Kinotripp viib sel korral Peterburi, kus näilise valikukülluse keskel rullub lahti tõeline jaht mittevenekeelsele kinole, millel oleks säilinud originaalheli.

Elu Peterburis ei lähe üheski sfääris konarusteta – isegi meelelahutuses. Selleks et üldse saaks filme vaatama hakata, oli vaja korraldada revolutsioon kodus. Harjutada kannatlikult ja aegamööda minu venelasest abikaasat vaatama videoridasid õigesti ehk subtiitritega, mitte dubleeritult. Mis parata. Venemaa filmitööstus (mis toodab senini vaid mõne väärtfilmi aastas) on põhimõtteliselt ja pöördumatult kogu videotoodangu dubleerimise teed läinud. Mina olen hellik ja tahan supakaid, teatasin, ning alustasin suurpuhastusega. Viskasin kodust välja teleri ja istutasin mehe vägisi subtiitritega inglise sarju vaatama. Kui ta lõpuks mind selle pöörde eest tänas, lubasin meil end kinno sättima hakata. Lihtsalt ühel neljapäeval, et vaadata midagi välismaist ja head, kuid mitte liiga arthouse’ilikku.

Mul on vist siiani suurlinnadesse väga eelarvamuslik suhtumine. Ühes tõelises megapolises peaks ometi leiduma pakkumiste üleküllus, nii et isegi kõige ekstsentrilisema elaniku ihad saaksid ühe sõrmenipsuga rahuldatud, rääkimata sellistest tavalistest tegelastest nagu mina. Et ühelt poolt oleks piisavalt peavoolu kinokette ja samas oleks võimalik vaadata mõnes ööurkas eelmise sajandi alguse tummfilme, et mis tahes filmi võiks tellida igal ajal koju või hoopiski sattuda mõnes pisikeses põigus imekinole, kus avastada šokeerivaid mujal keelatud kinokaadreid. Kindlasti leidub selles küllusesarves ka subtiitreid armastav kinoteater, kus võiks vaadata just praegu mõnda väärtfilmi, mis samal ajal ülejäänud maailmas linastub. On ju ometi teistes suurlinnades nii.
Mitte Peterburis. Kinosaale on palju, seda küll. Linnas on ligi viiskümmend kinoteatrit, neist paduenamik on kaubanduskeskuste ülakorrustele ehitatud kobarkinod, kokku teeb see mitusada hiiglaslikku kinosaali. Kõik need asuvad äravahetamiseni sarnastes magalarajoonides, kõikides on äravahetamiseni sarnane miljöö, ühesugused kinokavad, äravahetamiseni sarnane kinomenüü, olgu toodang Hollywoodist või kohalik. Lihtne, lähedal, alati kättesaadav. Ainult et ükski neist ei lasku nii madalale, et kas või üht filmikest originaalis lasta.

Alternatiivseid kinosid leidub seevastu vaid mõni ja needki on koondunud kesklinna – Kuryokhini keskus Vassili saarel, väikekino Bez Popkorna (Popkornita) Belinski tänaval ja Loft Projekt Etaži (Korrused) kinosaalike ongi kogu vastujõud popkultuurile. Vähevõitu. Pealekauba, snooblikule Peterburile omaselt valivad nad endale niivõrd kitsad teemad, et tavavaatajale nagu mina need tihti ei sobigi. Ei ole näed iga päev isu sukelduda Vivien Leigh’ ja Laurence Olivier’ kinoromaanidesse või avastada unustatud rokk-kontsertide lindistusi. Aga just sellised kinonädalad haaravad Kuryokhini keskust ning Etaži. Subtiitreid kasutavad oma kavas veel Nevski prospektil ehk linna südames asuv Avrora ja Iisaku kiriku kõrval oleva Angleterre hotelli Cinema Lounge. Need toovad vaatajateni aga hoopiski välismaiste ballettide ja ooperite lindistusi. Tõele au andes, viimased on tõesti venekeelsete subtiitritega.

Muidugi ei tohi unustada Peterburi topeltkinomekat – Dom kino (Kinomaja) ja Rodina (Isamaa) –, mis kõrgub kõikide teiste kinoklubide kohal. Need on linna kaks kõige artsy-fartsy’mat ja pea kõige vanemat kinoteatrit, mõlemad asuvad ühes hoones südalinnas Maneeži väljakul. Kui linnas toimub mingisugune kinofestival või -nädal, siis pole küsimust, kus lõviosa selle kavast linastub – just selles vaid kolme saaliga hoones. Tõsi, festivale on piisavalt. Ei jõua Soome kinotemaatika lõppeda, kui algab Taani kinonädal, küll tähistatakse filmiöödega kultuslike režissööride sünnipäevi ja kõike puha. On lausa Peterburi enda rahvusvaheline kinofestival, mida korraldatakse tänavu septembris juba kolmandat (!) korda. Ainult et kes siis festivale spontaanselt sõrmi nipsutades saab. Neid peab pikisilmi ootama, päevi lugema, enne kui saab suvel üles tõstetud Kolmainu silla asfaldilt multikaid vaadata. See on põnev, kordumatu sündmus. Aga rinnus pesitseb soov minna kinno ka spontaanselt selsamal õhtul, mil mõte tekkis. Sellisel juhul veavad need suurepärase „sõltumatu” kavaga kinoteatrid alt, sest festivalidevahelisel ajal pakuvad nemadki sedasama dubleeritud kiirsöötu kui kobarkinod. Kui sekka ununeb mõni varjatud juveel, ei peeta vajalikuks mainida, kas välismaine film on dubleeritud või jookseb originaalkeeles. Miks siis sellist pisiasja eraldi välja tuua? Pigem sõitku huviline tunnikese kesklinna kohale, et teada saada.

Ahjaa, on veel kinole mittespetsialiseerunud paigad, mis otsustavad aeg-ajalt mõnda vanemat filmi subtiitritega esitada. Näiteks Itaalia konsulaat näitab pea igal kolmapäeval mõnda itaalia meistriteost… Aga kui isu tuli neljapäeval, mida siis teha? Miks mulle siis sõrmenipsu peale Antonionit ei näidata?

Nii langebki valik ainsale paigale, mis asetseb oma maitsete poolest täiesti keskel nagu mina, ehk pisiteater Bez Popkornale. Sõidan kohale paha aimdusega, et vaid paarikümne kohaga ruumis on võimatu suurlinnas kohta saada. Kui jõuan kinno, leian väikese, vaid mõne diivaniga ruumi täiesti tühja olevat. Kinoteater lubab hubast atmosfääri, häid filme ja nende kõrvale teed. Lubadus on, tegu pole. Pärast pooletunnist ootust väljun kohast, sest keegi ei suvatse ühele vaatajale filmi väntama panna. Raha küll ei küsitud, aga kurb sellegipoolest. Seepärast mõistan, miks nii suur hulk peterburilasi eelistab koju jääda ning filme piraatvõrgust tarbida. Kiire, mugav, tasuta. Peterburiga ongi nii, et ta pakub igas kultuurisfääris elanikule vaid kahte äärmust: mugavat ja kergesti kättesaadavat masstoodangut ning kõrget kultuuri, mille nautimiseks on vaja vaeva näha – otsida, oodata, aega pühendada… Kolmandat varianti pole, keskmist eiratakse. Seega, mida ma teen, kui otsustan, et soovin Iñárritu „Birdmani” suurel linal vaadata? Eks ikka sõidan Tallinnasse.