Teinekord tuleb aktivistidel oma otsuseid ja valikuid pere või sõprade ees põhjendada. Esseekonkursil „Hoolimise üledoos” kolmanda preemia pälvinud tööd võib lugeda kui kaitsekõnet, mis selgitab, miks ühiste hüvede eest seismine tagab ka isikliku heaolu.

Tere, armas õde teispool maakera!

Kunagi ammu mainisid, et oled mõelnud sellele, miks ma ühiskondlikult aktiivne, lausa aktivist olen. Ja oma iseõpitud psühholoogiameti baasil selgitasid, et ilmselt vajan tähelepanu, mida lapsepõlves ei saanud. See on mind tsipakene kummitama jäänud.

Tõesti, miks ma pidasin avaliku linnaruumi ja mereääre nimel mitmeaastast võitlust Tallinna linnaga? Või miks tormasin Venemaa sissetungi järel kohe MTÜ Pagulasabisse paariks kuuks vabatahtlikuks, kuigi see pole mulle tuttav valdkond? Miks tahan tuttavatele välismaalastele, kes Eestisse kolivad, linnaekskursioone teha ja ägedaid inimesi tutvustada, kelle kaudu nad võiksid siin rakendust leida? Miks hakkasin pärast maakodu ostu esmalt piirkonnas aktiivsemaid elanikke otsima, kellega koos tegime küsitluse elukeskkonna kohta, mille tulemusi tutvustasime vallavalitsusele? Miks ma Rohetiigris töötades tasaarengu liikumise ülesehitamisse panustasin? Või miks tõttasin kohe tegutsema, kui kuulsin, et püsimetsandust viljelev tulundusühistu Forestly vajab ärksaid eestvedajaid? Kas olen hoolimissõltlane ehk hoolik?

Kuna ma neid ridu kirja panen, siis ilmselgelt nuian tähelepanu kõige selle eest, mida ühiskonna heaks teen. Samas, teisiti – ühiskonna heaks mitte tegutsedes – ma ei oskagi elada.

Minu jaoks on suurema terviku eest hoolitsemine loomulik. Mida paremini läheb kogukonnal või ühiskonnal, seda parem on ka minul selle liikmena. Kalaranna avatud mereääre nimel vabatahtlikult tegutsedes ununes täiesti, et samas planeeringus on ka meie kortermaja, millele oleks hea üks lisakorrus välja võidelda. Maakodu rekonstrueerimisprojekti ja KredExilt päikesepaneelide toetuse taotlemise asemel küsitlen kohalikke elanikke ja püüan naabruskonna loodusväärtusi kaitsta. Ühised hüved lihtsalt tõmbavad mind rohkem kui oma ninaesine. Viljelen ühisvara draamat, mitte tragöödiat (see viimane on olukord, kus keegi kuritarvitab ühise vara – puhta õhu, väärismetsa või muu sellise – kasutust).

Viljelen ühisvara draamat – ühised hüved lihtsalt tõmbavad mind rohkem kui oma ninaesine.

Looduse toimemehhanisme tundma õppides olen aru saanud, et ökosüsteemis toimivadki vastastikku kasulikud suhted. Kui sul on midagi üle, anna sinna, kus seda on vaja. Kui sul on midagi puudu, saad seda vastu. Loodusseadused kirjeldavad päris kenasti mu eluviisi. Isegi kui see mu lastele sageli ei meeldi. „Emme, kas sa oled jälle meie koomiksid/riided/mänguasjad kellelegi ära andnud?” Küllap lapsed taipavad varsti isegi, et koostöised ja sümbiootilised suhted on kohanemisvõimelisemad kui konkureerivad suhted.

Hiljuti küsisid, kas sebin endiselt vurrkannuna ringi. Ma ei vastanud sellele pikemalt kui „ei-ei, palju rahulikumalt juba mõned aastad”. Mäletad, kui mu vanema pojaga olid keerulised ajad? See tulenes otseselt mu aktivismiperioodist. Võtsin siis endale vaheaasta, ei olnud kusagil tööl, vaid keskendusin perele. Ja katsetasin, missuguseid pakkumisi mulle tuleb. Tuli küll, sain nende tellimustööde kallal rahulikult nokitseda. Ja peamiselt laste jaoks olemas ning loodetavasti ka parem abikaasa olla. Sellest ajast peale hakkasin valdama paremini kohalolemise kunsti, kuna olen aru saanud, et ilma polegi võimalik ühiskondlikku tööd teha. Nagu sa ise pidevalt mulle ütlesid: „Hari oma aeda, nii saabki sust parem inimene.” Saan sellest nüüd väga hästi aru.

Ah et kuidas ma kohal olen? Näiteks nii, et lähen keset päeva mõlema pojaga uisutama. Või sätin maakodus permapeenraid valmis, selmet igaval e-koosolekul osaleda. Magan iga öö korralikult ja pikalt. Alustan päeva tasakesi, võimeldes ja raamatut lugedes. Uitan tänavatel, uudistan akendest sisse ja rattaga ringi sõites otsin uusi trajektoore, et Tallinna avastada. Või nii, et unustan end nooremale pojale Timo Parvela raamatuid ette lugema, kuna tahan kangesti teada, millisesse järgmisse piinlikku olukorda õpetaja satub ja kui muhedalt ta selle lahendab. Korralik uni, tervislik söök ja korras peresuhted on juba ammu mu energiasalv olnud. Sellepärast pole ma vist kunagi läbi põlenud ega stressis olnud. Ainult aeg-ajalt mikromasenduses, mis kestab umbes päeva ja millest saab üle mõne puu kallistamise või kaasaga peetud sügava jutuajamisega.

Mulle meeldib rikkust suhete kaudu mõtestada: mida tervemad suhted mul on, ka iseendaga, seda kasulikum olen ühiskonnale.

Inimestega meeldib mulle endiselt suhelda, saan neilt energiat. Aga koroona-aastad näitasid, et naudin ka distantsi. Oskan päevade kaupa suhtlemata funktsioneerida. Praegu väsitab intensiivne strateegiapäev DD demokraatiakeskuses mind tunduvalt rohkem kui viis aastat tagasi. Seda enam naudin vaikseid hetki, kui saan demokraatiaarenduse, tasaarengu või perekondlike suhete kohta raamatuid lugeda. Diivaninurka kerratõmbunult või pikemal rongisõidul.

Sellegipoolest on suhted ja nende hoidmine mu põhitöö. Mulle on olulised lähisuhted oma sugulaste, sõprade ja töökaaslastega (viimased kaks kattuvad tihti). Mulle on oluline luua sildu eri tegutsejate vahel, kellel on potentsiaali suuremaks ühismõjuks. Selle kaudu tagan eneselegi turvatunde. Toomas Trapido sõnadega: „Hoolitse suurema terviku eest, siis tagad ka enda heaolu.” Sulle meeldib rääkida finantskirjaoskusest ja unistada sellest, et kunagi rikkaks saades on elus kõik võimalik. Mulle meeldib rikkust suhete kaudu mõtestada: mida tervemad suhted mul on, ka iseendaga, seda kasulikum olen ühiskonnale.

Eks suhted sugulastega kannata vahel, kui kipun teid liiga palju keskkonnahoiu teemal õpetama. Ka ilma küsimata. Tean, et olen keskkonda puudutavas tüütu ja järeleandmatu. Püüan vist niimoodi oma kliimamuret ohjes hoida, andes omandatud teadmisi ja igapäevapraktikaid teistele edasi. Sugulaste õpetamise asemel võiksin varsti koolitusprogrammi avada, mõjuks lähisuhetele kindlasti paremini. Ei, pigem rajan uusi permapeenraid ja kasvatan pärandtaimi, sest vahel tunnen küll, et see on ainukene mõtestatud töö. Uudiseid loen harva, kuna need mõjuvad liiga häirivalt. See-eest Ööülikooli loengud panen alati käima, kui lapsed õues või käsil hoidiste valmistamine. Avardavad mõttemaailma.

Viimasel ajal tunnen, et tahaksin rohkem laulda ja tantsida. Kas teadsid, et regilaulud toimisid vanadel eestlastel šamanistlike trummidena – need aitasid transsi jõuda. Vot sellist rituaalset elamust tahaks kogeda küll. Kust leian endale regilaulukoori?

Teele Pehk on kahe energilise poja ema ja generalistist muutuste juht.

Konkurss toimus MTÜ Mondo projekti „Maailmaharidus lasteaiast gümnaasiumini; Eesti panus kestliku arengu eesmärkidesse” raames, mida toetab ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.