulma puhul loobitakse õhku kottide viisi riisi ning seansilt ei puudu ka „Rocky Horrori” kultustants le Time Warp! See ei ole veel tegelikult kõik, filmi tuuakse hõbelinale alati koos tantsutrupi, drag queen’ide ja amatöörnäitlejatega, kes ekraanil toimuvat samal ajal laval esitavad. Kinos näidatakse ka hulgaliselt teisi filme ning hinnad on tunduvalt soodsamad päevastele seanssidele. Ehe kinopärl keset turistimelu ja kiviviske kaugusel maailma kõige suurepärasemast raamatupoest Shakespeare & Company.

Kuigi Le Louxor on mõõtmetelt palju suurem, siis Pariisi kõige grandioossema ja sügavama mulje on mulle jätnud prantslaslikus mõttes täiesti mittetoretsev kinomaja. Siit ei leia ei kulda ega karda, kuskil pole näha Louis XIV ajastu stiili, mida prantslaste kollektiivne teadvus külluse sünonüümiks peab. Kino La Pagode ehitas ühe Prantsusmaa võimsaima kaubanduskeskuse Le Bon Marché omanik kingitusena oma naisele. „Bon marché” tähendab „head hinda” ja odavat kaupa, aga sellest on asi väga kaugel. Kaubanduskeskust nimetas omal ajal juba Émile Zola romaanis „Daamide õnn” moodsa kaubanduse katedraaliks ja üks selle luksusliku ostumeka arhitektidest oli Gustave Eiffel. Kino, mis südamedaamile kingiks loodi, on vaieldamatult kauneim filmioaas terves Pariisis. Tegemist on suurejoonelises pagoodi stiilis ja võrratult kauni hoone ning seda ümbritseva lopsaka roheaiaga, mis sisendab igasse külastajasse hommikumaa rahu, zeni ja kino kõikvõimsuse tunnet. Kino siseeluga tutvudes jõudsin järeldusele, et see on ühtlasi ka koht, kus vana raha omavad boheemid naudivad filme vanadest staaridest, kes on indie-kino juurde oma karjääri lõpupoole tagasi pöördunud. Kinost üle tee asub väga tore vanaaegsete ja uute filmiplakatite poeke, kust mõned õnnelikud on leidnud ka 60ndate nouvelle vague’i filmide originaalpostreid.

Seevastu on Pariisi üks müstilisemaid ja õudsemaid kohti kogu linna hõlmav katakombide süsteem, mis kujutab endast inimluude ja koljudega ääristatud seintega lõputuna näivat tunnelite võrgustikku, mille kõiki käike ei ole kaardistatud tänapäevani. Sinna minekut pelgavad isegi kohalikud. Kord aastas aga võetakse süda rindu ja korraldatakse seal üks korralik reiv ning mitmeid kordi olen kuulnud ka lugusid katakombides näidatavatest kinoseanssidest. Kes otsib, see leiab!