Geimeeste lantimisharjumused seisust ei küsi, tuues suurlinnas ühise eesmärgi nimel kokku saksa investeerimispankuri ja süüria põgeniku, ent harva areneb kohtumine vaid seksist kaugemale.

Geimaailmas on hook-up olnud teema, noh, ütleme aegade algusest. Või vähemalt läänemaailma linnastumise algusest. Arvestades, et muret pidi tundma ühiskonna hukkamõistva suhtumise, mitte soovimatu raseduse pärast, oli see asjade üsna loomulik käik. Põgenemisena argipäeva eest või lihtsalt vaba aja veetmise viisina on seks täiesti mõistlik valik. Mõneti nagu stressileevendus, mis halvemal juhul viib sõltuvuseni, suurema eneserefleksioonivõimega inimeste jaoks püsib aga toreda kohustustevaba lõbustusena. Või nagu heteronormatiivsusele keskmist sõrme viibutav vastuhakk „me saame, te ei saa”.

Arvatavasti pole see Eestis päris nii olnud, mistõttu ei tundu ükski kodumaine termin andvat edasi asja mõtet. Juhuseks ei tundu passivat, sest seks ei juhtu lihtsalt iseeneslikult. Nii et jääme termini hook-up juurde.

Pargist baari

Hook-up-kohtumispaigad on loomulikult teinud läbi päris suure muutuse. Esmalt olid cruising– ehk kruiisimispargid. Mis saaks olla parem anonüümsest seksist värskes õhus, kus kõigi osalejate motivatsioon (ja ka hirm) on väga selge? No mixed messages, keegi ei taha minna pärast seksi kohvi jooma, keegi ei julge sellele isegi mõelda. Pargis hängimisele ei järgne ka sanktsioone, nagu võis juhtuda geibaare külastades ajal ja kohtades, kus homoseksuaalne tegevus oli kriminaalkorras karistatav.

Pariisis Louvre’i kõrval on kultuurimekale omaselt väärika eaga seksipark, mis on paarsada aastat juba 24/7 avatud olnud ning meenutab labürinti teosest „Alice Imedemaalt”. Imeline kohtumispaik kõigile hoolimata haridustasemest või sissetulekust. Kehtivast normist kõrvalekaldumine või selge siht on liitev klassiülene tegevus, mistõttu polnud vilunult talupoega lahtiriietav aadel seksipargis midagi tavatut. Loomult oli selline institutsioon hermeetiline, kus kruiisimissuhted ei valgunud ühiskonna teistesse sfääridesse.

Baar on nagu baar ikka. Baaris saab sõpradega jaurata, baaris saab lantida ja vahel viib uus baaritutvus abieluni või siis olemasoleva abielu purunemiseni. Erinevalt n-ö tavabaarist on geibaaril tugevam roll subkultuuri kohtumispaiga (sinna tulevad geid, lihtne) ning subkultuuri kandjana sarnaselt mis iganes vähemuse või huvigrupi baariga. Ja erinevalt n-ö tavalisest heterobaarist on suurel hulgal geibaaridest eraldi piirkond, kust leiab kärmelt juhuseksiks partneri. Cruising-piirkonnas meenutavad need üldiselt hämaraid labürinte, kus looklevates koridorides otsitakse seda õiget hook-up’i. Oluline on näida huvitatud, aga mitte üleliia. Kruiisimine baaris võib olla kiire õnneliku lõpplahendusega või siis pikk lõputu vantsimine. Mida suurem linn, seda enam on ka geibaarid seksuaalse suunitlusega. Leather, rubber, fist… you name it. Igale ihale leiab oma koha.

Interneti võidukäiguga on geibaarid vaikselt välja suremas. Keskealine tuttav, kes peab Berliinis üht geibaari, ütles, et viimase kümne aasta jooksul on ligi neljandik baaridest uksed kinni pannud. Või nagu märkis sõber Eestist mõni aasta tagasi, et geibaarid on ju inimestele, kellel ei ole või kes ei oska kasutada nutitelefoni. Ja mida tolerantsemaks muutub ühiskond, seda kergem on leida püsivat partnerit muudest kohtadest, näiteks lihtsalt baarist. Või raamatukogust.

Guugelda endale üks mees

Kohtumisi, olgu need siis lihtne hook-up või midagi tõsisemat, on geid interneti vahendusel kokku leppinud juba väga kaua aega. Paljud geid usuvad, et selleks internet leiutatigi. Tinderi loojad polnud veel jõudnud algkooligi lõpetada, kui meil oli juba plejaad lehti ning esimeste nutitelefonide tulekuga ka hulk rakendusi. Istusin ise 15-aastasena tunde IRCs ja sebisin deite.

Teadupärast ei sünnita heteroseksuaalsed vanemad geisid vaid suurlinnades. Nii olid deitimissaidid õnnistus ka külapoistele, arvestades, et anonüümne seksipark ei ole iga aleviku must-have osa.

Niigi ülimalt seksualiseeritud ja lantimismeelsele geikogukonnale on rakendused vaid hagu alla pannud. See on esmapilgul põnev maailm, kuhu võib kergesti ära kaduda. Eriti suurlinnas. Kui geibaari minnes on sul umbes 40 tüüpi, kelle seast valida, siis Berliinis on kõige populaarsemal saidil/rakenduses PlanetRomeo 40 000 kasutajat. Justkui läheks poodi tolmuimejat ostma, teades, et tuba on vaja puhtaks saada. Kohapeale jõudes selgub, et pood laiub sajal hektaril, puudub müügipersonal ning toimib vaid iseteeninduskassa. Arvatavasti saab toa puhtaks esimese masinaga, mis näppu jääb. Aga vaevalt esimest tahaks, tuba vajab hiljemgi koristamist, valiku olemasolu tekitab soovi juurelda. Valik on aeganõudev ja vahel frustreeriv.

„Beauty fades. Dumb is forever”

Kui eesmärk on hook-up, on käitumismustrid väga lihtsad. Partneri leidmisel on olulised välimus, varustus ja seksuaalpraktikaga seotud eelistused. Tee selleni on otsekohene, üldiselt pärast esimest „hi’d” on järgmised küsimused „xxx pics” ja siis „into what?”. Korraga on tules mitu rauda, kõigil osalejatel, mistõttu on täiesti tavaline, et hommikul ärgates ei haarata voodis mobiili uudiste sirvimiseks, vaid käiakse läbi öö jooksul saabunud peenisepildid. Ning on täiesti tavaline, et jaht läheb luhta, sest otsust ja valikut on raske teha. See kõik tekitab sõltuvust, alati on tunne, et ehk on järgmine profiil veelgi ägedam. Erinevalt lantimisest baaris, mis tihtipeale tähendab rohkelt nalja ja lobisemist, on rakenduses jahtimine töö. Tulemuseks võib ehk olla tõesti kuumem kaup, aga erinevalt baaris hängimisest on tee deidini energiamahukas.

Küberlantimise kultuur on orienteeritud välimusele, mistõttu on muud iseloomujooned, huumorisoon ja huvid teisejärgulised (aga üldiselt siiski olemas). Diskrimineeriv ja keeruline on see eriti vanemate meeste jaoks, noor liha sööb nad turult välja. Seetõttu on tavaline, et nad valetavad deitimisprofiilis oma vanuse kohta, kasutavad nooruspõlvepilte või pakuvad seksi eest raha. Teisalt võivad sellised kohtumised olla ka päris põnevad, kuna klassivahed väga ei loe. Nii nagu halvas saksa pornokas saab rikas abieluproua kokku torumehega, kohtub investeerimispankur päriselus seksiks süüria põgenikuga. Väga harva kasvab sellisest kohtumisest välja midagi enamat kui seks.

Selline suurlinn nagu Berliin annab hook-up-kultuurile erilise mõõtme – jõuliselt manifesteeruvad eri seksuaalpraktikad ja huvid. Siin on tavaline, et rohkelt eksperimenteerinud 20-aastane geimees teab täpselt, mis fetišid teda erutavad, ja oskab seda deitimisrakenduses küsida. Utreeritult on see nagu raamatu „Jussikese seitse sõpra” seksieri, kus igal nädalapäeval võib midagi uut avastada. Esmaspäeval proovida seksi grupikesi, kolmapäeval lasta end piitsutada SM-salongis, laupäeval kalpsata läbi golden shower’i peolt ning pühapäev jätta pikaks seksiks droogidega. Valikuvabadust ja tegevust jätkub, oht on lihtsalt kõigega pisut üle doseerida.

Prints jalutul hobusel

Erinevalt baaris tutvumisest või suhte arendamisest ei edenda küberlantimise kultuur kuigivõrd sotsiaalseid oskusi ja jääb pinnapealseks. Seepärast leidub terve generatsioon suurlinna geinoori, kes polegi kogenud sügavamat intiimsust, tundelist seksi või investeerinud inimsuhete ehitamisse. Janunetakse suurema seotuse järele, sest toimib pidev hala teemal, et oh miks on geirakendused nii seksikesksed. Enese avamine on hirmutav ning emotsionaalne investeering riskantne, mistõttu kergem tundub kohese rahulduse jahtimine seksi kaudu. Seksi otsimine ja hook-up saavad toimida lahendusena üksinduse vastu vaid mõne hetke.

Tihtipeale tullakse suurlinna ilma olemasoleva struktuuri, perekonna, sõprade, läheduse ja toetuseta. Tullakse, et olla vaba, nautida oma individuaalsust ja autonoomiat. Sellises situatsioonis on päris kerge jääda kinni rakendusemaailma võludesse, kus füüsilist lähedust jagatakse koormate kaupa. Berliini geirakendusest on tunduvalt kergem leida seksi kui kedagi, kes tassile kohvile tuleks.