Rahvarohke inimketiga tipnenud vastuseisust Emajõe äärde tselluloositehase rajamisele on saanud uus maamärk Eesti kodanikuaktivismi ajaloos. Pikka aega parketikõlbmatuse hirmus ennast ise taltsana hoidnud vabakond julges näidata argumendi asemel viimaks ka küüsi ja hambaid. See oli ühtaegu ootamatu ja edukas.

Kas sina tead, millal toimus taasiseseisvunud Eesti suurim meeleavaldus? On kummastav, et möödunud aasta 19. mail Tartus tselluloositehase vastu korraldatud Emajõe keti märgilisus meie ühiskondlikus teadvuses rohkem ei kirgastunud. Kitsamas vaates oli tegu murdepunktiga võitluses Est-Fori tselluloositehase vastu. Laiemalt näib tselluloosisõja edulugu ka Eesti kodanikuühiskonna jaoks tervikuna potentsiaalselt pöördeline. Edasine ei ole ammendav kronoloogia ega lõplik analüüs, aga kuskilt otsast tuleb alustada. Käsitlen tselluloosisõja tähendust ja võimalikku mõju vabakonnale ajaloolises, temaatilises ja strateegilises dimensioonis.

Eeskujud tuhmuvast minevikust

Eesti protestikultuuril on kuulsusrikas minevik. Laulva revolutsiooni kolm emotsionaalset ja massilist teravikku – fosforiidisõda, öölaulupeod ning Balti kett – on isegi globaalselt silmapaistvad näited mittevägivaldsetest protestitaktikatest. Kujutle, milliseid oskuseid ja võrgustikke tuli kasutada, et enne internetti ja nutitelefoni ning okupatsioonivõimu silme all kümneid ja sadu tuhandeid osalejaid kaasavaid aktsioone korraldada. See oli meeleavalduste meistriklass.

Laulev revolutsioon oli aga võitlus võõra vastu ning pole midagi ühendavamat kui ühine vastane. Polariseeriva välisvaenlase puudumine on kindlasti üks põhjustest, miks need praktikad iseseisvuse taastamise järel kaduma hakkasid. Nüüdseks tundub, et kultuurimälus on öölaulupeod ning Balti kett muutunud edukatest taktikatest millekski mütoloogiliseks, pühaks ning singulaarseks, mille praktilised aspektid ajapikku ununevad. Samamoodi on vähenenud ka protestimeelsus, mis sisepoliitilistes küsimustes eriti tugevalt ei avaldu. Kodanikuühiskond on läinud võimuga suhestumisel enamasti vähima riski teed, et paati mitte liialt kõigutada. See võib olla mitmes mõttes tervitatav ning sellest tingitud stabiilsus on paljude inimeste teadliku töö vili. Seetõttu on aga kolmekümne aasta taguse ajaga võrreldes vähenenud kodanikuliikumiste võimekus inimesi tulemuslikes meeleavaldustes osalema mobiliseerida.

Mujal maailmas torkavad protestimeelsusega silma üliõpilased. Eestis räägitakse lõkketule ümber sellest, kuidas Tartus kogunes paar tuhat noort ning kõigutas busse – aasta oli siis 1997. Hilisemad meeleavaldused on küll mõnel juhul mõju avaldanud, kuid osaluselt väiksemaks jäänud. ACTA suutis külmal ajal mõned tuhanded inimesed tänavale tuua, kuid selleks oli vaja kombinatsiooni välisvastasest ning äärmiselt inspireerivast meemist „fooliummüts + seemned”, millega peaminister Ansip pool meeleavaldust ise ära sisustas. Nimetatud aktsioonid ei ületanud osaluselt Emajõe ketti. SAPTKi jt vastuseis kooseluseadusele on olnud ulatuslik, kuid selle näite puhul ei saa unustada, et rahvusvahelise võrgustiku osana oli neil ligipääs kapitalile ning juba läbiproovitud playbook’ile. Sellegipoolest peaks fundamentalistlikku katoliiklikku agendat edendava sihtasutuse edu ligikaudu 4500 katoliiklasega Eestis vabakonda mõtlema panema.

Siinkohal ei tohiks jätta märkimata ka pronksiöö mõju. Kui paljudes Euroopa riikides ei ole purustatud aknad ja noorte kokkupõrked politseiga meeleavalduste käigus pretsedenditud või eriliselt šokeerivad, siis Eesti meedia ja valitsuse reaktsioonis sai pronksiööst miski, mis sarnaneb riigireetmisega, sest riigile lojaalne kodanik avaldab oma arvamust viisakalt ega lähe tänavale laamendama. Aprillirahutused ei olnud kindlasti eestlaste konfliktipelglikkuse ürgallikas, kuid usutavasti ei ole vastuoluline väita, et neil oli külmutav mõju protestimeelsusele, mis võiks muidu viia võimsate meeleavaldusteni.

Selles kontekstis saavad 31 aastat pärast fosforiidisõda ning 29 aastat pärast Balti ketti toimunud tselluloosisõda ja Emajõe kett omamoodi kodanikuühiskonna ärkamise sümboliteks. Tegemist oli ulatusliku, eduka ja rohujuuretasandil sündinud protestiliikumisega, mille moodustas vaba koalitsioon indiviide, kellest osa tegutses Tartu apelli töörühmas, teised oma seltsides ja organisatsioonides, kolmandad iseseisvalt. Võttes arvesse Est-Fori tegevuse koordineeritust, rahastatust ja äärmist visadust, oli vastutegevuse edu jahmatav. Eriplaneeringu kinnitamise järel ei olnud palju lootust, et vastasseis võiks tartlaste kasuks laheneda. Kuid ometi ei andnud inimesed alla. Kui Facebooki gruppides esimest korda Emajõe keti idee tõstatus, oli raske uskuda, et inimkett võiks lühikese aja ja väheste ressursside juures efektselt teoks tehtav olla. Järgmisel hetkel moodustasid 4500+ inimest nelja Tartu silda ühendava inimketi (kokku osales väidetavalt 8000 inimest); järgnesid väiksemad inimketid Tabiveres ja mujal. Laialdase üks- ja vastumeele demonstratsiooni peale tärkas lootus – võib-olla on võit tõesti võimalik. Emajõe kett ning tselluloosisõda sütitasid protestivaimu ulatuses, mida pole enam piinlik mineviku liikumistega võrrelda.

„Puukallistajate” legitimeerimine

Ei ole sugugi väheoluline, et tselluloositehas tõi inimesed tänavale just keskkonna kaitseks. Meenutagem võrdluseks vähem kui aasta varem toimunud hõberemmelga kaasust. Vaenulikkus, julmus ning kahjurõõm politsei sekkumise üle, mida avalikkus „puukallistajate” suhtes väljendas, oli võigas. Aktsiooni mastaap, läbimõeldus ja taotlus olid muidugi teistsugused, kuid fookuses olid siiski keskkonnaga seotud väärtused. Vaatamata mikitamaalisele enesekuvandile ei lenda keskkonnateemad Põxitist metsapoliitikani Eestis veel eriti hästi. Kuigi liikumisi on mitmeid, ei ole need enamasti suurt avalikku toetust leidnud. See on fosforiidisõja pühapaiste taustal eriti irooniline.

Selles mõttes suutsid Est-Fori oponendid teha midagi uskumatut: kallutada märkimisväärset osa ühiskonnast keskkonnaküsimuste suhtes soosivale ning aktiivsele positsioonile. Olulist rolli mängis kindlasti ka ajastus. Kliimamuutustega seotud hoiatused lähevad aina teravamaks (eelmisel aastal jõudis see ka presidendi jõulukaardile); Avalikult Rail Balticust on juba mõnda aega keskkonnateemasid üldsuse ees vaiksel tulel hoidnud; Eesti Metsa Abiks jm organisatsioonid on metsapoliitika puude vilust lagedale toonud. Need ja teised taustategurid (sh lähenevad valimised ning Tartu staatus ülikoolilinnana) lõid tingimused, tänu millele sai tselluloositehasest säde, mis süütas tulekahju rohkem kui ühes metsatukas.

Keskkonnapoliitika mängib kliimamuutuste valguses tulevikus järjest suuremat rolli. Sinna on põimitud liiga palju väärtuskonflikte, praktilisi probleeme ning eksistentsiaalset õudu, mistõttu sellel pole võimalik kauaks perifeeriasse jääda. Tõsi, erakondade programmide põhjal ei ole see oja veel poliitilise peavooluga liitunud, kuid iga vesi jõuab ükskord jõkke. Vähegi tervemõistusliku ühiskondliku diskussiooni kujunemiseks on vajalik, et neil äärmiselt valulikel teemadel seisukohti võtvaid liikumisi ei saaks automaatselt „naiivsete hipidena” marginaliseerida, kuigi seda on püütud usinalt teha. Emajõe keti meediakajastus oli meeleavalduse suurust ja sümboolsust arvesse võttes selgelt pisendav.

Tselluloosisõda oli hädavajalik korrektuur selleks, et „puukallistaja” jmt meemidele tõsiseltvõetavat konkurentsi pakkuda. Kuna elukeskkonda puudutavad riskid (hais ja Emajõe reostamine) olid paljude tartlaste jaoks isiklikud ja vastuvõetamatud ning reaktsioonid nende pahameelele samas patroniseerivad või naeruvääristavad („tartlased ei tea, kust raha tuleb”), leidis hulk inimesi end paratamatult keskkonnakaitsja positsioonilt. Sütiku rolli mängisid siin ka Tartu apell ning kohaliku omavalitsuse sekkumine; Est-Forile tekitasid ebamugavust mitmete teadlaste sõnavõtud. Aktiveerunud inimhulk oli nii suur, mitmekesine ning samas geograafiliselt koondunud, et neid ei saanud enam niisama lihtsalt eirata. Üle jäi vaid pahameel vastupanuks fokuseerida ning teoks sai Emajõe kett. Kuigi sarnaselt fosforiidisõjaga mängis ka siin olulist rolli iseotsustamise tahe, siis praegu tundub, et see aitas siiski kaasa ka keskkonnapoliitiliste protestide legitimeerimisele. Kodanikuühendused, mis soovivad antud valdkonnas muutust saavutada, peaksid seda hetke kindlasti ära kasutama ning töötama selle nimel, et see ei jääks vaid hetkeks.

Kodanikuühiskond on läinud võimuga suhestumisel enamasti vähima riski teed, et paati mitte liialt kõigutada.

Uued mängureeglid kodanikuaktivistidele

Tselluloosisõja üks olulisimaid tagajärgi võiks olla kodanikuliikumiste strateegilises mõtlemises levinud vigade parandamine ning konfliktipelguse vähendamine.

Strateegia seisneb piiratud ressursside teadlikus kasutamises, et ebakindlat tulevikku eesmärgipäraselt muuta. Midagi eesmärgipäraselt tehes on meil alati ettekujutus sellest, kuidas maailm töötab. Nimetame seda ettekujutust doktriiniks. Doktriin piiritleb arusaama kogu tegevusest: eesmärgid, vahendite kirjeldus, reeglid ehk lubatud ja lubamatute käikude määratlus jne. Doktriin on abstraktne kirjeldustasand, mille sisu võib olla suuresti mitteteadlik, kuid mõningaid aspekte teadvustamata on lihtne hävida. Üks tähtsaimaid on arusaam sellest, kellega konkureeritakse ning kellega tehakse koostööd. Kui poolte eesmärgid on teineteist välistavad, nimetatakse seda strateegiateoorias nullsummamänguks. Kui on võimalik leida võit-võit-lahendus, nimetatakse seda mitte-nullsummamänguks. On kriitiliselt oluline, et tegutseja mõistaks, mis mängu ja kellega ta mängib.

Mäletan paneeli 2017. aasta Arvamusfestivalil, kus ühe MTÜ esindaja reflekteeris riigikogule suunatud kampaania läbikukkumise üle. „Me tegime kõik õigesti,” ütles ta, kuid ometi ei läinud hääletus nii, nagu sooviti. Mis on „õige”? Minu meelest on paljude kodanikuliikumiste vastus sellele küsimusele doktriini tasemel ekslik. Seda illustreerib valevastandus, et oma eesmärkide saavutamiseks on kaks viisi: viisakas koostöö või hirmus räuskamine. Liiga sageli peetakse konflikti olemuslikult räigeks ja halvaks. Kuna suure meeleavalduse organiseerimine ei ole viisakas läbirääkimine, on see pigem nagu räuskamine. Tselluloosisõda kui massiivne ja edukas protestiliikumine toob nähtavale selle mõtteviisi piiratuse.

Esiteks seisneb viga nullsummamängude vastandamises mitte-nullsummamängudele, kus üks on hea ja teine halb. Mängud on erinevad ning edukas organisatsioon suudab mängida mõlemat tüüpi mänge, kui ei jäeta muud võimalust. Konflikt ei kätke endas ainult rünnakut, vaid ka kaitset. Teiseks kitsendab see valikut erinevate käikude vahel, justkui koosolekute ja kivide akendesse loopimise vahele ei jääks ühtegi muud aktsepteeritavat survemeetodit. Konflikt ei pea olema vägivaldne, kuid Eestis ei kasutata paljusid mõjusaid mittevägivaldse protesti meetodeid üldse. See viga tekitab tunde, et kõiki mänge on võimalik mängida samade võtetega kui mitte-nullsummamängu. Universaalselt õigeid käike pole aga olemas.

Klassikalises nullsummamängus üritab kodanikuliikumine veenda mõnd otsustajat, et too tegutseks liikumise huvides. Kui leidub mõni kolmas pool – erakond, metsandusettevõte, karusloomakaupmees –, kes soovib selle liikumise eesmärgi saavutamist takistada, tekib konkurents. Mõnikord on võimalik konkurents koostööks pöörata, leides kompromissi või konsensust võimaldavaid ühiseid huvisid. Oluline on aga aduda, millal see võimalik on ja millal mitte. Kui teine pool kavatseb iga hinna eest oma eesmärgi saavutada, siis tuleb vastasseisu murdmiseks otsustajale survet avaldada. Nii püüavad mõlemad pooled „vale” otsuse võimalikult ebameeldivaks teha, ähvardades häälte, toetajate, lepingute, raha vms kaotusega.

Surve tekitamiseks on mõned meetodid teistest sobivamad. Strateegia-legendi Saul Alinsky järgi[1] valitseb konfliktides rahva ning riigi või erasektori vahel fundamentaalne asümmeetria. Kodanikuliikumistel on vähem raha ja võimu kui suurettevõtetel või riigil. Rikkad ettevõtted saavad lubada endale kõrgetasemelist PRi ja majanduslikke survemeetodeid. Kolmanda sektori organisatsioonid ei suuda sellistes kategooriates konkureerida. Peamine ressurss, mida kodanikud eduks konverteerivad, on inimeste aeg. Selle efektiivseks kasutamiseks on vaja organiseerida suurte gruppide tegevust. Valevastandus erinevate mängude vahel tähendab seda, et efektiivsete survevõtete, näiteks ulatuslike meeleavalduste kasutamine on pigem taunitud. Võimuesindajate mõjutamisel on eelistatud käigud kohtumised, koosolekud, läbirääkimised ja ärakuulamised. Meenutage, kuidas Est-For kauples töökohtade ja maksuraha lubadustega, pookides selle külge võlusõna „miljard” – see on tõeline surve. Vastukaaluks tuli valitsusele tegudega teada anda, et mõnisada töökohta ning potentsiaalne maksuraha ei ole väärt seda valu, mida saab poliitikutele eesseisvatel valimistel põhjustada.

Alinsky on sõnastanud kodanikuliikumistele nullsummamängu reeglid. Nimetan neist mõned, et illustreerida, kuidas tselluloosisõda piiratud doktriini õiges suunas laiendas. Ära välju kunagi oma inimeste oskuste piirest – kasuta võtteid, mis on nii lihtsad, et kõik saavad päriselt panustada, nt inimkett. Hea taktika on inimeste jaoks lõbus – inimkett annab põhjust õues ilusat ilma nautida, midagi uut ja meeldejäävat teha, kontserti kuulata. Vali sihtmärk, isikusta, polariseeri – defineeri probleemina eriplaneering, suru see probleem valitsuse ning Janek Mäggi õlgadele, tekita neis ebamugavustunne, et eriplaneeringuga jätkamine oleks võimalikult halb valik. Kõige olulisem: hoia survet peal. Surve peab olema tegelik, kellegi kogetav. Vahend ise ei ole eesmärk – eesmärk on eesmärk. Ära lõpeta pärast üht aktsiooni – survet tuleb hoida nii kaua, kui see on vajalik. Artiklite avaldamine ei peatunud. Tartu apell kogus Emajõe ketil allkirju eriplaneeringu vastu. Eesti Metsa Abiks tallus Mäggi varvastel. Kohe kui tselluloositehasega seoses mõni uus asukoht välja käidi, korraldati seal uus väike inimkett, et saata sõnum: me ei kaota valvsust enne võitu.

Kodanikuühiskond peab oma tegevuses pidevalt koostöö ja konfliktide vahel liikuma, mängu olemust hindama ning vastavaid käike valima. Oma doktriini ja tegevusvabadust piirates vähendab liikumine märgatavalt mingit tüüpi eesmärkide saavutamise lootust. Tegevuse peamiseks tulemiks saavad kompromissidest või üksikutest võit-võit-lahendustest tingitud väikesed võidud, mis ei ole aga kõikidel juhtudel rahuldavad, näiteks siis, kui küsimuse all on kellegi elukeskkonna aastakümneteks ohtu seadmine. Est-For püüdis oma PRiga näidata, et tselluloositehas on kõigile hea ja kõigiga arvestav, pakkudes vaieldamatut ja üleüldist võitu. Tartlaste reaktsioon oli aga ootamatult terav, olles kannustatud lisaks keskkonnamuredele muljest, et eriplaneeringu protsess, sellega seoses salatsemine ja uuringute teemal sõnade väänamine viitavad heatahtlikkuse puhul blufile. See reaktsioon surus tselluloositehase küsimuse eksplitsiitselt nullsummamängu raamidesse ning lubas kujundada uue ettekujutuse sellest, millised käigud on sellistes oludes aktsepteeritavad.

Vabakond tõrjub konflikte häbiga

Survevõtteid katab Eestis häbiloor. Sellel häbistamisel on tõenäoliselt palju põhjuseid, kuid vestlustest kerkib esimesena esile alati üks: hirm kellegi (enamasti võimukandja) viha ees. Eesti ühiskond on väike. Kui astud valele ametnikule varba peale, on sinu organisatsioon tema pensionile minekuni non grata. Seega ole viisakas, pane lips ette, kirjuta meilis „lugupeetud” ning ütle „teie”. Ära tõsta häält, ära mine emotsionaalseks, ära vihasta välja vale inimest. Läbiv eeldus on, et inimeste väljavihastamisel ei saa midagi. Vältimatu konflikti kontekstis on see mõtteviga. Kas eksisteerib eesmärke, mis on piisavalt olulised, et nende nimel kellegi vihaga riskida? Tartlased tajusid tselluloositehase puhul ohte, mis võiksid muuta nende elu mitmeks aastakümneks. Kellegi viha on 100 000 inimese elukvaliteedi suhtes mõõdetuna madal hind. Meedias võis kohata mitmeid püüdlusi tselluloositehase vastaseid häbistada. Silmatorkavaimad olid nt Taavi Eilati soperdav kriitika Emajõe keti aadressil ning Ekspressi ja minister Mäggi rünnak EMA liikme Indrek Vainu vastu. Mõlemad juhtumid illustreerivad, kuidas mittevägivaldsete survemeetodite kasutajaid püütakse näidata kohutava ja ohtlikuna, et jõustada häbiga vana doktriini: olemas on ainult viisakas läbirääkimine või hirmus räuskamine.

Häbistav foon taastoodab end ka vabakonnas. Illustratiivne on Alari Rammo artikkel, milles on esitatud narratiiv, kus arutleva demokraatia printsiipe austavad kodanikuühendused on mõistuse saared, mis hoiavad õilsalt ja iseteadlikult eemale konfliktsetest, hüsteerilistest ja ebaefektiivsetest tegevustest ning viivad ühiskonda edasi sihikindla arutlemisega. See kinnistab piiratud doktriini. Võime unistada maailmast, kus kõik vastasseisud on vaid näilised ning kus põhjalik ja ratsionaalne arutelu lõpuks kõigile sobiva lahenduse toob. Kolmanda sektori organisatsioonid võivad selles lootuses kindlasti toimida, kuid nad ei tohiks kaotada valvsust. Kõik mängud ei toimu samadel alustel ning soe enesetunne ametniku või poliitiku südames pärast sõbralikku kohtumist ei pruugi olla tingimata kõige edasiviivam emotsioon. Ideede ja väärtuste konkurentsis ei saa võita alati ainult argument, kuivõrd debatt väärtuste üle on lõpuks ikka emotsionaalne. Surve avaldamine võib olla mõnel juhul vajalik ka selleks, et nullsummamäng hiljem mitte-nullsummamänguks pöörata. Mõnikord saab tõsiseltvõetavaid läbirääkimisi pidada alles siis, kui teine pool on kogenud survet ning mõistnud, et liikumisel on tõsi taga, s.t neid ei saa riskivabalt eirata.

Emajõe keti meediakajastus oli meeleavalduse suurust ja sümboolsust arvesse võttes selgelt pisendav.

Oma agenda müümine poliitikutele, argumenteeriv lobitöö ning sellega kaasnevad väikesed võidud ei ole vähetähtsad. Kui vastandlikud eesmärgid ei välista koostööd, on need meetodid head ja õiged. Kuid väikeste võitude lubadus ei paku erilist lepitust olukordades, kus poolte huvid on kardinaalselt vastandlikud. Miks investeerida inimeste aega ja energiat kohtumistesse ja koosolekutesse, kui on teada, et teise poole jaoks on olemas ainult võit ja kaotus ning et sinu argumente kavatsetakse võidu nimel ignoreerida. Est-Fori puhul oli hämamisele vaatamata selge, et tehas kas tuleb Tartumaale või ei tule üldse, ning eriplaneeringu lõpetamise järel pandigi pillid kotti. Kohtumised ja koosolekud peavad samuti oma koha leidma, kuid primaarseks muutudes piiravad need liikumise võimalust kasutada suurejooneliselt ja mõjusalt oma esmast ressurssi – inimeste aega. Pigem sunnivad need eelistama lähenemist, mis pole lõbus ega motiveeriv, mis kaasab vaid väikese grupi aega ja asjatundlikkust – täpselt vastupidi sellele, mida oleks vaja nullsummamängus.

Eesti kolmas sektor on end parketikõlbmatuse hirmus mingis mõttes ise orjastanud, oma küünised maha viilinud. See teeb mõne eesmärgi saavutamise ebatõenäoliseks. Pidev ratsionaalsusele, emotsioonitusele ja koostööle rõhumine muudab liikumise haavatavaks, kui eesmärk nad kellegagi konflikti viib. Kui aktivisti doktriin välistab eos mingid võtted, siis on võimalik ta alati üle mängida. Vassi, blufi ja kanguta, palju tahad, me ei avalda kunagi meelt ega põhjusta kunagi liiga valusat survet. Kui su konkurent teab, et sa jääd alati viisakaks, siis saab seda sinu vastu ära kasutada – ükskõik kui rappa asjad ka ei lähe, nad teavad, et sa ei astu kunagi „üle piiri”, isegi mitte enda kaitsmiseks. Tselluloosisõda demonstreeris, mis on võimalik siis, kui piisavalt palju inimesi näeb, et „piir” on illusoorne, ning on valmis panustama elukeskkonna saatuse nimel oma aega lakkamatu surve avaldamiseks.

Konfliktivõimetu ühiskonna ohud

Doktriini muutmise kujul on vaieldamatult tegu sotsiaalsete normide muutmisega, mis nõuab tugevat moraalset kompassi. Siin esitatud mõttelaadi suhtes võib seega kohata adekvaatseid vastuargumente. Protestimeelsuse suurenemine ning meeleavalduste normaliseerimine võib ühiskonda destabiliseerida. Radikaalsed liikumised, mis oleks muidu häbistamisega maha kantud, võivad leida nii kiirema tee legitiimsuseni. See seab vabakonna kuratlikku kammitsasse: võidelda olulise eest tähendab destabiliseerida süsteemi ja suurendada äärmuslike jõudude võimulepääsemise riski.

Leian samas, et konfliktivõimetu ühiskond on samuti täbaras seisus. Kui protestist loobumisega ühiskonna stagnatsiooni panustada, leiab tekkiv rahulolematus oma väljundi samasuguse poliitilise tulemiga. Nõrk protestikultuur tähendab seda, et me ei õpi vajaduse korral survet avaldama; et meie institutsioonid ei õpi protesti kui paratamatusega tervislikult suhestuma. Dialoogi ja koostöö eelistamine ei päästa meid olukordadest, kus leiame end möödapääsmatust nullsummamängust, mida ei ole võimalik koosolekutega lahendada. Kui reaktsioon koostöö katkemisele on omakorda hüsteeriline, ei võida ühiskond ka sellest. Doktriini eksplitsiitne laiendamine ning maailmas läbiproovitud mittevägivaldsete survemeetoditega rikastamine ei pea olema libe tee, kui me näeme selles võimalust õppida, kuidas ühiskonnana konflikte pidada. Nii omandame vajalikud oskused, kuidas eristada, millal on see aktsepteeritav ja millal mitte. Mittevägivaldset konflikti ei tohi ajada segamini vägivaldsega – meeleavaldusel ei tohiks keegi peksa saada.

Tselluloosisõda ja Emajõe kett võiks jääda meelde sümbolina, inspireerida keskkonnapoliitilisi liikumisi ning kannustada kodanikuliikumisi oma doktriine uuendama, nullsummamänge paremini ära tundma ning vajaduse korral koondama ressursse pideva ja laialdase surve avaldamiseks.

[1] Alinsky, S. 1972. Rules for Radicals: A Practical Primer for Realistic Radicals.

Kaspar Kruup on ekspert-diletant ning TÜ ühiskonnateaduste instituudi magistrant.