2.–5. juulini Rakveres toimunud teatrifestivali Baltoscandal eel kirjutas Virumaa Teataja oma juhtkirjas järgmist: „Ega peale festivali avamise linnarahvale suunatud ettevõtmisi teatrifestivali raames rohkem ei olegi. Tegelikult on etenduste piletid suuremalt jaolt juba välja müüdud, mistõttu pole kohalike tähelepanu nimel vaja ilmselt ka väga võimelda. […] Aga eks korraldus sellise suletud festivali mulje jätab.”

„Kunstnikud kuuluvad kategooriasse, mida sotsioloogid nimetavad „staatuslikuks vastuoluks”, mis tähendab, et ühelt poolt on meil ühiskonnas kõrge väärtus – meid justkui vajatakse, meil on avalik hääl ja efekt –, aga teisalt on meie sissetulek väike ja ebakindel ning meie tööl puudub selgelt määratletav turuväärtus.” – Maike Lond, „10 journeys to a place where nothing happens”
„Kui 41 õmblejat, kes ei taha töötada miinimumpalga eest, häirivad paljusid inimesi, siis 42 õmblejat häirivad veel rohkem!” – Ana Borralho ja João Galante, „Atlas Rakvere”

2.–5. juulini Rakveres toimunud teatrifestivali Baltoscandal eel kirjutas Virumaa Teataja oma juhtkirjas järgmist: „Ega peale festivali avamise linnarahvale suunatud ettevõtmisi teatrifestivali raames rohkem ei olegi. Tegelikult on etenduste piletid suuremalt jaolt juba välja müüdud, mistõttu pole kohalike tähelepanu nimel vaja ilmselt ka väga võimelda. […] Aga eks korraldus sellise suletud festivali mulje jätab.”

See juhtkiri tuli mulle meelde 100 amatöörnäitlejast virumaalase toel toimunud „Atlas Rakvere” etendusel, jälgides publiku vastandlikku reaktsiooni. Umbes pooled vaatajatest, tundus, et lavalolijate sõbrad-sugulased ja teised kohalikud, elasid kõigele täiesti ebaeestlaslikult kaasa, plaksutasid ja juubeldasid. Teine pool muutus iga sekundiga üha rahutumaks. Üks kunstnikupaar minu taga pidas maha pika vestluse. Kõrvaltoolis istunud külaline Soomest tõusis poole etenduse pealt püsti ja läks lihtsalt ära, temale järgnes veel kümmekond inimest. Pärast etendust ütles üks tuttav festivalikorraldajale irooniliselt: „Noh, lubati ju, et ei hakka piinlik?”

Mis seal laval siis toimus, mis nii vastakaid reaktsioone suutis tekitada? Lavastajad Ana Borralho ja João Galante olid toonud kokku 100 Lääne-Virumaa inimest, harrastusnäitlejad. Igaüks esitas portugali lastelaulul põhineva vormeli, kuhu lisati mingi autobiograafiline element. Kes rääkis, et tal on lollist ülemusest kõrini, kes kurtis joobes juhtimise või väljarände üle, kes teatas, et ta tahaks oma samasoolise elukaaslasega kooselu registreerida. Mingil hetkel lauldi koorilaulu. Üks tuttav nimetas seda „Occupy kohtumiseks rahvusromantismiga”. Ta ei mõelnud seda heatahtlikult.

Kohaliku publiku reaktsiooni ei ole raske mõista. Alati on tore, kui sinu sõbrad-tuttavad saavad rambivalguses olla. Ööbimiskoha perenaine otsis esimese asjana „Atlase” näitetrupi hulgast minu nime ja oli silmnähtavalt pettunud, kui ma avaldasin talle, et olin tulnud Baltoscandalile siiski vaid kriitikuna. Publiku aplausid said osaks näitlejatele, kes puudutasid tuntud sotsiaalseid valukohti (näiteks klienditeenindajate madalaid palku või Soome kolimise probleeme), kellest õhkus isikupära (semiootikust disainer, „tugev eesti naine”) ning kes vajutasid nunnumeetri põhja (lapsed ja koorilauljad).

„Tallinna intellektuaalid” kurtsid samas, et lavastaja ei olnud tajunud kohalikku konteksti, ühelt poolt oli ta võimendanud üle sotsiaalpornograafilisi klišeesid, teisalt polnud töötanud piisavalt jõuliselt osade näitlejatega, mis tekitas lonkava rütmi. Lavastuse kontseptsioon – tekitada ruum, kus erinevast klassist, unistustest-muredest või rahvusest hoolimata võiks etendada ja seeläbi luua kogukondlikku solidaarsust – oli liiga läbinähtav, dramaturgia liialt üheplaaniline. Kokkuvõttes polnud see aga piisavalt kõrgel tasemel rafineeritud, et uuendusliku teatri nime välja teenida.

Uuesti tuli mulle Virumaa Teataja juhtkiri meelde siis, kui nägin Maike Londi loeng-etendust „10 journeys to a place where nothing happens”. Lond jutustas irooniliselt TEDx-i loengu formaadis sellest, kuidas ta aasta jooksul endale erasektorist sponsorit otsis. Võtmehetk: bandžo saatel esitatud laul „I want to be your dog”, millele järgnes video Londist tänavamuusiku rollis kultuuriministeeriumi ees. Saime teada, et kõige paremat tulu teenis ta just seal, turistidelt bluegrass’i eest annetusi kogudes.

Sotsiaalselt tundlik lugu, mis esitas küsimusi majandussüsteemi väärtuse kohta, kus kunstnik on alati rahalunija rollis, olgu heatahtlikuks metseeniks kultuurkapital, Indrek Neivelt või soome turist. Kunstnikud ise on selle süsteemiga leppinud – enam ei arutleta, kas see on normaalne, et iga 250-eurose stipendiumi eest tuleb kultuurkapitalile miljon aruannet kirjutada, vaid räägitakse, et noh, vabandust, hea meelega seletaks, aga järgmise jaotuse tähtaeg on saabumas ja eelmise kvartali aruanne on veel esitamata, nii et sorri, äkki tuleme hiljem selle teema juurde tagasi? Keskendudes metseeni ja kunstniku isiklikule suhtele küsib Lond, kas see sõltuvus pole tegelikult mitte kõrvalnähtus, vaid kogu süsteemi mõte – kas kunsti toetamine pole tegelikult nagu jootrahamajandus, kus keskseks motivaatoriks on kliendi nauding sellest, et teenindaja rabab metsikult su tähelepanu pärast, teades, et sinu suvalisest tujust sõltub tema teenistus.

Londi loeng on kriitikutelt head vastukaja saanud (vt nt Leenu Nigu Sirbis, 06.03.) ja festivalilgi jõudsin temani tänu heale kõmule. See oli põhjendatud. Kõrvutades erinevatest kontekstidest välja rebitud tekstikatkeid – kirja kultuuriministrile, pankurite vestlust ERRi kultuurisaates, teenindussfääri töökorraldust, isiklikke läbikäimisi ülirikastega ja tänavamuusiku igapäevaelu – rõhutab kunstnik esiteks vaadeldavate nähtuste süsteemset sarnasust ning teisalt ironiseerib nende üle, kes neid suhteid oma tavapärases kontekstis tõsiselt võtavad ja teesklevad, et tegu on millegi ilusama ja õilsamaga kui orja-peremehe suhtega.

Ühesõnaga, tegelikult päris sarnane „Atlas Rakverele”. Sealgi, kõrvutades laulupeo koorilaulu mudilase poplauluümisemisega, tuuakse esimene välja tema pühalikust kontekstist ja ülendatakse teine millekski enamaks kui lapselik imitatsioon. Rakvere põhikooli feministi, karuse mootorratturi ja riigikogu poliitiku vahelist solidaarsust võib tõlgendada kui naiivset rituaali, mille käigus hägustatakse tegelikult väga olulisi konflikte… või kui näidet sellest, kuidas kujuteldavaid kogukondi just etendamise käigus luuakse. Näha „Atlas Rakveres” vaid üheplaanilist irooniavaba klišeekogumit on sama piiratud tõlgendamine, kui tabada Londis vaid eneseirooniat ja mitte selle taga lõõmavat õiglast viha. Kui Londi lavastus on nali, mida kannustab ehe vastuseis ebaõiglusele, siis „Atlas Rakvere” on siiras rituaal, milles on üsna tugev annus koomikat. Ühiskonda lõhestavad süsteemsed ja materiaalsed probleemid on mõlema teose keskpunktis. Ometi jäi mulje, et kummaski lavastuses jäi üks olulistest mõõdetest publikule järjepidevalt tabamatuks.

Seda selektiivset vaimupimedust on seletanud hästi sotsioloog Pierre Bourdieu. Tema sõnul on esteetika – maakeeli „maitse” – roll ühiskonnas väljendada klassierinevusi inimgruppide vahel. Põhiline konflikt toimub sealjuures kõrgklassis, materiaalse ja kultuurilise kapitali, pankurite ja hipsterite, Indrek Neivelti ja Maike Londi vahel. Viimased üritavad esimesi veenda, et väärtuslik on justnimelt rafineeritud, avangardne ja kriitiline kunst, mille tootmiseks ei kulu küll palju raha, aga mille väärtus tuleneb teistest allikatest. Bourdieu märgib aga, et kurioosselt on kriitiliste küsimuste püstitamine oluline väärtus vaid siis, kui seda tehakse peenelt, nii et väikekodanlus ei saa aru. Sest kulturnike jaoks ei ole oluline mitte ainult veenda pankureid omaenese olulisuses, vaid ka eristada ennast väikekodanlusest, kinnitada oma kõrgemat staatust. Tarbimisega pole seda paraku võimalik teha (sest kulka stipendiumist Rolexi jaoks raha ei jätku), rafineeritud maitsega aga küll. Niisiis, kaks teatrilavastust võivad esitada üldjoontes sarnaseid küsimusi, kumba neist edu saadab, sõltub aga sellest, kuidas küsimusi esitatakse. Kõige hirmsam on näha, kui kultuurilise kapitali stiilipuhta taastootmise asemel näidatakse sulle segu väikekodanluse ja avangardi esteetikast, pooleldi laulupidu, pooleldi Occupy’d. Nagu jooks Saku Originaali käsitööõlle pudelist.

Virumaa Teataja juhtkiri tabas seda reaktsiooni selgemalt kui nii mõnigi kriitik. Peale avapeo ei tahtnud Tallinna teatrituristidest paljud kohaliku kogukonnaga kokku puutuda. Maitsed ei klappinud: ühtesid huvitas avangardse kunsti abil üksteise kultuurilise kapitali tunnustamine, teisi aga järelpeo bändid või nende puudumine. Suletud pidu. Nagu Bourdieu ennustas, osutus publiku jaoks huvitavamaks probleemiks kunstniku „staatuslik vastuolu” (respekti on, aga raha ei ole), mitte virumaalaste staatuse puudumine (pole respekti ega raha). Kunstiliselt kõige õnnestunum oli aga ilmselt staatuslik vastuolu teatrifestivali programmis, rahvaliku asetamine avangardi, mille kaudu tehti nähtavaks igapäevaelus konsensuslikku poliitikat ja võrdsemat ühiskonda taotlevate intellektuaalide kohmetus klassipiiride hägustumise ees. Superidee, tõeline võit, palju julgem tegu kui järjekordselt kinnitada, et päris radikaalsusest saavad aru ainult need, kes on mõttega Žižekit lugenud. Aplaus korraldajatele.

Asi pole lihtsalt selles, et sotsiaalne maailmavaade nõuaks justkui automaatselt populismi maitse-eelistustes, vaid et raskused teatrisaalis esteetiliste lõhede ületamisel võivad peegeldada ka raskusi igapäevase interpretatiivse tegevusega. Erinevate inimeste väärtuste ja soovide enda jaoks mõistetavaks tõlgendamine on aga üks olulisemaid poliitilise protsessi osasid. Nii et sellised interpretatiivsed pimetähnid on tegelikult üsna kriitilised.

Muidu ongi nii, nagu mu Rakvere sugulane ütles: „Ei saa need kultuuriinimesed ikka eesti elust päriselt aru.”