Kiwanoidi „Vanatühi” nõuab positiivset eelhäälestust, aga suudab kuulajale labürindist väljajõudmiseks veidi leivapuru ette puistata.

★★★★☆

Kiwanoidi „Vanatühi” pakub paabelitornilikku loetelu pealkirjadest, mis esindavad eri maailma rahvaste keeli. Esmane tunne – „oot, mida mürame, kas see kõik on meelega või lihtsalt suvalt kokku visatud?” – peegeldab kavalalt glitch’i tavasid. Žanrile on meeldinud teha piltlikul slackline’il saltosid, nii et vasakule jääb kord ja paremale kaos, kuid kaelamurdev kukkumine emmale-kummale poole jääb õnneks nägemata – „Vanatühi” suudab selle keeruka triki edukalt sooritada. Kogu album asub küll ambient’ist kaugel, ent moodustab hüpnotiseeriva valge müra laadse helimüüri. Justkui rusikas silmaauku klassikalisele itipoisile, kes DnB saatel pimedas koodi kirjutada rühib, ent vahepeal törts krehvtisemat väljakutset soovib.

Samas ei saa öelda, et kuulajale kirgastuks kohe mingi ühendav teema, suund või narratiiv väljaspool muusikaloomise tehnilist poolt – seda peegeldab ka Bandcampist leitavate reklaamtekstide rõhuasetus. Esmalt tõmbab pilku mõiste „technopaganism”, aga mis selle kõige juures siis nii paganlikku on? Tundub, et „Vanatühi” jätab kuulajale kõva kodutöö puuduvad tükid ise üles leida ja kokku panna. See kõik vajab päris positiivset eelhäälestust. Õnneks suudab album labürindist väljajõudmiseks veidi leivapuru ette puistata. Kolmandal järjestikusel korral, kui sirgjoonelisele rütmikamale palale järgneb kaootilisema pulsiga seade, on see lõbus vastuolu muutunud koduseks ning seda hakkab lausa ootama ja igatsema. Kõik see pinge on tegelikult nutikas illusioon ning naudinguastme määrab soov endaga trikitada lasta.