„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Ilmuvad kino võtmes reisikirjad, milles rändurid jutustavad, mis tunne on uues kultuuriruumis kinosaali maha istuda. Agnes Neier jagab muljeid Torontos tegutseva kinomaja ekstsentrilisest külastusest, mille käigus ta koges seal ikka ja jälle publiku aktiivsel osavõtul linastuvat „The Rocky Horror Picture Show’d”, ja räägib, miks on tarvis sinna ajaleht ja röstsai kaasa võtta.

Ükskord ammu, kui jäin öösel kauemaks telekat vaatama, ilmusid järsku ekraanile suured punased huuled, mis laulsid: „Science fiction (ooh ooh ooh) double feature / Doctor X (ooh ooh ooh) will build a creature…” Selle juhuse tõttu seisin 13 aastat hiljem natuke enne südaööd ühe Toronto kino järjekorras, kotis ajaleht, ning seletasin endaga kaasa veetud sõbrale võib-olla natuke isegi liiga entusiastlikult, mis asi see täpselt on, mida me vaatame lähme, ja miks me oleks pidanud ka röstsaia kaasa tooma. Sõber piidles mind umbusklikult.

„The Rocky Horror Picture Show” on 1975. aasta muusikaline õuduskomöödia, mis põhineb aasta varem etendunud muusikalil ja ilmunud raamatul. Pärast esialgset läbikukkumist kinodes hakati „Rocky Horrorit” näitama New Yorgis nädalavahetustel kesköiste linastuste raames. Sellest sai kiiresti üleriigiline sensatsioon, mis tõi endaga kaasa kultusliku järgijaskonna. Kuigi sotsiaalne aspekt on olnud ka teiste filmide kesköiste linastuste juures alati oluline, siis „Rocky Horrori” puhul muutsid fännid filmi vaatamise interaktiivseks kogemuseks, mis kujunes peaaegu sama tähtsaks kui ekraniseering ise.

Ühed ja samad inimesed käisid linateost korduvalt vaatamas ning peagi kujunesid välja kindlad fraasid, mida filmi teatud hetkedel publiku hulgast hõigati. Üheks esimeseks neist peetakse tegelaskujule nimega Janet hüütavat lauset, kui ta astub autost vihma kätte, kattes oma pead ajalehega: „Buy an umbrella, you cheap bitch!” Ühtlasi hakkasid mõned vaatajate seast ilmuma linastustele tegelaste kostüümides ning hüüdlauseid sigines üha juurde. Lõpuks tekkis seanssidele ka oma shadow cast ehk grupp inimesi, kes etendavad ekraani ees filmilinal toimuvat. Ning sellega, kuidas külastajad lisasid järjest repliike, mida auditooriumist karjuda, või esemeid, mida eeslavale visata, lisandus lõpuks ka õhtujuht, kes kõike seda kontrolli all hoidis ning uustulnukaid ehk virgin’eid kogenenud osalejate ees piisaval määral naeruvääristas.

Igas kinos on „Rocky Horrori” vaatamiskogemus koos shadow cast’iga erinev. Mõnes kohas tehakse suurejoonelisi etendusi, kus kinosaali tuuakse ka mootorratas, teises valatakse publik ämbritega läbimärjaks, kui filmis sajab vihma. Torontos etendab shadow cast’i Excited Mental State’i nimeline grupp, kes ei ole võtnud eesmärgiks filmi iga kord täpselt taasesitada, vaid lähtuvad pigem sellest, et osatäitjatel endil ning eelkõige pealtvaatajatel oleks huvitav neid vaadata. Seetõttu püüavad nad tuua iga kord sisse midagi uut, kuid filmi vahele hüütavad laused jäävad enamasti samaks. Etendused leiavad aset iga kuu viimasel reedel ning Halloweeni ajal toimub kaks lisaetendust.

Niisiis seisime Torontos kinojärjekorras. Kuigi sõber polnud „Rocky Horrorist” varem midagi kuulnud, suutsid minu varasemalt ette söödetud lõigud filmist ta igatahes kaasa meelitada. Ja miks polekski pidanud tekitama huvi film, kus Tim Curry tegelaskuju Frank-N-Furter (kelle teener näeb välja nagu Roxy Musicu aegne Brian Eno) kuulutab laulus, et ta on Sweet Transvestite from Transsexual, Transylvania, ning noor Susan Sarandon laulab: „Touch-a, touch-a, touch-a, touch me / I wanna be dirty.” Taoliste seikade kirjeldamise, et kui filmis kõlab näiteks hüüatus „A toast!”, siis viskavad inimesed õhku röstsaia, ja et kaasalaulmine on vaat et kohustuslik, jätsin muidugi sujuvalt selleks hetkeks, kui piletid olid juba ostetud ning olime kinosaali maha istunud. Võtsin välja ajalehe ja jäin ootama. Enne linastuse algust tutvustati uustulijaile reegleid (selgus, et saia ei tohigi seal kinos loopida) ning kui virgin’ite südamlik häbistamine oli läbi saanud, ilmusid ekraanile suured punased laulvad huuled…

Üldiselt on igaühe oma valik, kui palju ta sellest interaktiivsest kogemusest osa võtab, aga päris vältida seda ei saa. Kui kinoekraanil jooksevad kaks tegelast paduvihma käes, siis on ikkagi õige hetk võtta kasutusse kaasatoodud ajaleht, sest esimestes ridades olevad inimesed tõusevad järsku püsti ning lasevad käiku veepüstolid, samal ajal kui teised katavad oma päid ajalehtedega nagu Janet filmistseenis. Muidugi võib valida ka märjakssaamise või kaitsta end muude vabade kehaosadega. Shadow cast’i liikmed etendavad samaaegselt enda versiooni filmilinal toimuvast ning ärgitavad publikut rohkem osa võtma ja häält tegema.

Ühel hetkel tundus aga isegi shadow cast üleliigne. Kui saabus filmi kõige kuulsam tantsukoht, haarasin oma sõbral käest ning vedasin ta vahekäiku, mis oli ühtäkki rahvast tulvil, kes hakkasid kõik tantsima Time Warp’i tantsu: „It’s just a jump to the left / And then a step to the right / With your hands on your hips / You bring your knees in tight / But it’s the pelvic thrust / That really drives you insane / Let’s do the Time Warp again! Yeah.” Kinosaali vahekäik oli täitunud end pikali visanud inimestega, kes pidid jõudma nüüd kiiresti tagasi oma kohale, sest järgmises stseenis tuli ekraanil tegutsevatele tegelastele juba midagi uut hüüda.

Praegu linastub „The Rocky Horror Picture Show” koos shadow cast’iga kahesajas kinos üle maailma ning iga seanss on omanäoline. Kindlasti tasuks võtta endaga kaasa ajaleht ja tantsukingad, kui juhtute ühele neist sattuma.