Kodanikupalga lubaduse taga peitub visioon õiglasemast ja vabamast ühiskonnast. Paraku keskenduvad idee eestkõnelejad ainult rehkenduse ühele poolele ja selgust meetme makromajanduslike ning poliitiliste mõjude kohta ei too ilmselt ka väiksemad katsetused.

Kodanikupalk ehk tingimusteta baassissetulek on idee, mille kohaselt peaks riik tegema iga kodaniku pangakontole kord kuus rahalise ülekande sõltumata sellest, kas inimene on rikas või vaene, töötu või hõivatud, noor või vana. Sealjuures võiks rahasumma olla piisavalt suur, et see kataks ära inimese baasvajadused.

Kuigi paljud nimetaksid seda ilmselt halvustavalt helikopterilt raha pildumiseks, pole tegemist enam päris marginaalse ettepanekuga. Šveits korraldas kodanikupalga kehtestamise küsimuses referendumi, Soome aga kaheaastase katsetuse, see oli üks USA demokraatliku partei presidendikandidaadi Andrew Yangi keskne valimislubadus ning ka sotsialistide kandidaat Prantsusmaa viimatistel riigipea valimistel pani selle oma lipukirjaks, rääkimata paljudest Silicon Valley ettevõtjatest, kes on lubanud väikesemahulisi kodanikupalga katsetusi ise rahastada.

Miks räägitakse kodanikupalgast?

Siin saab tuua välja nii aegumatuid kui ka väga ajastuomaseid põhjendusi. Esimene kujutab endast altruistlikku soovi vähendada vaesusriski. Ideaalis vaesus kui selline üldse maamuna pealt kaotada. Kodanikupalga tulihingelised toetajad leiavad nimelt, et praegune sotsiaalabi süsteem ei täida piisavalt oma eesmärki: ühed jäävad toetustest ilma, sest nende taotlemisega on seotud palju stigmasid ning bürokraatiat, teised jäävad aga toetuste tõttu hoopis vaesuslõksu, kuna üleminekul eri toetustelt palgatööle võivad töötasuga kaasnevad maksud suurendada sissetulekuid ainult õige pisut. Kodanikupalga väljamakseid jätkatakse samas mahus aga ka pärast tööturule sisenemist, mistõttu rahaline võit oleks palgatööst märkimisväärselt suurem. 

Kodanikupalk võiks olla uues keeruliste töösuhete maailmas universaalne riikliku sotsiaalpoliitika meede.

Ajastuomased põhjendused lähtuvad samuti murest vaesusriski pärast, kuid lisavad töötuse probleemile akuutsust. Näiteks tegi Ameerika valitsus oma kodanikele koroonakriisi ühe leevendusmeetmena 1200 dollarini küündinud erakorralisi väljamakseid, et tagada viiruse tõttu kodus istuvatele inimestele sissetuleku garantii. Põhimõtteliselt oli tegemist lühiajaliselt kehtestatud kodanikupalgaga. Idee pooldajatele andis see võimaluse osutada Ameerikas kehtiva sotsiaalse turvavõrgu ebaefektiivsusele, kuhu tuli pumbata ulatusliku tervisekriisiga toimetulekuks juurde miljardeid dollareid. Samuti peetakse kodanikupalka üheks automatiseerimisest tuleneva tehnoloogilise tööpuuduse võimalikuks lahenduseks.

Kui automatiseerimise ohud on alles kusagil nurga taga, siis töö olemus on teinud viimaste kümnendite käigus läbi olulise muutuse. Järjest enam on neid inimesi, kelle sissetulek moodustub tööampsudest, lühiajalistest projektidest või honoraridest ning kelle töö kompositsioon ei võimaldagi püsivat sissetulekut. Paindlikud töövormid on suur väljakutse sotsiaalkindlustussüsteemile, mis on töötatud välja ajal, kui palk tuli ühest töökohast ja tööpäev kestis kaheksa tundi. Stabiilse töökohaga kaasnev turvatunne on nüüdseks kadunud.

Kodanikupalk võiks olla selles uues keeruliste töösuhete maailmas universaalne riikliku sotsiaalpoliitika meede. Selle asemel et eraldi reguleerida, mis toetused kehtivad erinevatele sissetuleku vormidele, mille tulemuseks on paratamatult palju neid, kes ikkagi riikliku turvavõrgu silmuste vahelt läbi kukuvad, annaks kodanikupalk päästevesti kõigile. Pealegi toob töövormide keerukuse üle arvepidamine endaga reeglina kaasa ka bürokraatia vohamise. Konservatiivide seas tingib kodanikupalga populaarsuse aga just veendumus, et seeläbi on võimalik riiki õhukeseks treida.[1] Näiteks Indias moodustavad sotsiaalsüsteemi eelarvest 5% halduskulud. E-riik Eesti on selles näitajas 1,2 protsendiga aga Euroopas säästlikem. Seega on vaieldav, kas Eestil oleks sotsiaalvaldkonna haldusvõimekuse mõttes kodanikupalgast palju võita. 

Aga kodanikupalk ei motiveeri ju töötama?

See on kahtlemata kõige levinum vastuväide, mida idee propageerijad on kuulnud. Maailmas tehtud väikesemahulised eksperimendid tõestavad siiski, et märgatavat negatiivset mõju tööhõivele kodanikupalgal pole. Neist eksperimentidest Eestile lähim lõppes paar aastat tagasi Soomes, kus kahe aasta jooksul jagati 2000 inimesele iga kuu kätte 560 eurot. Seejuures said Soome katsetuses osaleda ainult parasjagu töötuna arvel olnud isikud. Tulemustest selgus, et kodanikupalk kasvatas tööhõives osalemise määra. Samas oli mõju niivõrd väike, et Soome valitsus otsustas pärast eksperimendi lõppu kodanikupalga idee maha matta. Mujal maailmas tehtud katsetused on andnud sarnaseid tulemusi ehk muutused tööhõives on olnud marginaalsed. 

Soomes tõid uurijad välja, et kodanikupalka saanud olid oma eluga rohkem rahul, nende seas kasvas usaldus teiste inimeste ja riiklike institutsioonide vastu.

Palju sõltub ka sellest, kui suurt kodanikupalka maksta. Eestis on näiteks ühes küsitluses uuritud, mis summa eest oleksid inimesed nõus palgatööst loobuma. 300 eurost allapoole jääv summa ei motiveeriks kedagi töölt lahkuma, soomlaste pakutud summa oleks aga juba igale kümnendale piisavalt ahvatlev tööturult kõrvalejäämiseks, rohkem kui kolmandik kõigist vastajatest ütles aga, et nemad sooviksid igal juhul tööl edasi käia.

Mis kasu kodanikupalgast üldse on?

Filosoofiliselt on põhjendatud kodanikupalga vajadust võimalusega tagada inimestele tõeline otsustusvabadus töökoha valikut, haridusteed või pereelu puudutavates küsimustes, kus tuleb rahalistest kaalutlustest lähtuvalt tihti ebameeldivaid kompromisse teha: leppida ebaturvaliste töötingimustega või jääda vägivaldsesse suhtesse.

Eksperimentidest näeme, kuidas indiviidide suurenenud otsustusvabadus paneb aluse ka ühiskonna paremale käekäigule. Näiteks Soomes tõid uurijad välja, et kodanikupalka saanud olid oma eluga rohkem rahul, nende seas kasvas usaldus teiste inimeste ja riiklike institutsioonide vastu, samuti suurenes eneseusk. Kõik see tundub esmapilgul üsna ootuspärane, kui sa ei pea ametnikele regulaarselt oma abikõlbulikkust tõestama ega tundma hirmu sissetuleku kaotuse pärast.

Mõnevõrra üllatavamad olid 70ndatel mitmes Ameerika ja Kanada linnas ellu viidud negatiivse tulumaksu katseprojektid. Negatiivse tulumaksu puhul sätestab valitsus toimetulekuks minimaalse summa. Nendele, kelle deklareeritud sissetulek jääb allapoole kehtestatud toimetulekupiiri, maksab valitsus osa vahest kinni. Samal ajal maksaksid sellest piirist rohkem teenivad isikud ühetaolist tulumaksu. Sarnaselt Soomega lõppesid ka Põhja-Ameerikas tehtud uuringud järeldusega, et negatiivne tulumaks tööhõives osalemise määra märgatavalt ei mõjuta (seda tulemust on küll hiljem küsitava metoodika tõttu vaidlustatud). 

Konservatiivide seas tingib kodanikupalga populaarsuse veendumus, et seeläbi on võimalik riiki õhukeseks treida.

Küll aga ilmnes, et Kanadas vähenes toetuse saajate seas haiglaravi vajadus 8,5%, sest oldi vähem kimpus vaimse tervise probleemide ja alkoholismiga. Seega võiks kodanikupalk potentsiaalselt vähendada ka riigi kulutusi tervishoiule. Positiivsed olid mõjud ka hariduse vallas. New Jerseys kasvas keskkoolilõpetajate arv suisa 30%. Näiteks Põhja-Carolina osariigi irokeeside hulgas, kelle vahel jagatakse alates 1996. aastast igal aastal laiali nn kasiinodividend (ehk osa indiaanihõimu asualadele rajatud kasiino teenitud tuludest), mis jääb sõltuvalt aastast vahemikku 4000–6000 dollarit inimese kohta, pikenes vaesematest leibkondadest pärit laste haridustee tänu dividendile ühe aasta võrra.

Just haridustee jätkamist on toodud välja ühe põhjusena kodanikupalga eksperimentides täheldatud pisut langenud tööhõive määrale. Kui varem olid kehvemal järjel perede võsukesed sunnitud varakult tööle minema ning nii mõnegi õpingud jäid majandusliku surve tõttu pooleli, siis garanteeritud baassissetulek võimaldas neil keskharidust omandada, mis tähendab, et tulevikus on nad tööturul konkurentsivõimelisemad. 

Teine sageli toodud selgitus sellele, miks kodanikupalk on eksperimentides tööhõives osalemise määra pigem natukene vähendanud, seostub laste või mõne teise pereliikme hooldamise pärast teadlikult tööturult kõrvale jäävate naistega. Just abielus naiste ja üksikemade seas vähenes töötundide arv Ameerikas tehtud katseprojektide käigus enim. Siin ilmneb kodanikupalga feministlik pale – see võimaldab tasustada õiglasemalt igapäevaseid kodutöid, mis on ajalooliselt langenud naiste õlule. 

Kodanikupalga mõjud on veelgi suuremad arengumaades, kus on tõestatud, et kui laduda inimestele iga kuu peo peale ainult 3–5 dollarit, nagu seda on tehtud eri eksperimentide käigus näiteks Namiibias, Keenias, Indias ja Brasiilias, paraneb kohe laste toitumus, suureneb vaktsineeritute määr ning pikeneb haridustee. Just nendes piirkondades võiks kodanikupalga potentsiaal olla kõige suurem.

Miks me siis seda kohe ära ei tee?

Peamine takistus, nagu ikka, on raha. Tsiteerides Suurbritannia teadlasi: „Taskukohane kodanikupalk on ebapiisav, piisav kodanikupalk pole aga taskukohane.”

Mis summadest me üldse räägime? Eesti aktivistid on käinud välja kolm erinevat numbrit: kõige suurem neist on 538.33 eurot ehk summa, mis kulub Eestis iga kuu ühele vangile personalikulusid arvestamata, sarnase hinnatasemega Portugali näitel on räägitud ka 435 euro suurusest kodanikupalgast, kõige madalam variantidest on 343 eurot, mille puhul on lähtutud justiitsministeeriumi tellitud uuringust lapse vajaduspõhise miinimumelatise kohta. Võrdluseks kannab peamine kehtiv toetusinstrument puudust kannatavatele inimestele nime „toimetulekutoetus” ning toob praegu Eestis selle saajale iga kuu pangakontole 150 eurot. Käärid tegelikkuse ja unistuste vahel on suured.

Taskukohane kodanikupalk on ebapiisav, piisav kodanikupalk pole aga taskukohane.

The Economisti toimetus arvutas 2016. aastal välja, et toonase maksutaseme juures oleks Eesti olnud suuteline maksma kõigile oma kodanikele 250 euro suurust kuupalka. Nende arvutuste järgi eeldaks Euroopa keskmine ehk 435 euro suurune kodanikupalk Eestilt maksubaasi tõstmist 8,1 protsendipunkti võrra. Rahandusministeeriumi arvutused on veel pessimistlikumad. Nende väitel tähendaks juba 340 euro suurune kodanikupalk eestlaste jaoks maksukoormuse tõusu 20–30% ja sedagi juhul, kui kõik muud toetused ära kaotada. Nende säilides tuleks maksukoormust tõsta suisa poole võrra.

Siinkohal väärib märkimist, et kodanikupalga pooldajate seas on vähemalt kaks koolkonda: ühed leiavad, et kodanikupalk võiks asendada täies ulatuses kõiki teisi riiklikke väljamakseid (lapsetoetus, pension, töötutoetus, invaliidsuspension, ravikindlustus, töövõimetustoetus jne), teised aga jätaksid mõned toetused ikkagi alles, mis tähendaks ka jätkuvaid kulutusi administreerimisele. Niisamuti ollakse eri meelt selles, kas kodanikupalka peaks maksma summas, mis ületab vaesuspiiri (Eestis 2019. aastal 569 eurot) või jääb sellest madalamale tasemele (osaline kodanikupalk). Ka teistes arenenud riikides on arvutused näidanud, et täieliku kodanikupalga finantseerimiseks tuleks riigieelarve tulude poolt rohkem kui poole võrra suurendada (kui teised toetused kaotada) ja päris kindlasti ei ole võimalik puudujääki korvata varasemaga võrreldes vähenenud halduskulude arvelt.

Aga kust see raha võtta?

Loomulikult maksumaksja taskust. Tõsi, kuna täieliku kodanikupalga toetajate seas on rohkem vasakpoolse ilmavaate esindajaid, hõlmavad nende plaanid senisest märgatavalt suuremat ümberjagamist, näiteks kõrgemaid makse rikastele, senisest suuremat kapitali maksustamist (nt pärand ja maaomand). Räägitud on ka niinimetatud Tobini maksust ehk finantstehingute maksustamisest. Selliseid ettepanekuid on tehtud tihti ebavõrdsuse vähendamise sildi all. Seega nähakse kodanikupalgas lisaks kõigele muule ka nn suurt võrdsustajat.

Niisamuti on kodanikupalga eestkõnelejad maininud uut tüüpi makse, olgu nendeks siis süsinikumaks või näiteks tehisintellekti maksustamine. Kui tehnoloogiline areng ohustab meie töökohti ning toob raha ennekõike investorite ja ärimeeste kaukasse, peaks riiklik fiskaalpoliitika otsima viise robotitele jalgu jäävate tööliste toetamiseks. Üldiselt pole kodanikupalga eestkõnelejad rahastusmehhanismides kokku leppinud, jättes selle majandusekspertide ja riigijuhtide otsustada.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt tähendaks juba 340 euro suurune kodanikupalk eestlaste jaoks maksukoormuse tõusu 20–30% ja sedagi juhul, kui kõik muud toetused ära kaotada.

Kui aga vaadata ainsaid reaalseid näiteid katsetest kodanikupalka mingi territooriumi piires kehtestada, siis rahastusallikana on kasutatud reeglina maavarasid. Näiteks naftariik Iraan on maksnud juba kümme aastat kodanikele 45 dollarit kuus, s.o umbes kolmandik iraanlaste keskmisest sissetulekust. Alaskas jagatakse elanike vahel laiali veerand maavarade müügist ja kaevandamisõiguste väljastamisest kogutud tuludest, mis tähendab, et elanike pangakontole laekuv rahasumma sõltub otseselt nafta maailmaturu hinnast. Isegi headel aastatel alaskalastele välja makstud 2000 dollarit jääb kaugele maha 12 000 dollari suurusest kodanikupalgast, mida peetakse Ameerika kontekstis piisavaks.

Kas idee tuleks siis maha kanda?

Kodanikupalga toetajad ütleksid, et esmalt tuleks ideed lähemalt uurida, s.t mitte lihtsalt Exceli tabelis numbreid ritta seades, vaid päriselus katsetades, et näha numbrite taha. Eri katsetused on ka põhjuseks, miks kodanikupalgast viimastel aastatel pidevalt räägitakse. Lisaks Soomele on kodanikupalga eksperimendid praegu käimas arenenud riikidest Ameerikas Stocktonis (125 inimest, 500 dollarit kuus) ja Saksamaal (120 inimest, 1200 eurot kuus), kusjuures mõlemat rahastavad vabaühendused. Viimase viie aasta jooksul on tehtud katsetusi ka Hollandis, Kanadas ning Itaalias, rohelist tuld alustamiseks oodatakse Prantsusmaal ja Šotimaal.

Samas võib küsida, kas need katsetused annavad meile mingit infot makromajanduslike mõjude kohta. Seni tehtud uuringud on suutnud ankeetküsitluste kaudu üsna hästi kaardistada, mis mõju kodanikupalk selle saajale avaldab, lükates ümber peamise vastuargumendi, nagu inimesed keskenduksid sellisel juhul täielikult jõudeelule. Vastamata on aga küsimused selle kohta, mismoodi mõjutavad tingimusteta rahaülekanded hinnataset. Viimast ei ole võimalik mõõta, kui kodanikupalka makstakse ainult paarisajale isikule. Samuti ei anna sellised mikroeksperimendid aimu, kuidas reageerivad universaalsele kodanikupalgale ettevõtjad: kas nad näevad siin võimalust palkade kärpimiseks (eriti madalapalgaliste töötajate puhul) või kolivad näiteks maksudest hoidumiseks senisest rohkem tegevusi riikidesse, kus kodanikupalk ei kehti.

On märkimisväärne, et kodanikupalga eksperimendid keskenduvad ainult arvutuse ühele poolele. Seda, kuidas ja mis mõjudega laiali jagatav raha kokku kogutakse, pole keegi veel uurinud. Vastamata on ka küsimus, kuidas reageerivad kodanikupalga kehtestamisele poliitikud. Näiteks Alaskas on meede muutunud poliitiliseks mängukanniks, mille kaudu õigustatakse teiste avaliku sektori teenuste kokkutõmbamist. Tasuta raha lubamine on alati populistidele hääli toonud – selle kattevarjus toimuvad optimeerimised teistes ühiselu valdkondades (transport, haridus) võivad kokkuvõttes ära nullida kogu rahalise võidu.

[1] Murray, C. 2008. The Social Contract Revisited: Guaranteed Income as a Replacement for the Welfare State. – Basic Income Studies, nr 3 (2).