„Kinotripp” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda kaugete paikade filmielust. Seekordne reisikiri saabus Müürilehele Indoneesiast, kus teate läkitaja räägib oma muljetest Yogyakartas aset leidnud kinoelamusest, mis sai alguse politsei eest põgenedes.

Kusagil vaeste ja auklike Yogyakarta teede, tänavakaubitsejate ning vanadusest tossavate mopeedide vahel hiilgab XXI kino nagu väljavõte ilusast ameerika unistusest. Suur, uhke ja särav ülevalgustatud hoone kehastab kohalike noorte jaoks samaväärset arengusümbolit kui läikivad tehnikavidinad ja sillerdavad kaubanduskeskused.

Esimest korda sattusin Indoneesias kinosaali korruptsioonihirmus, kui põhjenduseta suitsuraha lunima hakanud Yogyakarta liikluspolitseinik mu dokumente tagastada ei tahtnud. Põhimõttelise pistisevastasena ei jäänudki mul muud üle, kui mehe käest paberid ära tirida, moka otsast vabandust paluda ning enne kui too arugi sai, mis juhtunud oli, sündmuskohalt kiiremas korras lahkuda. Selleks et elu aga päris märulifilmiks ei muutuks, põikasin nurga taga olevasse XXI kinno varjule.

Kui ma pooleldi hingeldades piletikassani jõudsin, oli ainsaks filmivalikuks 3D-s „Titanic”. Tudengipileti hind 35 000 ruupiat ehk kolm õhtusööki tänavaputkast. Selgelt mitte igaühe lõbu. Enne filmi algust sähvatasid nii mõnedki telefonikaamerad ning paar õnnelikku nägu ootesaalist jõudis nii Facebooki, Twitterisse kui Instagrami. Märkamatuks ei jäänud ka kahtlaselt üksik välismaalane tagapingil, keda kõik kordamööda piiluma hakkasid. Enda meeleheaks leidsin aga, et kuna nad kõik on nii väiksed, ei suutnud nad isegi suurema keksimise peale minu eest subtiitreid varjata.

Olin käinud „Titanicut” vaatamas algkooliõpilasena kolmikkohtingul kinos Kosmos. Endiselt olid elavalt meeles Kate Winsleti vajuv käsi udusel autoklaasil ning Leonardo pilgud, kui too alasti naist maalis. Ootasin ja ootasin, kuid Indoneesia kinos neid hetki ei tulnudki. Selle asemel film hüppas kohati kummaliselt, mõnel teisel hetkel jällegi venis ning oli monteeritud kokku nii, nagu oleks Leonardo keset suurt tagaajamist heast peast Kate’i nägu joonistama hakanud.

Taolised kohandused võib kirjutada kohaliku seaduse arvele, mis muudab karistatavaks igasuguse pornograafilise tegevuse. Selline uudissõna nagu porno-action tähendab Indoneesia ametnike kohaselt igasugust tegevust, mis on ebasünnis. Sõltuvalt tõlgendusest võib kategoriseerida selle alla nii avalikes kohtades suudlemise, bikiinides päevitamise, miniseelikus käimise või õlgade ja naba paljastamise.

Aktivistide grupeering, kes seisab taoliste surveavalduste taga, on toetanud agaralt ka moraalifilmide tootmist. Enamik neist filmidest kuulub kategooriasse moslemimuinasjutud heast hijab’iga naisest, kelle unelmate mees lõpuks ära kosib. Ehkki mitmetel näitlejatel pole usust sooja ega külma, on teada ka juhtumeid, kus filmirolli saamiseks tuleb osatäitjatel sündsas riietuses kohale ilmuda, koraani tsiteerida ning teisi islamistlikke teste läbida.

Indoneesias on aga topeltmoraali ja silmakirjalikkust palju ning tihti on keerukas seletada, kuidas maailma suurimas moslemiriigis, kus Lady Gaga ja „Titanic” on ebasündsateks tituleeritud, leiab kohaliku produktsiooni seast vohamas isegi meie mõistes poolpornograafilisi teoseid. Välismaiste popstaaride asemel on täiesti legaalsed dangdut’i-lauljad, kes väänlevad miniseelikus meestekarja ees, ja „Titanicu” asemel filmid, kus seksival paarikesel pead otsast lendavad. Enamasti on see kohalik toodang, mis kiire raha eesmärgil valmis treitakse ja milles kütkestavad liibuvates riietes naisnäitlejad oma aksessuaarse olemisega filmi sisu olematust varjavad.

Kuna lool ja karakteritel puudub sügavus, peab olema kas naeru või verd. Viimast näeb hulganisti erootilistes õudusfilmides. Seda kinnitavad ka filmide pealkirjad, mis ei jää sisule kaugeltki alla:

„Armastus… Mu naaber on emakummitus”
„Vabandust, ma rasestasin su naise”
„Jakartas on raske süütust hoida”
„Rinnahoidjavaras”
„Puncaki menstrueeriv kummitus”
„Saatana poolt vägistatud”.

Teine tehnika kinokülastaja poolehoiu võitmiseks on naer. Hoolimata vaatajaskonna vanusest, kihistavad ja lõkerdavad eranditult kõik siin tiinekate kombel naerda. Panin tähele ka seda, et kui naeruks läks, siis mina ja indoneesia publik ei naernud kunagi samal hetkel. Naerdakse ka siis, kui ei ole tegelikult naerukoht, vaid õhus on hoopis tõsisemad teemad. Nii näiteks püüdis režissöör rääkida oma filmi esilinastusel moslemiekstremistidest vändatud linateose tõsistest tagamaadest, samal ajal kui laval olevad näitlejad ei osanud kosta muud, kui vaid kihistada ning korrata: „Nii äge, nii äge oli seda filmi teha!”

Ehkki kvaliteetsete filmide põud on ka vaatajanumbrid langustrendi pööranud, ei ole muutust produktsioonis veel toimunud. Korruptsiooni ja onupojapoliitika tõttu jõuavad ekraanile ka kõige labasemad katsetused, tuleb lihtsalt teada, kellele maksta. Samuti ei aita filmide mitmekesisusele kaasa asjaolu, et Indoneesia on Hollywoodi toodangule kõrged maksud peale pannud ning nende sisseostmise keeruliseks muutnud.

See-eest on Indoneesias populaarne piraatlus. Mõni tõmbab netist, teised aga ostavad filme ametlikest koopiapoodidest. Suur osa on lindistatud otse kinosaalis, nii et liikuvad peanupud ja välkuvad telefonid on ka kodus vaadates hästi näha, ning iga ostja teab, et ilma plaadi töökorras olekut kontrollimata ei tasu kodu poole astuma hakata. Kaanekujunduselt on müüdavad plaadid aga niivõrd perfektsed, et kopeeritud on isegi hõbedane sillerdav silt, mis hoiatab: „Filmipiraatlus on kuritegu. Osta vaid selle kleepsuga filme!”

Ehkki XXI kino hoone karjub keset linna Ameerika poole, on seal näidatav sisu endiselt Aasiale omane. Hollywoodi tõrjutakse islamiaktivistide rõõmuks välja sellisel moel, et vastandumine Lääne kultuurile jääb avalikus ruumis hästi silma. Kohalik kiirkino koos kõige sündsusetuga on sedavõrd halb ja väheneva populaarsusega, et tõenäoliselt ei suuda isegi aktivistid seda tõsiselt võtta. Seni kuni produtsendid konkurentsita eetriaega ostavad, ruttavad aga inimesed koopiapoodi ning saavad võileivaraha eest ka lõpuks Kate’i nibusid näha.