Eesti ainus professionaalne vene teater asub Tallinnas tagasihoidliku fassaadi taga, mis peidab kullatud lagede all klassikalist repertuaari. Julia Ahtijainen ja Tõnu Tunnel käisid kohtumas Vene Teatri Peterburist pärit noore lavastaja Ivan Strelkiniga, et rääkida tööst vene pühakojas.

Ivan Strelkin tervitab meid peaukse juures ning suunab kõigepealt oma kontorisse. Esmamulje põhjal on Ivan väga konkreetne ja seda mitte tavapärases, jäigalt järsus, vaid hoopis meeldivalt viisakas võtmes.

Kontori uks avaneb ning mu pilk takerdub väikesel lavamaketil keset tuba. Alustame vestlust Ivaniga samuti konkreetsel toonil, ootuspärase, kuid vajaliku küsimusega, et miks siis ikkagi teater. Härra Strelkin vastab, et ega ta ise ka päris hästi ei tea. Keskkoolis oli nüüdsel lavastajal plaan astuda Peterburi Riikliku Ülikooli sotsioloogia teaduskonda, kuid viimasel aastal muutis ta meelt ning koputas hoopis Peterburi Riikliku Teatriakadeemia uksele, mis avanes esimese katse peale – selge märk. „See ala lihtsalt sobis mu hingele ning sel valikul pole mingit muud mõistuslikku põhjust,” sõnab Ivan esimest korda naeratades.

Kirjandus, klassika ja kirurgia

Silman raamatutest ja ajakirjadest ülekaalus riiulit tema selja taga ning uurin edasi, kas tema näidendid on rohkem maailmakirjanduse või vene repertuaarist. Lavastaja vastab, et pigem maailmakirjandus, klassikaline maailmakirjandus.

„Tekstide puhul on mul alati oma kriteeriumid. Mulle meeldivad head tekstid, kui rääkida dramaturgia tehnilisest poolest. Enamik klassikalisi tekste on äärmiselt head,” sõnab Ivan kõikumatul toonil. Ta ütleb, et talle on tohutult hingelähedased vene kirjanduse tõsimeelsus ja sügavus, ning lisab: „Miski pole sellega võrreldav! Vene klassikaline kirjandus koosneb ainult geeniustest.”

Siinkohal lõpetame raamatute poole vaatamise ja tekstist lähtumise, tõuseme püsti ning asume tegutsema – avastama Vene Teatri kardinataguseid. Kui aus olla, siis kõik korrad, mil olen siin etendusi vaatamas käinud, on suuresti motiveeritud teatri interjöörist. Sest siin on, mida vaadata! Näiteks võiks passida seda grandioosset lage tundide… päevade viisi! Teatrihoonel on jutustada täiesti omaette lugu ning sel on vaieldamatult majahing, külalislahke ja soe vene hing.

Ivan vaatab pikalt lava poole, kus tehnikud panevad järgmise lavastuse dekoratsioone paika. Uurin, ega Ivan pole kunagi ise mõelnud vahelduseks näitlejaameti peale. Vastuseks saan kindla „ei” ning põhjendus on taas meeldivalt konkreetne. Strelkin tunnistab, et tema jaoks on näitlemine ja lavastamine kaks täiesti erinevat ametit, mis nõuavad tegijalt kaht väga isesugust positsiooni ja olekut. Kuigi eksisteerib näitleja-lavastaja hübriidtüüpe, tunnistab Ivan, et see oleks tema jaoks liiga raske. See ümberlülitumine. Ta samastab lavastajarolli kirurgiametiga, kuna lavastuse peab lahti lõikama, midagi sealt ära võtma, midagi lisama, ta peab käituma lavastusega külmavereliselt, ratsionaalselt ning vaatlema seda eemalt kui terviklikku keha. Näitleja peab Strelkini sõnul aga lavastajat usaldama… või siis mitte usaldama, kuid ta peab kindlasti armastama oma osa ning mängima hingega, keskendudes detailidele.

Teater on näitleja

Rõduvaated fikseeritud, suundume kostüümi- ja grimmikorrusele, kus sünnib materiaalne ümberkehastumine. Tee peal tervitavad meid soojalt armsad teatritöötajad. Kõik on kuidagi hubaselt viisakas. Igal nurgal on „tere” ja „vabandust-et-me-teid-segame” ja „pole-üldse-hullu” ja soojad naeratused. Puudu on veel klassikaline must tee vaarikamoosi ja barankadega. Istume grimmitoas maha ning jätkame vestlust. Siin on nukk, mille peal valmistatakse parukaid, parasjagu ripub sellel parukas Ivani lavastusele „Bernarda Alba maja”.

Noor lavastaja lausub: „Tead… Teater on näitleja.”
Mina: „Nagu Fitzgeraldi „action is character”?”
Ivan: „Jah… Kõik muu on garniir.”

Ivan Strelkin ütleb, et näitlejad on kõige tähtsam osa teatritegemisest. Tal on selle kohta oma teooria, kuid tõdeb enesekriitiliselt, et see kõlaks banaalselt, kuna kordab suurmõtlejate sõnu. Palun tal siiski mõne näite tuua. Ivan lausub, et kogu tegevus algab näitlejast – pole tähtis, kes on talle rolli andnud, oluline on see, et ta täidab seda kui osa oma päriselust. Ta peab tundma end mugavalt selles teises nahas, peab aru saama, miks ta teeb ja ütleb seda, mida ta teeb ja ütleb. Näitleja peab talle antud teksti elusaks mängima, sõnumi selles publikuni tooma. Ivani jaoks on tähtsaim osa tema erialast töö näitlejatega, nende juhendamine ja suunamine.

Mulle hakkab lavastamine üpris intiimse ametina tunduma. Kas näitlejad on Ivanile ka sõbrad? Vastus paneb mind nõusolevalt kaasa noogutama. Ta tunnistab, et teater on tema jaoks töö ning oma eraelu eelistab ta teatrist lahus hoida. „Nii on tervislikum ja lihtsam. Nii peakski seda tegema,” sõnab Ivan. Lavastajale on oluline saavutada näitlejatega professionaalne side ilma isiklike suheteta, nii on teatritöö puhtam. Ta toob näiteks ütluse, et teater on kodu, lisades: „Ma tahaks veel kaugemale minna ning öelda, et teater on kirik. Kodus saad sa oma mustad sokid keset tuba jätta, tülitseda, natuke nutta, ära leppida, juua teed või võtta pitsi viina. Ma pole sellega nõus. Mulle meeldib mõte, et inimesed jätavad oma mustad sokid ja räpased mõtted ukse taha ning kogunevad, et koos nii-öelda palvetada. Kuigi ma pole absoluutselt religioosne inimene, meeldib mulle mõte sama meeleseisundi saavutamisest.”

Strelkin on lavastanud kahe Eestis elatud aasta jooksul seitse teost, enne seda üksteist tükki Venemaal. Uurin, mis vahe on teha sama tööd kahes erinevas riigis, erinevate näitlejatega. Ivan selgitab, et tema töö on Eestis lihtsam, kuna siin on tal oma n-ö koduteater, millega kaasnevad seotus ja kohustused. Venemaal sõltus töö paljuski lepingutest, toimusid pidevad muutused – linnad, inimesed, etendused. „Iga kahe kuu tagant pidin looma midagi uut, uute inimeste ja lavaga,” kommenteerib Ivan. Töö oli seetõttu ebapüsivam ja raskem nii loominguliselt kui sotsiaalselt. Eestis töötamise juures meeldib Ivanile enim tasakaalustatud pidevus, mille baasilt ta saab lavastajana areneda ja kasvada. Ta tunneb oma näitlejaid ning saab eksperimenteerida: „Tavaliselt pean esmapilgu ajel ära otsustama. See on nagu suure kondiga meest nähes mõelda, et aa, Rogožin! Aga see tüüp ei pruugi loomu poolest üldsegi Rogožin olla või ta on seda rolli 20 korda mänginud ja sellest väsinud. Võid langeda klišeedesse. Kui oled aga näinud oma näitlejaid juba paljusid lavastusi mängimas, hakkad märkama rolle, mis neile omaks saavad, või annad neile täiesti vastandlikke osi, mille nad suurepäraselt välja mängivad. Ma ütleks, et mind viib töös edasi ennekõike järjepidevus.”

Vene Teater

Peatselt jõuab lavale Igor Lõssovi „Kirsiaed” ning uus plaan ongi jätkata klassikaliste teoste lavaletoomisega. Ivan arvab, et see on õige suund, mis on leidnud ka laiemalt publikult positiivset tagasisidet, sest kus mujal näidata vene klassikat kui mitte Vene Teatris? Strelkin töötab lavastusega „Valged ööd” ning meil on, mida oodata!

Ivan juhatab meid teatri tagaukseni: „Mida veel teile näidata!? Aahh! Meil on ju teatrikass, kelle nimi on Kuri, kuid ta pole üldse kuri… Tegelikult tahtsin ma alustada meie kohtumist temast.”

Galerii