Fragmendid eksoskelettide ehitamisest ja betoonkoridorides ekslemisest, assehole’susest ja patriarhaarsest tunnustusest, ulmekirjandusest, Vahingust ja oma laulu leidmisest.

Millal mõistetakse hukka positivismi kuriteod?

Argipäev on kogu aeg, igal hetkel tukslev ja pulbitsev dimensioonide, reaalsusekihtide, omailmade läbipõimunud labürint. Selle Solarise mõõtu fenomeni suurust, keerukust ja pöörast töökiirust ei ole ühel lihtsurelikul eales võimalik hoomata. Ometi on mul õnnestunud põhiline, ilmselt kõige teovõimelisem osa oma elust mööda saata, lamestades seda paljususte paljusust üheksainsaks magedaks, tinahalliks, sombuseks neljadimensionaalseks aegruumiks, seejuures aina kaeveldes: „Iigaaav!” See lamestamine on mingil põhjusel olnud sedavõrd aprioorne, et alternatiivsetel vaadetel pole olnud võimalustki. Ikka olen tunnud huvi teistsuguste maailmakirjelduste vastu, aga nad kuidagi ilmselgelt „ei ole ju päriselt”. Kõik targad, teravmeelsed, kõnekad ja piiritult fantaasiarikkad raamatud, mida olen lugenud, filmid, mida olen näinud, loengud, mida olen kuulanud, on selmet minu elu muuta ning mõjutada, jäänud vaatamata kohati sõltuvuslikule köitvusele puhtaks fantaasiaks, eskapistlikuks fiktsiooniks, pelgaks pinnavirvenduseks, mis ei suutnud jõuda põhjani, nii et „tagasitulek reaalsusse” oli alati jõle valus. Saapaga näkku, nagu ütles Andres. Sel põhjusel jäi mul kõik märkamata: maailm, sõbrad, lähemad ja kaugemad inimesed. Ma ei olnud ülbe. Mulle lihtsalt tundus, et kõik oluline on kuskil mujal kui reaalsuses. Selle üheülbase ja mannetu maailmapildi võim on uskumatu. Kui sügaval, põhjade põhjas ta peab olema.

Raske öelda, kas selles kahetsusväärses, ent täiesti välditavas olukorras võib süüdistada rasket lapsepõlve betoonkoridoris või loogilist positivismi, mis juba üle saja aasta läänemaailma mõistusi mürgitab. Alati võib öelda: ära otsi süüdlasi. Aga see „saa ise hakkama” on neoliberaalne käibetõde, mis on saanud absoluutselt valitsevaks. Mark Fisher on oma raamatus „Kapitalistlik realism: kas alternatiivi ei ole?” (2009, eesti keeles 2017, Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus) osutanud sarnasele olukorrale psühholoogiliste probleemide puhul: valitseval majandussüsteemil on kasulik jätta mulje, et näiteks depressiooni põhjus on haiges endas, tema lapsepõlves või perekonnas. Tegelikult ent soovib süsteem laiskust või „õpitud abitust” inkrimineerides varjata, et põhjus on nimelt temas. Sotsiaalmajanduslik konjunktuur ei ole huvitatud mitte vaimselt tervest indiviidist, vaid töötava, valimas käiva ja makse maksva sotsiaalse subjekti moodustamisest, mis on tihti sama jõhker, nürimeelne ja sandistav protseduur kui peks mõisatallis. Ja kui subjekt ei moodustu ega toimi hästi, saab vaimselt vigastada, kaotab igasuguse eluhoo, on ta „ise süüdi”.

Süsteem ei ole huvitatud sellest, et subjektide reaalsus oleks keeruline ja huvitav.

18.07.2021

**

Vahing ja paljuülbaline reaalsus 

„Minu jaoks on kaks kirjandusliiki, mis mind ei huvita – on kriminaalromaanid (ma olen küll läbi lugenud kõik need spioonilood), ja näiteks ulmekad ei huvita mind üldse. Absoluutselt. Ulmekaid loevad need inimesed, kellele jääb väheks kujutlusvõimest. Vaadake, see on paradoksaalne. Mispärast on vaimustus tulnud? Sellepärast, et tema enda kujutlusvõime ei küündi sellisele tasemele. Ja siis sellest Asimovist või jumal teab kellest saab ta enda kujutlusvõimele mingit rahuldust. Muide, ma olen ise ka tahtnud spioon olla, jumal tänatud, et ma KGB-sse ei astunud. See on mind huvitanud, aga ulmekad ja mingid planeetidevahelised lennud – see on jama. Aga kriminaalasju ma lugesin, eriti just spioonidest ja salateenistustest – need mulle meeldisid.”

(Üleskirjutus Vahingu loengust Vikerraadio saatele „Lapsepõlv ja kirjandus”. Raamatus „Vahing. Mälestusi Vaino Vahingust”, koostanud Külli Trummal, Hermes, 2011, lk 28.)

See tsitaat tekitab minus seletamatut rahulolu, muu hulgas põhjusel, et on õige. Eks ta natuke „lihtsustab”: „ulmekad – see on jama”. Sõnastatud Vahingule iseloomuliku, omal kombel sümpaatse tormakuse ja kärsitusega. Siiski on ta midagi tabanud. Teatud tüüpi spekulatiivse fiktsiooni, aga ka nn maagilise realismi toimemehhanismiks on kriipsutada alla argipäeva hallust ja üheülbasust, pakkudes sellest siis mingi imelise sissetungi või ekstrapolatsiooni kujul väljapääsu. Tegu on justkui ulmelise, fantastilisega, aga see fantastiline töötab, kuna on rajatud realismile, täpsemalt klassikalisele, põhimõtteliselt 19. sajandist pärit realistlikule maailmakirjeldusviisile. Ning tuues küll sisse „ime”, niisugune fantastika hoopis kinnistab seda kahetsusväärset positivistlikku maailmapilti. Selline ime toimib lühiajaliselt, nagu purju joomine. Järgneb pohmell.

On muidugi ka teistsugust ulmet ja/või maagilist realismi, mille ideeks on nimelt kirjeldada reaalsust mittehalli ja paljuülbalisena.

17.10.2021

**

Asshole ja reaalsuste eksoskeletid

Olen elus olnud asshole. Kahju, et ma eesti keeles õiget vastet ei leia, aga jah, asshole. Lapsena mind vahel kiusati, aga nii kui mulle võimalus anti, kui tundsin kuidagi oma üleolekut kellestki, vere maitset – nii kargasin ka ise kallale, kohe kiusama. Juba enne kooli ja muidugi koolis. Nüüd saan aru, et see jätkus ka täiskasvanueas. Tundsin varem uhkust selle üle, et olen inimestega suheldes „aus” või „otsekohene”. Tegelikult oli see lihtsalt kiskjalik soov kedagi pihuks ja põrmuks teha.

See kehtis vahel ka siis, kui ma kriitikuna kedagi leheveergudel arvustasin. Kuigi ajakirjanduses seda siiski väga tihti ei juhtunud. Olen alati katsunud arvustamiseks leida asju – muusikat, kirjandust, filme –, mis mulle meeldivad. Ma pole kunagi aru saanud, miks mõned kriitikud võtavad endale arvustada midagi, millest on algusest peale näha, et see ei ole nende teema, neil ei ole sellega kokkupuutepinda. Aga minul vahel juhtus, et võtsin endale retsenseerida midagi, millele panin suuri lootusi, aga lootused ei täitunud – ei olnudki minu teema –, ja retsenseeritav sai tõhusa koslepi.

Selle asshole’suse, kiusamise, loomaliku instinkti lõkkelelöömise põhjuseks oli minu lakkamatu monoteistlik püüd ühe, „õige” reaalsuse poole. Ma küll ikkagi üldiselt tegelesin sellega, millega tahtsin, aga millegipärast kaasnes tolle tegelemisega alati küsimus, kas see on „õige tee”, vajadus mingi võib-olla patriarhaalse instantsi tunnustuse, heakskiidu järele. Ja see kaasnemine täielikult laastas ja hävitas tegelemist sellega, mis meeldis. Kinnismõtteline juurdlemine, kas valitud tee on õige, võttis kogu aja, mis võinuks kuluda ükstaspuha millist teed mööda kõndimisele, mõne reaalsuse või mitme kehtestumisele. Selle tulemusena viibisin ma enamiku ajast mingis kummalises kahevahelolekus. Ühelt poolt olin liitunud mingi mulle huvi pakkuva reaalsusega, aga ma olin sellele reaalsusele enda peas väga kontseptuaalse, põhjendava ja seletava eksoskeleti ümber ehitanud. Ühelgi elusal reaalsusel ei ole vaja eksoskeletti. Ta ei ole invaliid. Sellistes raamides ei saa ta vabalt elada, hingata ja toimida. Ja nõnda veetsin ma teiselt poolt kogu aja reaalsustevahelisel üksildasel jäätmaal, mahajäetud maja räämas, kahtlustest tulvil betoonkoridoris. Mõnikord varises minu ehitatud vilets, kunstlik ja ebakindel eksoskelett täielikult kokku ja ma kukkusin ülepeakaela reaalsustevahelisse betoonkoridori. Aga see oli ikka päris õudne koht, ma ei talunud sealset üksindust ja ehitasin kähku mingist risust uue makeshift-eksoskeleti mõne uue reaalsuse ümber. Nii et enamiku ajast ma viibisin kuskil nende kahe – skeletistatud reaalsuse ja betoonkoridori – vahel pendeldades. Ja sellest troostitust, paradoksaalsest, äärmiselt kammitsetud positsioonist ma siis vaatlesin möödalibisevaid teisi reaalsusi, olendeid, raamatuid jms toimijaid, katsudes leida neid, mis haakuksid selle reaalsusega, mille küljes ma parajasti tilbendasin. Eks nad mõnikord haakusid ja teinekord jälle ei haakunud, kuigi alguses paistis, et haakuvad. Siis oligi tulemuseks hirmus kuri kriitika, egotsentriline ja empaatialage. Sisuliselt ei olnudki see kriitika, vaid püüd iseendale midagi selgeks teha, vaidlemine iseendaga. Ägedust süvendas minu hirm, et mu eksoskelett ei pea vastu ja reaalsus hõljub jälle minema ja ma jään taas üksi vaakumisse. See oli mu tühjusehirmu projitseerimine teistele, mis pani ka teistes nägema ainult ebaõnnestumisi. Ja kui see kurja kriitika masin oli kontseptuaalse tühjusehirmu pinnalt tööle hakanud, sai ta jõudu juurde labasest loomalikust jahikirest.

Suhtlesin inimestega üldiselt vähe, ka sõpradega, nii vähe kui mul neid oli; ma eriti ei osanud ega viitsinud sõprusi üleval pidada. Mulle paistis, et inimesega tasub suhelda juhul, kui tal on minuga „ühised huvid”. Kui nende huvide teemadel rääkida ei saanud, polnud tutvusel nagu mõtet. Ainult et need mu „huvid” kippusid vahetuma.

Eks niisugune kontseptuaalsete eksoskelettide loomine muidugi ole juveniilne universaalia. Seda on väga palju näiteks seoses religioossete tavadega, aga ka nüüdisaegses popkultuuris ja subkultuurides. Heavy metal’is vaieldakse lõputult selle üle, kas miski – mõni kahtlane artist või plaat – on ikka metal, nagu ulmefändomites ulme ja mitteulme üle. Negatiivne otsus on automaatselt põlastusväärne. Või on ka näiteks kaasaegses kunstis, kus kunstnike toodangult nõutakse ideoloogiliselt õiget kriitilist hoiakut.

Töötasin kunagi mõned aastad valvurina kunstigaleriis. Olin sunnitud kolm nädalat järjest (nii kaua oli üks näitus tavaliselt üleval) viibima selle või tolle ekspositsiooni kogu audiovisuaalse terviku keskel. See oli üks mu elu kõige tõhusamaid empaatiakoole. Näituse alguses mulle mõni näitus meeldis, mõni ei meeldinud üldse, enamasti jättis võrdlemisi ükskõikseks, nagu ikka. Aga ma ei saanud ju nende kolme nädala jooksul oma silmi-kõrvu galeriis sulgeda või jäägitult tugitoolis istudes „oma asjale” keskenduda. Ja lõpuks – minu jaoks üllatavalt –, kolme nädala möödudes, pärast vältimatult põhjalikku süvenemist meeldis mulle iga viimane kui näitus meie väikse provintsilinna väikses galeriis. Osutus huvitavaks. Avanesid uued sügavused ja mõõtmed. Välja arvatud üks näitus. Võib-olla jäi kolmest nädalast selle puhul väheks.

19.10.2021 

**

Mis on laul?

See tuntud vana lugu, et noor inime läheb üksi preeriasse, metsa, kõrbesse, tundrasse, džunglisse, ja nälgib, hallutsineerib seal, võitleb kiskjate ja vaimudega, on surmasuus, ja tuleb siis oma lauluga tagasi. Või ei tule. Lauluga tagasi.

Kui sul oma laulu ei ole, siis ei huvita sind miski. Vaatad ringi: „see pole see, see pole see…”, kõik ajab närvi, deprekas. Aga kui sul laul on, siis on kõik huvitav. Kõik läheb sordi alla. Kuidagi on kõik selle lauluga seotud. Mis on paradoksaalne. Peaks ju olema vastupidi: kui laulu ei ole, siis on kõik võrdselt huvitav, ja kui laul on, siis ei tohiks ju muu huvitada peale sinu lauluga seonduva. Aga näed. Kuidagi on laul igaühel oma, väga erinev, ent ometi täiesti universaalne. Ja kui sa arvad, et sul on laul lõpuks leitud – pärast pikka tundras vaevlemist ja vaimudega võitlemist –, sa hoiad oma laulu nagu silmatera, kaitsed ja valvad, kardad, et ta läheb käes katki, ja sind ei huvita miski peale selle laulu, siis, ma kardan, sa tegelikult ikkagi ei ole veel oma laulu leidnud. Sa petad ennast või oled lõksu sattunud. Õige laul ei ole õrnake. Ta sõna otseses mõttes ei kao kuskile. Teda ei pea kaitsma. Ta hoopis kaitseb sind. Huvitav asi see laul. Mis ta on?

22.11.2021 

Kivivalgel on Sven Vabari kirjutamisprojekt. „kas kohtumine lauaga sunnib valget meest hämmastuma? kas boreaal imestab, kui on nii pime, et ainult kivi valgel näeb lugeda? mõlemal juhul : ei.” (andreas w, „gatlingi kuulipilduja”, JI, 2008, lk 20–21)

Agve Urm on kollaažikunstnik ja kunstiajakirja Semioculus kuraator.