Kuum kliima ja elurikkuse kadu eeldavad avalikult sektorilt senisest kiiremaid, laiema toetuspinna ja pikemaajalise vinnaga otsuseid. Selliste otsuste tegemisel võib kaasata poliitikakujundamisse arutleva miniavalikkuse ehk praktika, mida tuntakse Eestis rahvakogu nime all.

Järjestikused kriisid ja teravad lahkhelid sotsiaalsete rühmade vahel on toonud välja vajaduse väikeste sammudega otsuste tegemise ja elluviimise praktikat täiustada. Vajalikud muutused valitsemises ja poliitilises kultuuris sõltuvad aga elanike usaldusest. 

OECD hoiatab, et demokraatlikes riikides on elanike usaldus valitsuste vastu liialt madal. Ligikaudu 47% eestlastest usaldab keskvalitsust, 38% ei usalda ja ülejäänud 14% on neutraalsed. Sellega oleme OECD keskmisest (41%) natuke paremas seisus, kuid riigiti erineb see näitaja märgatavalt. Tasub lisada, et samal ajal usub vaid kolmandik eestlastest, et avalikud kaasamised mõjutavad päriselt otsuseid. Usaldus on tunduvalt suurem nende seas, kellel on piisavalt sisukaid ja mõjusaid võimalusi otsustusprotsessides osaleda.

Usaldus on oluline selleks, et avalikud teenistujad saaksid kriitilistel hetkedel arvestada, et elanikkond järgib otsuseid ning tuleb valitsusele ja üksteisele appi. Ja teisalt mõjutab kodanike huvi ning enesekindlus osaleda avalikus arutelus ja otsuste tegemises omakorda riikide võimekust keerulistel aegadel kriisidega toime tulla, kaotamata demokraatlikke väärtusi. 

Vajadus usaldusliku koosloome järele

Kuidas leevendada ebapiisava usalduse kontekstis kliimakuumenemisest tulenevaid pingeid? Kuidas langetada otsuseid, mis austaksid järgmise kolme, viie, isegi seitsme põlvkonna eluvõimalusi? Kuidas vähendada asümmeetriat lühivaatelise poliitika ja aina süveneva keskkonnakriisi vahel? Kuidas jõuda vastandumisest ühiste kokkulepete, otsuste ja tegudeni?   

Üks hea viis selleks on kaasata poliitikakujundamisse arutlev miniavalikkus (deliberative mini-public). Meil rahvakoguna tuntud koosloome formaat võimaldab pakkuda etteantud probleemile ühiskondlikke lahendusi mitmekesisel grupil, mis on esinduslik läbilõige rahvastikust soo, vanuse, haridustaseme ja hoiakuliste näitajate alusel. Need inimesed saavad ekspertidelt esmalt teema kohta värskeima info, kuulavad seejärel seotud poolte ja huvigruppide seisukohti ning saadud teadmisi omavahelistes aruteludes kaalutledes tehakse lõpuks lahendusettepanekud. Rahvakogu on kui minimudel sellest, kuidas demokraatias peaksid sündima pikaajalised kaalukad otsused. 

Kliimakogus osalejad ei ole reeglina ühiskondlikult aktiivsed inimesed või kaasamiskoosolekute püsikülastajad. Meetod disainib teadlikult tulemuse, mida ka osalejad ise välja toovad: aruteluringides ollakse harjumuspärasest palju eriilmelisema taustaga seltskonnas ja vähemalt pooled osalejad on vestluste tulemusel enda arusaamasid muutnud. Paremad teadmised ja erinevate vaatenurkade tajumine aitavad osalejatel lisaks enda vajadustele märgata teisi pooli, arvamusi ja seoseid. 

Reeglina on kliimakogude tulemuseks avalikkuse mandaat ambitsioonikatele keskkonnategudele, kliimameetmete elluviimine kliimaseaduse kaudu ja loomulikult varasemast kliimateadlikum elanikkond.

Rahvakogud on toimunud alates 1970ndatest, kuid kliima- ja keskkonnateemadel sai laine alguse 2010ndate keskel. Reeglina on nende tulemuseks avalikkuse mandaat ambitsioonikatele keskkonnategudele (nt ökotsiidi kriminaliseerimine), kliimameetmete elluviimine kliimaseaduse kaudu ja loomulikult varasemast kliimateadlikum elanikkond.

Veelgi levinumad on kohalikud kliimakogud, mis toimuvad tihti linnaplaneerimise ja kliimamuutustega kohanemise teemal. Poolas viivad linnapead kohe ellu ettepanekud, mille poolt on üle 80% kliimakogulistest, näiteks Poznańis loobutakse senisest kiiremas tempos keskküttes kivisöe kasutamisest, Gdańskis tugevdati meretulvade kindlustusi, Varssavi läheb rutem üle taastuvenergiale. 

Eesti kliimakogud

Keskkonnaühenduste Koda toob pöördumises erakondadele välja, et Eesti praegune kliimapoliitika on kliimakriisi leevendamisel liialt aeglane ja kliimaneutraalsuse saavutamiseks puudub selge plaan. Selleks et rikastada otsuste tegemise viise, on Rohetiigri eestvedamisel toimunud Eestis juba kaks kliimakogu: 2021. aasta talvel Ida-Virumaa noortega õiglase ülemineku ning 2022. aasta kevadel Tartu linnas säästva liikuvuse ja atraktiivse linnaruumi teemal. 

Ida-Viru noorte kliimakogus panid 33 noort riigihalduse ministeeriumile kokku ettepanekud, mille väärtus oli joonida õiglase ülemineku protsessis alla noorte vaatepunktist olulised tegevused. Need puudutasid haridusvõimalusi maakonnas, sotsiaalse turvalisuse tagamist, kohaliku ettevõtluse arengut ja rohelisema ettevõtluse soodustamist. Ministeeriumi kinnitusel arvestatakse enamikuga ettepanekutest õiglase ülemineku kavas.

Ida-Viru noored lõid protsessi tulemusel uue vabaühenduse MTÜ People with Purpose, mis kutsuti rahandusministeeriumi õiglase ülemineku juhtkomisjoni noorte häält esindama. Just kliimakogust saadud teadmised, eneses avastatud huvi ja enesekindlus inspireerisid kohalikke noori koos tegutsema. 

Kliimakogude rahvusvaheline kogemus seab kahtluse alla, kas esindusdemokraatias on mandaadiga poliitikutel huvi oma valijate tegelike eelistuste ja arvamuste vastu.

Tartu kliimakogu katusküsimuseks oli see, kuidas muuta Tartu linnaruum ohutumaks ja atraktiivsemaks. Osalejad tegid 66 ettepanekut, julgustades linna liiklust rahustama, ratturitele ja jalakäijatele rohkem ruumi eraldama, rohelust säilitama ja elurikkust suurendama. Tartu linnavalitsus on lisamas ligi poolt ettepanekutest oma lähiaastate tööplaanidesse, teine pool täpsustab juba töös olevaid tegevusi. 

Eesti senine lühike kogemus näitab juba olulist mõju usaldusele. Nii Ida-Viru noorte kui ka mini-Tartu tagasisidest selgub, et kliimakogus osalemine ehk just kaalutleva arutelu kogemus kasvatas osalejate enesekindlust võtta osa aruteludest ja julgust panustada otsustamisse. Need on OECD raporti järgi olulisimad eeldused usalduse tekkeks.

Kuidas lisapingeid vältida? 

Muidugi pole kliimakogu formaat mingi võluvits. Üks suurim murekoht on asjaolu, et pärast inspireerivat koosloomet maanduvad kollektiivsed ettepanekud (mille lävend on esinduskogude omast kõrgem – 80%) tihti düsfunktsionaalsesse bürokraatiamasinasse. Ja niimoodi ei mõjuta need tegelikku poliitikat. Rahvakogu formaat eeldab, et esindusdemokraatias on mandaadiga poliitikutel huvi kodanike – s.t oma valijate – tegelike eelistuste ja arvamuste vastu. Kliimakogude rahvusvaheline kogemus seab selle kahtluse alla, viidates nii demokraatia kriisile.

Riigiteaduste professor Graham Smith toob välja, et kliima(rahva)kogude levides on kriitiliselt tähtis keskenduda avaliku teenistuse vastuvõtuvõimele ja kodanikelt saadud sisendiga arvestamisele poliitikakujundamises. Ka OECD rõhutab oma raportis, et valitsused peavad pöörama eritähelepanu sellele, kuidas teha poliitilisi valikuid, ning suurendama oma tundlikkust kodanike arvamuste ja ettepanekute suhtes. Niimoodi saab ehitada üles kodanike usaldust. 

Kliimakogude rahvusvahelises praktikas ongi tekkinud sellised jätkutegevused nagu (oma)valitsuselt kindla aja möödudes avaliku vastuse nõudmine, kliimakogus osalenute uuesti kokkukutsumine vastuse hindamiseks või ettepanekute elluviimisele kaasaaitamiseks, ettepanekute elluviimise seiramine ja sellest teavitamine. Veelgi enam, üha rohkem on näiteid rahva- ja kliimakogude alaliseks muutmisest. Pariisis, Milanos ja Belgia saksakeelses regioonis tegutseb püsiv rahvakogu, mille osalejaskond roteerub teatud aja tagant. Püsivad rahvakogud teevad otsuseid volikogu või valitsuse asemel, seega nende teostamiseks on tagatud eelarve ja halduslik tugi.

Kliimakogu oma esindusliku läbilõikega ühiskonnast ei asenda esindusdemokraatiat, vaid tugevdab selle toimumiseks vajalikku arutelukultuuri, pakub mõistmist ja toetust keeruliste probleemide teadmispõhisteks lahendusteks, suurendab ühiskondlikku usaldust ning aitab keerukad teemad välja poliitilisest tupikust.

Teele Pehk on demokraatia rikastaja, kellele meeldib kohalik ja kogukondlik elulaad. Ta tegutseb praegu Rohetiigris.
Maiu Lauring on kodanikuühiskonna ekspert ja arutleva demokraatia eestkõneleja, kes tegutseb praegu Rohetiigris.
Johanna Adojaan sööb nautlevalt hommikuks, lõunaks ja õhtuks ebavajalikult kujundlikku väljenduslaadi, ajakirjandab, pildistab ja kuulutab oma veerandelukriisi.