Täna, 26. jaanuaril tähistatakse Vaal galeriis Angela Maasalu performatiivse näituseprojekti „Kodu II” lõppfaasi sarikapeoga, kus kunstnikuga vestleb Kaido Ole ning soolaleivapeo puhul pakutakse viina ja kiluvõileibu.

Kunstnik Angela Maasalu elab ja töötab Londonis. Intervjuus Kaarin Kivirähale on ta öelnud, et ta tunneb ennast Londonis võõrana, kuid pärast aastaid seal elamist on ka Eesti võõraks jäänud. Milles seisneb kodutunne, milleta võime jääda kodutuks?

Mulle meeldib vene fotograafi Julia Borissova looming, kes loob fotokollaaže looduskeskkondadest ja hruštšovka-tüüpi paneelelamutest. Tema ebarealistlikud kompositsioonid näitavad, kuidas kodu tähendus privaatse ruumina ajas muutub. Maasalu asetab Vaal galeriis koduks nimetatud maja tähendustest laetud valgesse kuupi. „Kodu II” on jätk Maasalu eelmisele näitusele ühes Londoni projektiruumis, kus ta ehitas nukumaja. Kunstnik ütleb ise ülalviidatud intervjuus, et tegelikult ta ei oska ehitada, ning kardab, et ta maja kukub kohe kokku! Ehk on see meie kõigi ühine hirm, et kodu, meie pelgupaik, võib kokku variseda – nii füüsiliselt kui vaimselt.

Maasalu installatsioon on galerii-galeriis, kodu galeriis, või nagu maja seinalt võib lugeda, „safe place“, turvaline koht. Kodu kaitseb meid võimalike ohtude eest, kuid mis on see, mille eest peaksime galeriiruumis peituma? Galerii-galeriis annab võimaluse põgeneda pinevatest tähendusväljadest, luues hubase ja rahuliku privaatruumi, kus kunsti vaadata. Intiimsem olukord kunsti vaatamiseks võib nii mõnegi jaoks seostuda kodusolemisega, kuhu on pildid toa kaunistamiseks üles pandud. Täielikult galerii ruumist eraldumise tunnet võimendaks sohva lisamine installatsiooni, kuhu end kunsti vaatamiseks istuma seada. Lisaks puudub n-ö hoonel ka katus, mille tõttu teadmine galeriiruumis viibimisest ei unune. Galeriisse ehitatud majja üles pandud kunstiteosed ei moodusta ühtse kontseptsiooniga näitust, vaid on seintel pigem dekoratiivsed ja esteetilised. Nagu kodudes ikka. Siiski on võimalik märgata Maasalu loomingus mõningate sümbolite kordumist, näiteks maalidel hoone fassaadilt tuttavat kuppelhoonestust ja mäetippe. Tekib küsimus, et kas see on kodu kui kindluse metafoor? Või võib kodu nagu kindluski sealt mäestikust alla variseda.

Maasalu näituse üheks teiseks komponendiks oli lisaks tervikteosele ka näituse loomeprotsess, mida sai nii galeriis kohapeal vaatamas käia kui ka Vaal galerii Facebooki-lehel otseülekandena jälgida. Enamasti toimuvad nii kodu rajamine kui ka kunsti loomine pigem privaatses kui avaliku ruumis. Näituse installeerimise või loomise kajastamine sotsiaalmeedias tekitas minus kui vaatajas illusiooni, et mul on suurem võimalus sellesse protsessi sekkuda ja seda ümber kujundada. Tõenäoliselt avaldaski selline otseülekande formaat mõju ka kunstnikule, sest teadmata kui palju inimesi sinu tegevust täpselt jälgimas on, võib ta paratamatult mingeid asju teisiti teha või häälestab end kuidagi teisele lainele kui klassikaline loometegevuse intiimsus. Samas võttis Maasalu ka minult veebivaatajana privaatsuse, suunates oma pilgu kaamerasse ning oodates reaktsiooni.

Sarikapeo leiad Facebookis siit.
Näituse leiad Facebookis siit.