Metalne, puitjas, kratsiv – äsja oma debüütalbumi ilmutanud tekstuurikorilane teeb haldjavokaali ja kõmiseva bassiga muusikat, mida saab maitsta ja katsuda. 

Viimase kahe aasta jooksul on mingi osa kohalikust kultuuriskeenest hakanud vajuma rabalaukasse, kastma jalgu soomülkasse, pistma pead sambla alla, kaevama end lehehunnikutesse ja laskma liugu limaseentel. Alles see oli, kui Helgi Saldo loomingulise kollektiivi Sorcerer abiga Linnagalerii näitusel Rabivere naise ellu äratas. Sügaval sügisel kulgeb lehtede koltumine ja naha mahaajamine aga Kitty Florentine’i debüütalbumi „Maladaptive Daydream” saatel.

Täpsustan siinkohal, et loodus kui selline ei ilmuta end selle kultuurilise hoovuse ega ka Florentine’i maailmas päris tavapärases vormis, vaid pigem muteerunud kujul – tema haldjavokaali saadavad selgroost sirguvad seened, millele langevad bassiräitsakad ja metallist kastepiisad. Ja kuigi masinlikul ja tehislikul on siin oma roll, on tegu loominguga, milles jäävad domineerima inimlikkus ja orgaanika, mis laguneb albumi jooksul mitu korda, et siis jälle millegi uuena pead tõsta. Värskelt plaadiesitluskontserdilt tulnuna on selge, et just live’is avaldub Florentine’i potentsiaal oma täisvõimsuses. Meenub Joel Coeni fantasmagooriline „Macbethi tragöödia”: laudadel auravad Laura Põllu miniatuurmäed, õhus ripuvad Sorcereri riidepilved ning Florentine liigub nagu kehaväänaja (jah, ta tegeleb ka tantsuga), mässides kuulaja oma hääle- ja heliniidistiku sisse.

Puidu- ja metallimaitseline muusika

Vestluses kasutab Kitty tihti sõna tekstuur, mis on ka üks põhjus, miks tema looming on omamoodi käega katsutav. Meenutades koostööd „Maladaptive Daydreami” produtsentide Taavi-Peeter Liivi ja Metabora ehk Nathan Tulvega, ütleb ta, et mingil hetkel oli Nathan sunnitud tegema meemi sellest, kuidas nad Liiviga stuudios tekstuure otsivad. Nimelt ei kirjeldanud Kitty helisid oma nägemuse paremini edasiandmiseks mitte korrektses terminoloogias, vaid kui midagi puitjat, metalset, kratsivat jne. „Nad mõlemad olid väga avatud sellele, et vaadata endasse ja kuulata, mida see kirjeldus nende jaoks tähendab,” selgitab Kitty.

„Isegi kui ma laulan, tunnen mõnikord suus eri tekstuure ja maitseid.”

Tekstuuriarmastus ei ole tal siiski niisama õhust võetud. Florentine arvab, et see tuleb ajast, kui ta oli kimpus ärevusega ning sai soovituse keskenduda enda maandamiseks ümbritsevatele tekstuuridele ja keskkonnale. „Katsu oma pükse, tunneta oma riideid, see on teksa, siin on diivan, siin on laud, see on kõva. Tõmbad fookuse eemale sellelt, mis sul peas ketrab, ja tood ennast füüsiliselt tagasi,” selgitab Kitty ja ütleb, et muusikategemine ongi tema jaoks omamoodi sünesteetiline. „Isegi kui ma laulan, tunnen mõnikord suus eri tekstuure ja maitseid. Kui ükski pilt ei hakka jooksma ega teki mingit värvi ja õhinat, siis see on hea indikaator, et võib-olla praegu pole selle loo aeg.”

Lugusid igaks elujuhtumiks

Laulmist alustas Kitty kaheksa-aastaselt ja see tee kulges pikka aega džässi ja souli mõjutuste tuules. 18-aastaselt tekkis tal aga omamoodi identiteedikriis. „Tundsin, et tahan luua muusikat, aga mitte päris sellises vormis või selle reeglistiku järgi. Kümme aastat on päris pikk periood ja olles olnud kogu oma kujunemisaja selle muusika sees, mõjutas see paljuski seda, kui lahtiselt ma suutsin tegelikult muusikast mõelda ja kui lahtiselt ma seda teha ei suutnud,” arutleb ta. Kitty Florentine’i ja „Maladaptive Daydreami” sünd ning selle avalikult jagamine on olnud seega omamoodi jää murdumine. „Ma lihtsalt pidin pääsema ligi nendele osadele endast, mida ma polnud kuhugi valguse kätte lasknud. Dramaatiline…,” markeerib ta naerdes, „aga kui funktsioneerid kogu aeg samade mehhanismide, reaktsioonide ja valikutega, siis, üllatus-üllatus, kõik ongi kogu aeg sama. Praegu õpin tundma ennast ning seda, mida ja kuidas tahan anda edasi inimestele enda ümber.”

„Kui lood midagi, mis on emotsiooniga, siis ei pea muretsema selle ajakohasena hoidmise pärast.”

Kuna eri muusikaplatvormid, mõned rohkem, teised vähem, jagavad artistidele infot selle kohta, kes parasjagu nende lugusid kuulab või millisesse playlist’i lisab, on Kitty jaoks eriti sürreaalne oma albumi järelelu jälgida. Näed mingeid protsesse, mida inimesed läbi teevad, ning seda, milliste olukordade ja tujudega neile mingi lugu seostub, kirjeldab ta. Näiteks on tema lood leidnud koha esitusloendites „Porcelain Fairy”, „Music For Humping”, „Sexy Fairy Music”, „Creepy Crawlies” jne. „Saad aru, et oled inimeste elus kohal mingites olukordades, millest sa muidu osa ei saaks.”

Emotsioon on ajakohane

See, et meie tähelepanukaar aina lüheneb, välja lastakse nii palju muusikat ja klassikalise meediatsükli mõttes saavad artistid albumi ilmumise järel kahetsusväärselt vähe eetriaega nautida, Florentine’i ei heiduta. Talle meenub hiljuti nähtud Tyler, the Creatori intervjuu, kus too rääkis, kuidas ta ei mõista artiste, kes loovad terve albumi, jagavad seda mõned korrad sotsiaalmeedias ja ongi kõik. Eriti kui oled sellesse igas mõttes nii palju investeerinud. Creator promos oma albumit praktiliselt iga nädal ja tutvustas seda inimestele mingis uues võtmes. „Loomulikult ei ole see nii, et surud muudkui inimestel üht ja sedasama loomingut ja protsessi kõrist alla, vaid arened ka ise ja näed jälle uusi nüansse. Mitte et peaksid otsima viise, kuidas see relevantne oleks, kindlasti mitte. Seda on see niikuinii nendele, kelle jaoks see peab olema või juba on,” arvab Kitty. Ta ise kuulab näiteks siiani James Blake’i eelmise kümnendi alguse albumeid. „Kui lood midagi, mis on emotsiooniga, siis ei pea muretsema selle ajakohasena hoidmise pärast.”

Viidates meie piiratud tähelepanuvõimele ja trendile, et poplood lähevad justkui aina lühemaks, et kuulamiskordajat suurendada, arvab Kitty, et need asjad ilmselt on omavahel seotud: „Kui saad soovitu selle ajaga edasi antud, siis good to go, aga ma arvan, et säilima peaks julgus teha ka pikemaid lugusid.” Kitty endagi plaadi kohta on öeldud, et see saab liiga ruttu otsa. „See oli sihilik, et ta sellise terviku moodustas, sest ma tahtsingi, et ta lõppeks järsult. Seal tekib nii-öelda tsükli lõppemise efekt,” sõnab Florentine.

Rohkem komistas Florentine plaadi tegemise vältel selle tunde otsa, et tema oskused ja see, kuidas lugu tema ettekujutuses eksisteerib, ei ole omavahel tasakaalus, kuid lõpuks sai kõik see, mida ta tahtis edasi anda, ikkagi paika lihvitud. „Ma tegin rahu sellega, et see on see, mida ma loon praegu, ja pole vaja suruda kõiki mõtteid ühte potti. Sul on terve elu aega. Take it easy! See on esimene album, sa jõuad igasuguseid struktuure, vorme ja kõikvõimalikke asju teha. Lihtsalt vaata, kuidas see tervik praegu kokku tuleb, tuli sellisena, naiss, liigume edasi!” sõnab ta rahulikult. 

Nihkes looming

Kuigi plaat on veel väga värske, ongi Kitty enda sõnul juba uute mõtete juurde edasi liikunud – nii heliliselt kui ka oskustelt, nii et aasta jooksul valminud „Maladaptive Daydream” ei ole enam see, mida ta teeks siin ja praeguses hetkes. „See on mingil määral alati natukene nihkes,” ütleb Kitty, kuid lisab, et lugude live’is esitamine hoiab neid endiselt värskena. „Mul on iga kord tunne, et need on jälle uued lood. See, kes ma laval olen, on taas muutunud või sõnad saavad mingi uue tähenduse. Või oleneb, kuidas ma laval liigun, milline on valgus või keskkond, kus ma parasjagu olen – see kõik mõjutab nii palju seda, mis kogemus looga kaasneb.” 

Milline võiks aga olla see eelmise plaadi naha maha ajanud Kitty Florentine? Pigem mitte stiililt või kvaliteedilt väga erinev. Rohkem oma hääle ja julgemalt eri filtritega mängiv, isegi kiirem, aga kindlasti mitte ilma nende bassiste saundide ja helideta, mis abstraktsusele kuju annavad. Ta loobki juba lugude jaoks uusi tekstuure ja ruume, mida ta endamisi tekstuuriuuringuteks kutsub. Kas need viivad meid sambla alla, puudelt pilvetükke otsima või hoopis portselanist klubisse, seda teab praegu vaid ta ise.