Jim Ashilevi „sattus kirjandusse” üle kümne aasta tagasi ja kirjutamine pole talle enam ammu mingi julgustükk. Ta usub, et kirjutamishirmu saab taandada surmahirmule – kaitserefleksil on siin alalhoidev funktsioon, aga just see tuleb ületada, liikuda ebamugavale territooriumile, ennast ja teisi üllatada.

Kohtume Jimiga detsembri esimese kolmandiku lõpus või teise kolmandiku alguses (okei, 10. detsembril) Von Krahli teatri baaris, Jim tuleb just proovist – valmimas on nimelt Kertu Moppeli lavastus „Hipsteri surm”, kus Jim mängib tegelast nimega Mati(!). Lavastus peaks valmima jaanuari lõpuks. Aga seekord ei räägi me teatrist üldse, hüppame hoopis üsna ohjeldamatult muude teemade vahel, joonistame virtuaalset sugupuud, soovitame üksteisele raamatuid ja saame kõvasti naerda, hiljem ütleb diktofon, et oleme lobisenud pea 90 minutit ja õues on juba pime.

Jim, miks su raamatute tegelased valged on?

Aa, väga huvitav küsimus! See on sellepärast, et… Vaata, inimesed loodavad või ootavad minu puhul automaatselt, et ma oman teadmisi mingist hoopis teisest kultuurist, ja minu puhul või minu kirjeldamisel lipsab inimestel umbes esimesena üle huulte sõna „eksootiline”. Oodatakse, et ma kannan endaga kaasas kultuurilist eksootikat, mille kohta oleks ilmselt huvitav kuulda, kui ma seda jagaksin. Aga reaalsus on see, et mul puudub igasugune side oma isapoolse perekonnaga. Ja kuna seda sidet pole, puudub mul igasugune teadmine üleüldse sellest kultuurilisest poolest. Ja see on hästi naljakas. Ma olen mõelnud, et kui kõik inimesed Eestis oleksid pimedad, onju (naerab), ja keegi ei teaks, et ma mingit pidi neist väliselt erinen, siis kellelgi ei tekiks isegi mingit küsimust, kas minus võiks peituda mingi eksootiline kultuuriline kaemus.

Ja kui ma tahaksin kirjutada mõnest etnilisusega seotud teemast, oleks see jutt üsna etteaimatav selles mõttes, et peaksin rääkima siis lihtsalt oma kogemustest, mis on seotud sellega, mis on minuga elus minu välimuse tõttu juhtunud. Aga naljakas on, et sellega see eksootiline jutt lõppebki. Puudub selline kultuuriline tahk, millest oleks huvitav kellelegi rääkida või mille kohta kellelgi kuulata.

Sa eelistad siis rääkida sellest, mida sa tead?

Selles mõttes küll. Ühesõnaga, mul pole õrna aimugi, mida tähendab nagu… olla ghana inimene (naerab). Vaata, USAs räägitakse, et inimese etnilisusega tuleb kaasa mingi teadmine oma rahva ajaloost ja saatusest Ameerika pinnal. Juudid näiteks teavad, kuidas neil on seal olnud – neil on mingi lugu kaasas. Ja ladinaameeriklastel. Kõigil neil on tulemise narratiiv ja lugu sellest, mismoodi nad seal hakkama on saanud. Näiteks Barack Obama oli kangelane puhtalt oma etnilise tausta pärast ja see lugu sai nii vägeva lõppakordi.

Olen vahepeal mõelnud küll, kas peaksin need teemad sisse panema. Aga mul on ikkagi tunne, et ma ju kirjutan sellest, mida tean. Noh, laias laastus – kuigi olen öelnud, et mind tõmbab see, mida ma ei mõista, aga see on teine pool. Üldjoontes tuleb mul loomulikumalt kirjutamine eesti tegelastest ja peaasjalikult toimub tegevus Eestis. Ja kui ma tahaksin panna sinna sisse mingit etnilist kogemust, oleks see nii pinnapealne. Kui ma oleksin öelnud „Kehade metsas”, et jutustaja on, noh, natuke pruunim kui teised, siis sellega see etniline sisu piirdukski, aga ma arvan, et see muutuks lugeja jaoks automaatselt mingisuguseks välja arendamata teemaks – et oota, aga miks sellele siis rohkem lehekülgi ei pühendatud, miks seda ei avatud? Miks ta selle üldse siis sisse pani?

Jah, su raamatud on ka sellised traditsioonilisemad või realistlikumad, mingi modernistlikuma taotlusega oleks see muidugi täiesti mõeldav niimoodi vaid servapidi sisse panna.

Jah. Samas ma ei välista midagi, ma ei oska midagi ette välistada. Aga minu jaoks on mu välimus lihtsalt hästi silmapaistev omadus, mis veidi pisendatuna oleks midagi sellist, et meil on kambas punapea. Ta eristub, aga sellel ei ole võimalik pikemalt peatuda, sest mida sa seal edasi analüüsid (naerab). Minu enda jaoks ongi mu välimus see, et ma olen punapea. Aga ma saan aru, et Eesti ühiskonna foonil käib minuga automaatselt kaasas mingi lugu ja mingi küsimus ning taust, mida mulle omistatakse, aga mida tegelikult ei ole olemas. Ja see ongi üks imelikemaid konflikte mu igapäevases elus – ma tegelen selle konfliktiga mingil tasandil iga päev. Aga mul puuduvad vahendid, et minna selles küsimuses sügavamale või süvitsi.

Kuidas sul see tegelaste ja keskkondade loomine käib? Mulle endale torkavad, vähemasti „Kehade metsa” puhul, silma mingid väikesed shift’id, näiteks Pelgurannast saab Mustamäe ja Viljandist saab Tartu… Kui palju sa mõtled selle peale? Kas see on teadlik väike maskeerimine või kujuneb protsessi käigus?

No ma täitsa usun, et igasuguses fiktsioonis tegeleb inimene ümber nurga ikkagi autobiograafiaga. Mul oleks väga raske – või ma tunneksin, et see on väga kunstlik –, kui ma hakkaksin vahendama näiteks ghana inimese kogemust. Samamoodi on fiktsiooniga, kuigi fiktsioon tundub olevat täitsa ilma reegliteta vaba maa, kus kõigil on vabadus mõelda välja ja konstrueerida mida iganes, kui ta suudab selle ära põhjendada. Aga selle sees peab olema mingisugune kese, mille ümber kõik tiirleb, mis hoiab seda maailma koost lagunemast. Ja mulle tundub, et ükskõik kui varjatud see autobiograafiline element ka ei ole, on see ikkagi ainus kompass, mis meil on, mille järgi saab mõõta seda, kas mingi asi on tõepärane või mitte. See ei tähenda, et see peaks tingimata olema juhtunud minuga, aga võrdlusmoment või kese on ikkagi minu kogemuses. Selles mõttes on enda eest võimatu põgeneda, aga samas on väga lahe leida erinevaid viise, kuidas jälgi piisavalt segada, et maailma siseneks rohkem hääli ja rohkem erinevaid mõtteid, mis ei pruugi enam olla mulle otseselt omased või isegi mitte tuttavad. See on minu arust pingutus, mis võib viia selleni, et lõpuks on tegemist mingisuguse endast kaugemale ulatuva ja endalegi huvitava ning üllatava tekstiga, kus on sees midagi, mille puhul ma ei teadnudki, et oskan seda sinna panna.

„Kehade metsa” puhul on asi võib-olla selles, et kuna sa tunned mind, siis see Pelguranna miljöö tundub olevat üsna õhukeselt varjatud mingisuguse Mustamäe-kattega (siinkohal üritan vastu vaielda, et see on mingis mõttes common knowledge, et kuskil peavoolumeedias juba oli kirjas, et Pelguranna, aga Jim vist ikka väga ei usu – M.T.). Mulle tundub, et lõpuks, kui ma jõudsin jutustaja elukeskkonna kirjeldamise ja konstrueerimiseni, mõjus see tegelikult mulle endale võõralt – piisavalt võõralt, et ma segasin sinna sisse ka mingeid tundmuseid või elemente, mis ei olnud mulle otseselt kogemuslikult tuttavad, aga mille puhul ma sain aru, et nii võiks ka kellelgi olla. Ja siis mul oli huvitav edasi minna.

Kui palju sa kirjutades või toimetades ennast tsenseerid? Sest „Kehade mets” on hästi julge raamat.

Huvitav, et on julge. Sa ütled praegu „julge”, aga kui romaanivõistluse komisjon oli sunnitud ainult ühe lausega põhjendama, miks see teos sai kolmanda koha, avaldasid nad tunnustust „aususe ja vahetuse” eest. See tundub natuke jabur, sellepärast et aususel ei ole minu arust mingisugust pistmist hea kirjanduse või hea kirjanduse eeldustega. Mul pole õrna aimugi, mida selle all mõeldakse. Ja ka sõna „julge” on sellele veidi lähedal, sest praeguseks hetkeks olen ma aktsepteerinud, et kui ma ei julgeks kirjutada, siis jääkski kõik kirjutamata. Mäletan, et esimene näidend oli julgustükk – ma vahepeal tõesti olin veidi kohkunud ja muretsesin, kas ma ikka saan päris nii öelda. Järelikult jõudsin nii lähedale mingitele teemadele, mis olid mulle endale nii problemaatilised, et see mõjus nagu mingi ohtlik enesepaljastus. Kui on mingi asi, mille suhtes tunnen ka ise mingit suurt ebakindlust, siis kuidas ma suudan seda kaant justkui enda pealt ära rebida nii äkki… Et mis siis saab… Tegelikult see taandub isegi vist surmahirmule – tekib mingi kaitserefleks või alalhoiuinstinkt ja see on ju selleks, et mind elus hoida.

„Kehade metsa” puhul võtsin ma seda lihtsalt töö osana, et peangi minema oma mõtetes ja eneseväljenduses ebamugavatesse kohtadesse, et üldse midagi huvitavat ja väärtuslikku sealt välja saaks tulla. Ma ei tundnud enam, et see on mingi julgust nõudev asi. Ilmselt olen selle vahepealse üheteist aastaga lihtsalt kasvanud ja… ma ei tea kas karastunud, aga saan paremini aru, mida see töö nõuab. Ja sellepärast ei pane see mind enam imestama, kui tunnen kirjutades hirmu või käivitub see alalhoiuinstinkt. Siis ma lihtsalt saan aru, et ahah, järelikult olen lähedal sellele, mis vajabki torkimist või lahtimuukimist praegu.

Mida sa arvad kirjanikupalgast?

Mulle tundub, et see on täiesti okei asi!

Ma saan aru, et kõigil oli kohe võtta tagataskust välja vastuargumente, et mille alusel üldse mõõta seda, kes on rohkem väärt, ja kes need inimesed üldse on, kes seda otsustavad, ja kas see kõik tähendab, et need viis inimest on paremad ja milleks see neid siis lõpuks kohustab. Kui kõigi pilgud on neile suunatud – et noooh, kas kasutad targasti ära seda tasuta pappi.

Näen seda kõike oma teatrikogemuse foonil. Olen väga selgelt aru saanud, et teater on eesti kultuurivaldkondadest nagu lemmiklaps. Võiks öelda, et ka muusika on eesti kultuuri lemmiklaps, aga seda pigem plakatlikumatel eesmärkidel – siis, kui on vaja rahvuse identiteeti plakatile panna, haaratakse Arvo Pärdi ja laulupeo järele. Teatril on õnnestunud kultuurivaldkondadest kõige tugevam infrastruktuur ja institutsioon üles ehitada, mis on kuidagi kõigile arusaadav ning samas ärimudelitesse sobitatav. See sarnaneb teiste tootmisüksustega, näiteks tehastega. Ja sellepärast julgetakse ka teatrile raha anda, lausa niimoodi, et mingitele institutsioonidele tiksub regulaarselt ja nad ei peagi iga hooaja eel rabelema, et üldse palga- ja üüriraha saada. See on samasugune loovisikuid vajav kultuurivaldkond, mis eristub teistest aga selle poolest, et seal on inimestel reaalselt võimalik saada erialast tööd ja kuupalka, neil on tervisekindlustus ja kõik muu. See tundub mulle täiesti ebaõiglane.

Selle kõrval panna kuidagi pahaks viiele eesti kirjanikule, et nad saavad kolm aastat mingit tavalist palka. Me räägime viiest inimesest. Kui palju on samas Eestis palgal näitlejaid ja lavastajaid? Ma arvan, et neid on mingi viis tuhat! Ma võin eksida, aga oleks huvitav välja uurida, mis see number on. Aga noh, neid on palju (naerab) ja keegi ei käi neid kontrollimas, kedagi ei huvita, kui kuskil suures Eesti teatris on mõni näitleja näiteks viimased viisteist aastat mingites lasteaiatükkides lohesaba mänginud. Ja ei ole teinud eesti kultuuri ühtegi sisulist panust ega toonud ühtegi uuendust, vaid lihtsalt nagu on seal, sellepärast et keegi ei aja teda sealt ära ja tal on seal turvaline olla. Mulle tundub lihtsalt imelik panna juba eos, juba ette pahaks – no vaatame, mis saab näiteks kolme aasta pärast! Ma ei usu, et Eestil jäävad maanteed kuradi parandamata, mingid auklikud Tallinna tänavad jäävadki auklikeks, sest Tõnu Õnnepalu ja Jürgen Rooste saavad üüri maksta kolm aastat niimoodi, et nad ei pea kõike (haltuurasid – M.T.) tegema oma loomingu kõrvalt.

Ma olen sinuga muidugi nõus ja on väga cool, kui emotsionaalseks sa läksid selle peale! Aga samas, minu meelest ei arva sugugi kõik nii, päris palju oli nii kirjandus- kui ka kunstiinimeste seas juba üsna alguses ka sellist hoiakut, et kuulge, rahuneme nüüd maha ja ootame, mis sellest üldse saab. Lihtsalt võib-olla need, kes hakkasid kohe bash’ima, paistsid kuidagi rohkem silma.

Ilmselt küll, jah. Ja sinna kõrvale võeti ju ka mingid inimesed kirjandusringkonnast, näiteks Andrei Hvostov, kes ütles, et tema küll ei taotle seda. Et kui sa saad võtta kõrvale mingid ägedad kirjanikud, kes ka laidavad ideed, siis on kohe kuidagi eriti kehv. Ma lugesin muide ka Aro Velmeti arvamuslugu sellest, kuidas doktorandid ei ela ära oma stipendiumist. Neid kohti on nii palju, kus inimestel ei ole lihtsalt raha ja nad vajavad elementaarset toetust selleks, et hakata tegema mingit asja, mida oskavadki nii-nii vähesed.

Päris hea võrdlus, sest doktorantide kohta öeldakse kogu aeg, et neid on üldse liiga palju.

No mis jutt see on!?

Kas sind on üritatud kunagi mõnda erakonda värvata?

Ja-jaa, mingi aeg oli…. See oli vist siis, kui ma tegin oma teatrikooli lõpulavastust „Avatar” Cabaret Rhizome’is ja siis sotsiaaldemokraadid helistasid.

No ma ei kujutaks eriti ette küll, et keegi teine helistaks.

(Naerab laginal.) No nad said Abdul Turay lõpuks, et see musta mehe lahter sai täidetud ja ta on palju autentsem kui mina. Mina võib-olla igaüht ei veena.

Aga nad helistasid siis jah, see oli umbes neli aastat tagasi. Rohkem ei ole üritatud mind värvata.

„Kehade metsa” ühe esitlusüritusega seoses selgus, et sinu kirjanduslik vanem vend on Sass Henno. Kui mängida sellist mõttemängu, siis kes su ülejäänud kirjanduslikud pereliikmed võiksid olla?

(Kohe veendunult) No mu isa on Chuck Palahniuk.

Aa, ma arvasin, et Bret Easton Ellis…

No Ellis on nagu… teine isa (naerab). Nad on mõlemad geid ka, nii et on nagu kaks isa. Ja Douglas Coupland on ka gei, nii et mul on siis eriti selline radikaalne uus peremudel – kolm isa.

Kusjuures, nüüd mul on võimalus võib-olla veidi täpsustada, et minu suhe Palahniukiga ei ole mingisuguse ISISe liikme suhe Allahiga (naerab (Jim üldse naerab väga-väga palju ja ta naer on äärmiselt nakkav – M.T.)), et ei ole nagu ühtegi küsimustki, kõik on väga straightforward. Tema oli see, kes oli mu jaoks olemas siis, kui ma sisenesin kirjandusse, kes näitas mulle teed, ja see vana arm ei roosteta ja ma siiamaani hoian kätt pulsil ja mind väga huvitab, mismoodi ta areneb või taandareneb. Ja seda ongi minu arust oluline mainida, et vahel ta ka taandareneb. Ma lihtsalt olen raiunud igal pool – alati kui on küsitud – seda, et Chuck Palahniuk, Chuck Palahniuk… (vähe sellest, et Jim osutab oma siinkohal kirjanduslikuks isaks nimetatule pea alati ees- JA perenimega, ei häälda ta perenime mitte nii, nagu Wikipedia esmajärjekorras soovitab ehk /ˈpɔːlənɪk/, vaid nagu teisena, osutuse „originally Ukrainian: Палагнюк” järel ehk /pɑlɑɦˈnʲuk/ – M.T.). Proovis oli mõni päev tagasi nii, et kuidagi sai jutu sees mainitud Chuck Palahniuki ja Lauri Kaldoja tegi hästi demonstratiivselt „öäkkk!” ja selgus, et ta oli lugenud „Lämbumist”, mis on üks neist kahest raamatust Chuckilt, mis on eesti keelde tõlgitud. Ja „Lämbumine” ongi üks tema kõige kehvemaid, üks tema madalpunkte minu arust! Ka Chucki uuemad raamatud on olnud kehvemapoolsed, ma ütleks. Samas olen ma hästi andestav ta suhtes.

Sellepärast vist sobibki see perekonna kujund, sest perekonna suhtes me olemegi ju andestavad.

Ongi! Ka tema kõige sitem teos on mingis mõttes minu jaoks huvitav. Ja minu arust tema head teosed ja halvad teosed jaotuvadki umbes niimoodi fifty-fifty. Või võib isegi öelda, et üks kolmandik tema loomingust – mis nüüdseks on juba päris laialdane – on tõesti kuld.

Seejuures ma ütleks Ellise puhul, et ainult üks tema raamat on päriselt halb. See, mille ta kirjutas järjena „Less Than Zero’le” ehk „Imperial Bedrooms”. See oli täielik pask. Aga Ellis on ka palju ettevaatlikum kirjanik. Nagu Chuck on tema kohta öelnud, et Ellis ei söanda laskuda sentimentaalsustesse. Chucki puhul jällegi on äge see, et ta on valmis proovima täiesti veidraid ja uusi asju. Ellis on selles mõttes rangem nii enda kui ka kõigi teiste suhtes.

Coupland on jälle täiesti teistsugune kirjanik. Ta kirjutab ideedest. Mõnes mõttes on Coupland see mees, kes seisab ühe jalaga tulevikus. See on tema vajadus kirjanikuna – kaardistada pidevalt praegust hetke ja siis veel kolme sekundit pärast seda. Ja see vajadus on teistmoodi nakatav, sest ta ongi nagu visionäär/filosoof. Ega ta karaktereid ei kirjuta ja tema teostest pole mõtet otsida usutavat inimest. Tal on inimesed lihtsalt mingid nimedega konteinerid, kelle sees on palju ideid.

Aga sinna lisaks tuleb veel nii palju muid tegelasi. Näiteks Vonnegut – ma tunnen temaga tõesti hingesugulust. Ja kui on öeldud, et Palahniuk on Vonneguti kõige tõenäolisem mantlipärija, siis ka seda on olnud armas kuulda (naerab).

Võib-olla Vonnegut on siis vanaisa?

Võib-olla Vonnegut on siis vanaisa, jah. Ja Salinger ikkagi ka – ma ei tea, mida ta minuga tegi, aga midagi seal juhtus ja ma armastan teda alati.

(Jääb mõttesse) Praegu on ainult mehed, vaata.

Mulle hakkas ka nii tunduma…

Noh, lihtsalt sattus nii, et Eia Uus ja Sass ning natuke hiljem ka Birk Rohelend olid need, kellega mul algas mingisugune kirjanduslik dialoog. Nad hakkasid natuke varem avaldama kui mina ja nendega tutvudes ma üllatusin – ma ei olnud valmis, et võin oma elus mõnda elusat kirjanikku kohata, kes oleks pealegi veel minuga sama vana ja kes võtakski tõsiselt seda asja – mitte et ta lihtsalt kirjutab, sest tuli tunne peale, vaid ma näen, et see on sügavam kutsumus inimesel. Ja kuigi me kirjutame väga erinevalt, siis ma tunnen siiani ikkagi mingit siukest… noh, paneme nad siis õdedeks-vendadeks! (Naerab.)

Võib-olla on perekonnas ka mõni imelik onu, keda kõik natuke kahtlustavad? Või tädi? Keegi perifeerne või ekstsentriline?

Tegelikult! See imelik onu võiks olla näiteks Will Christopher Baer, keda keegi ei tundu teadvat (naerab). Ta kirjutas minu jaoks lausa ohtlikku kirjandust mingil hetkel. Kui ma olin juba piisavalt valmis, et vaadata koduõuest kaugemale, siis sattusin tema peale. Tal oli selline krimitriloogia, mille esimene osa kannab pealkirja „Kiss Me, Judas”, teine oli „Penny Dreadful” ja kolmas „Hell’s Half Acre”.

Peakangelane on vaimselt väga ebastabiilne ja kergesti sõltuvustesse kukkuv politseinik, kes armub fataalselt ühte täiesti psühhosse naisesse, kelle nimi on Judas.

Ma küll ei ole teda lugenud, aga need motiivid tunduvad mulle tuttavad hard boiled detektiivikirjanduse tunnused.

(Jim on siinkohal natuke kärsitu ega tundu olevat üldse nõus, et midagi sarnast saab üldse olemas olla – ja ma teen oma peas märkme, et ma absoluutselt, täiesti kindlalt pean neid teoseid lugema – M.T.) See Judas on kõige ohtlikum naine, kelle ma olen elu jooksul kirjandusest leidnud. Sest ta on psühhopaat, kelle teod on õigustatud…

Need on, jah, hard boiled detektiivikatest tugevalt mõjutatud, aga see pole tõupuhas värk. Kõik see kokku on mingi psühhoseksuaalne alanduste, ääretu julmuse ja obsessiooni tripp. Tundlikkus on Will Christopher Baeri puhul selline, et lehekülgedelt turritavad lihtsalt välja lahtised närvid ja siis sa lugejana kõnnid nende peal. Ma pole ammu enam julenud neid raamatuid avada. Pole isegi pidanud vajalikuks, aga ma aeg-ajalt mõtlen nende peale. Tema võib vabalt olla see imelik onu.

Aa, aga ma pean ka… Fuck, sellest tuleb mingi Müürilehe erinumber, kui sa selle kõik kirja paned (naerab laginal).

Ei-ei, ära muretse, küll me siis vaatame.

Okei, ma enam ei muretse su pärast (naerab veel), vähemalt praegu, selle intervjuu kontekstis. Aga Tõnu Õnnepalu on, ma ütleks, eesti kirjandusest… Mul on olnud temaga lausa mingisugune obsessioon. See on hästi naljakas, et Eestis on ju võimalik kohtuda nende inimestega, keda sa austad ja kes sulle huvi pakuvad. See ei ole nagu Ameerika, kus sa peaksid kolm tuhat miili lendama kuskilt teisest osariigist. Ja loomulikult ma olen sattunud temaga kokku ka, aga mul tekib nagu paralüüs, kui me samal üritusel viibime või ühes toas oleme. Ma ei ole suutnud siiani väljendada talle seda, kui oluline on olnud tema looming minu jaoks. Ma kardan selliseid sentimentaalseid sõnu, aga ta on tõesti olnud hingepide. Ja loomulikult paljudele, me teame. Teda armastatakse.

No muidugi. Kirjanikupalga sai ka ju Õnnepalu!

No vot, eksju. Õigustatult! (Naerab.) Kõik oleks pidanud talle minema!

Mu dialoog temaga on olnud väga nüansirohke ja mitmekesine. Nagu ka Palahniukiga. Mul on olnud tema tekstidega seoses igasuguseid arvamusi ja läbielamisi. Näiteks „Raadio” oli üsna talumatu raamat mu jaoks. See oli nagu telliskivi allaneelamine. Samas kui „Harjutustega” – need vist tulid ühel aastal? (jah – M.T.) – tekkis mul lausa mingi transtsendentaalne hetk. Ma ei tea, mis juhtus – võib-olla see oli täiesti sattumuslik. Aga see raamat lihtsalt toitis mind ja ma lugesin seda lausa harduse ja pühendumusega.

Ma ei oska teda, jah, sinna sugupuusse kuidagi paigutada. Ta on, ütleme, see Põhjatäht taevas (naerab). Et kui me teeme perega pimedatel augustiöödel lõket hoovi peal, siis ta on Põhjatäht, kes paistab. Kelleni ma kunagi ei jõua, aga kes alati saadab mind mu eluteel.

Ja lõpuks ma küsiksin sildistamise kohta. Kas sind häirib see, et sinu kohta öeldakse alati noor(te)kirjanik?

Häirib küll, aga… ma enam ülemäära ei mõtle selle peale. Ma võin ju mõista, kust see tuleb, ja tegelikult lõpuks ma ju ei ole enam noor kirjanik niikuinii – kui ma olen viiekümnene, siis oleks ilmselt imelik kellelgi kirjutada, et ma olen noorkirjanik. See tuleneb ilmselt mu vanusest ja teemakäsitlusest ka, mis on kuidagi noortekeskne. See vist sarnaneb sellega, kui kellegi kohta öeldakse naiskirjanik. Siis tekib ka küsimus, miks seda täpsustust vaja on. Igasugused sildid on sellepärast ebameeldivad ja ebamugavad, et need lahterdavad sind automaatselt ära ja kärbivad sult mingisuguseid kvaliteete juba eos. See on kuidagi pisendav tiitel mõnes mõttes – aa, okei, mingi noortekirjanik, mind huvitavad ikka täiskasvanute teemad (naerab).

Näed, teatri kohta ma ei küsinudki midagi…

Õnneks mitte!