Tallinnas kunagi vohanud putkakaubandust on jäänud veel esindama viimased vaprad mohikaanlased, kuulutades nii ühe ajastu võimalikku lõppu.

Kuigi ma pole seda veel #muhoovi pusaga manifesteerinud, elasin lapsena Õismäel. Nendes magalarajoonides, mis koosnesid korrusmajade betoonist ja nurgapealsete putkade hallikast plekist, oli ja on siiani midagi võluvat.

Kodus polnud toona internetti ja nii hulkusime sõbrannadega tihtilugu ringi. Mäletan eredalt, kuidas tegime Sinilille peatuses mitmeid tiire ümber putka, et leida maast kokku kaheksakümmend senti. Nii palju maksis üks kõrvetatud suhkru komm. Kui vedas ja leidsime veidi rohkem raha, saime lubada endale midagi paremat, näiteks iirist, mis hammaste vahele kinni jäi ja need valutama pani.

Pidupäev koitis, kui keegi sõbrannadest sai korraliku summa taskuraha. Siis võis Väike-Õismäe putkasse tammuda. Seal oli uhkem kaup laiema valikuga. Mäletan end silmamas viiekroonist juuksevärvi ja mõtlemas, kas tõepoolest saab pea nii odavalt valgeks värvida. Iga plekist ehitis bussipeatuses peitis oma müüjate ja kaubaga mingisugust erilisust, mis tihtilugu kordus, kuid üllatas vahepeal sellega, mida kõike on võimalik magalarajooni kioskites müüa.

Punase raamatu kandidaat

Nostalgiast ajendatuna suundusin Õismäele lapsepõlve taaselustama. Lootsin näha mängukarusid, lillesid täis topitud vaateaknaid ning eksootilist kommi- ja šokolaadivalikut. Betoonmajad olid oma koha peal, kuid putkadest olid järel vaid nende kuju meenutavad asfaldiservad. Üks kiosk oli koduks takeaway pizzeria’le ja Väike-Õismäel tervitas mind trellitatud R-Kiosk. Viit noortekeskusele ja internetile oli Meelespea poe lähistel aga siiani vanal (aegunud) kujul olemas. Kõik ümbruskonnas oli justkui sama, kuid siiski palju muutunud. Kas tõesti pole Tallinnas enam putkasid?

Kioskid puhkesid Ida-Euroopas õide 1980ndate teises pooles vabaturumajanduse tekkides. Ka Tallinnasse kerkis plekist kokku taotud kastikesi kui seeni pärast vihma. Ingrid Ruudi kirjutab raamatus „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994”, kuidas Tallinn võttis protsessi alguses rahulikult vastu kui ajutise nähtuse.[1] Nii oli võimalik saada ülevaade omaalgatuslikust jaekaubandusest, samuti toitsid jaemüügitasud linna eelarvet. 

Õismäel nähtu aga tõendas, et õitsengu asemel on putkad nüüdseks pigem punasesse raamatusse kuuluv liik. Helgem pilt ei avanenud ka Mustamäel. Iga kord kui kaugelt mõnda putkat silmasin ja elevusest kiiremini pedaalima hakkasin, pidin lähemale jõudes pettuma. Vastu vaatas järjekordne Döneri või Shaurma kebabi takeaway. 

Siinkohal meenub paar aastat tagasi PÖFFil näidatud prantsuse režissööri Alexandra Pianelli dokumentaalfilm „Kiosk” neljandat põlve peetavast pereärist ja hääbuvast kioskikultuurist. Nii nagu digiväljaanded tõrjuvad tagaplaanile traditsioonilist lehetööstust, on ka kaubanduskeskuste ja poekettide vohamine hakanud välja juurima Tallinna keldrites tegutsevaid isealgatuslikke poode ning maapealseid putkasid. Huvitav teada, et Eestis oli 2017. aasta seisuga ühe inimese kohta kaubanduspinda umbes 0,75 m², aga iga tallinlase kohta lausa pea 2 m².[2]

Kaev keset küla

Tühjad bussipeatused mind aga ei heidutanud. Sõpradelt-tuttavatelt uurides tilkus siit-sealt vihjeid selle kohta, kus taas nn lapsepõlve ostukultuuri sukelduda. Üks paik, mis mitmele neist meenus, oli Põhja-Tallinnas Sõle ja Sitsi ristumiskoht. Ja tõepoolest! Ristmikul leidus lähestikku isegi kolm putkat, üks Sitsi tänava alguses ja kaks Madala tänaval. Samas piirkonnas sai silmatud ka Angerja trammipeatuse kioskit. Tundus, et ebaõnn on pöördumas, sest ka uuesti Mustamäele sattudes märkasin Lehola bussipeatuse kõrval klassikalist putkat. 

Müüja Jevgenia sõnutsi lähevad kenasti kaubaks lilled. Kui ta pool kaheksa putka avab, on tihtilugu esimesed ostjad juba platsis. Ümberringi on ju palju koole ja lasteaedu, samuti jääb kiosk tee peale haiglasse suundudes. Inimesed peatuvad, et osta ka pakk suitsu, pudel vett või ajada lihtsalt paar sõna juttu. 

Minu seal viibimise ajal hakkas üks mees ka meile laulma ning kinkis seejärel Jevgeniale Tiina kommi. Müüja ise vaatas kõike sõbralikult pealt, tuletades nii taas meelde Pianelli dokumentaalfilmi. Ärimees või kodutu – kõiki koheldi võrdselt nn infokaevu ümber, kuhu koguneti suhtlema.

Jevgenia pere on pidanud kioskit ligi 25 aastat, plekkehitis on eksisteerinud omal kohal 30 aasta kanti. Põhimõtteliselt seisin putka ees, mis on minuga sama vana. Jevgenia tõdes, et kuigi äri läheb kenasti, peavad nad tõenäoliselt augustis tegevuse lõpetama. Linnaosavalitsus on nende lepingut juba korra pikendanud, kuid talle tundub, et rohkem seda teha ei soovita.

Piim, silmud ja lõhnavesi

„Lasnamäe? Edu sulle seal putkade leidmisega,” vastas minu küsimusele Liia (nimi muudetud) Madala tänava kioskist. Liia on töötanud putkades pea kolmkümmend aastat. Tema sõnutsi algas kioskite sulgemine majandussurutise aegu 2008. aastal. Arvasin, et Lasnamäe lokkab putkadest, aga Liia raputas pead, tema tuligi just kolm kuud tagasi Koplisse müüjaks, kuna sealne kiosk suleti. Omanik lihtsalt ei jaksanud enam. 

Kindlasti oli tegemist ühe põnevaima putkaga, mille otsa ma oma uurimisretkel sattusin. Üks osa oli pühendatud pisikestele nipsasjakestele, ehetele ja olmekaubale. Toiduvaliku puhul ei saa aga rääkida ainult purgisuppidest ja snäkkidest, vaid riiulilt leidis ka ökomoosi ja 10-eurosed silmud. Laual oli Liial vihik, kuhu ta märgib, mida ja mis kell inimesed ostavad. Nii teadvat ta, mida vaateaknale asetada. Kuigi vihik oli täis kirjutatud, käivad inimesed Liia sõnul pigem akna taga vaatamas kui raha kulutamas. Päevas ostetakse nipsasjakesi viiekümne euro ulatuses ja sööki-jooki umbkaudu neljakümne euro kanti. Minut hiljem, kui proovisin silmupurki silmanud kliendile leti ees ruumi teha, pobises mees, et ta ainult vaatab.

Kioskite vaateaknaid võikski pikalt silmitsema jääda, üks põnevam kui teine. Angerja trammipeatuse putkas seisis Võrumaa kallimat sorti kahe ja poole eurone piim kõrvuti viieeurose lõhnavee, nuustikute ja valamusõelaga. Kui putka suletakse, pannakse kauba peale papid. Kuuldavasti on kiosk langenud kordi vandaalitsemise ohvriks. Saladuseks jääb, kas sooviti pätsata mõneeurost lõhnavett või paarieurost autentset piima.

Silma hakkasid ka parim enne kuupäeva ületanud tooteid müüvad kioskid Lasnamäel ja Sitsis. Tõenäoliselt aitab selline kaup hinda madalana hoida ja konkureerida ümberkaudsete poodidega. Kui küsisin Sitsi kioski müüjalt, kuidas äri läheb, vastas ta tagasihoidlikult, et toimetatud on viis-kuus aastat ja kliente jagub. Meie vestluse ajal luges naisterahvas minu kõrval sente kokku ja ostis seejärel paki makarone.

Pärast ringkäiku tegin veel putkadest pilte. Mõne foto jaoks jõudsin sündmuskohale tagasi liiga hilja, juba olid kioskirulood alla lastud. Grafitid pleki peal vihjaksid justkui mahajäetusele, kuigi elu nende seinte taga on endiselt vilgas. 

Kunagi sõnas üks kolleeg mulle, kuidas viimase vanavanema lahkumisega lõppeb lapsepõlv. Putkasid tikutulega taga ajades tekkis minus sarnane tühi tunne. Miski, mida mäletad heldimusega, kuid mis ei tule kunagi tagasi. Tahes-tahtmata mõtlen, kas moderniseerumine peab alati toimuma millegi arvelt. Ainuke lohutus on putkamüüjate tõdemus, et nii kaua kui nendel lastakse toimetada ja nad jaksavad, nad ka teevad seda. Võib-olla olen kannustatud nostalgiast, kuid teen üleskutse mitte lasta koduümbruse kioskitel välja surra. Miks mitte osta vahepeal saiake just Madala tänava kioskist või soetada lilleõis Leholast. Kusjuures, saiake maksis vaid 75 senti ja maitses väga hästi.

Galerii

[1] Ruudi, I. 2015. Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994, lk 14. 

[2] Jõesaar, T. 2017. Eesti on astumas megasuurte kaubanduskeskuste ajastusse. – Ärileht, 13.07.

Kärt Kelder on vabakutseline kirjutaja ja nostalgitseja.