On igati ootuspärane, et vaatamata kõikvõimalikule tehnoloogilisele innovatsioonile, mille koroonaajastu on enesega kaasa toonud, tunneb tagurlik inimhing ikka veel ebamäärast igatsust väikekodanliku meelelahutuse järele.

Kuna piirangud tõmbasid Müürilehe märtsikuistele planeeritud kultuurisoovitustele ootamatult kriipsu peale, pakume siinkohal ärksama vaimuga kultuurijanunejatele järeleproovimiseks mõningaid koduseid alternatiive. Ikka käepäraste vahenditega ja tervest talupojamõistusest lähtuvalt!

1. KUIDAS ÕIGESTI JA HÄSTI LAMADA

Kuigi nii mõnelegi kultuursele tegevusele (lugemine, muusikakuulamine, mõtlemine, filmivaatamine) näib olevat kõige loomuomasem horisontaalne asend, on ikka veel palju neid, kes end vedeledes ebamugavalt tunnevad. Õige stardipositsioon määrab aga järgnevate sammude edukuse. Nii tasubki alustuseks sirutada käsi koduse raamaturiiuli poole ja haarata sealt paar eneseabiraamatut, milles on inspireerivalt, kaunisõnaliselt ning praktiliselt kirjeldatud tegevusetut vedelemist.

Tüvitekstiks on siin muidugi Ivan Gontšarovi „Oblomov”, mis sedastab olulisima eeltingimuse: lamamine peab olema loomulik. „Lamamine ei olnud Ilja Iljitšil vajaduseks nagu haigel või inimesel, kes tahab magada, ega juhuslikkuseks nagu väsinul, ega naudinguks nagu laiskvorstil: see oli tema loomulik olek. Kui ta oli kodus – ja kodus oli ta peaaegu alati –, siis lamas ta alati, ja ikka samas toas, kus me ta leidsime, mis oli talle ühtlasi magamistoaks, kabinetiks ja vastuvõturuumiks.” Autori mõtet selle kirjutise kontekstis pisut edasi arendades võime lisada ruumi funktsioonide loetellu ka kino-, kontserdi- ja spordisaali, galerii ning teatri.

Loomulikult küpseb igaühes vahel igatsus minna õue värsket õhku nautima. Olgu või hilisel õhtutunnil ja ihuüksinda. Kuidas seal käituda? Kas sirgeselgselt mööda puiesteed jalutada? Mitte mingil juhul! Lähimal piisavalt mugavate pinnavormidega, varjulisel ja ohutul teeotsal tasub end aga jälle siruli visata, et keha oma loomulikku olekut mitte ei unustaks. Suunanäitajaks ja eeskujuks on siin Ercole Bambucci Ilja Ehrenburgi surematust teosest „Julio Jurenito”. Laisk itaallane, kes veetis oma elupäevi ühel Rooma kõrvaltänaval lamades ja kauplusesiltide pihta märki sülitades. Lisaks põhimõttekindlusele ja stiilipuhtusele, mida Bambucci lamades ilmutab, juhib ta tähelepanu ka lamava asendi suurepärasele kõrvalsaadusele – vähenenud vajadusele tunda hoolt ja muret oma riietuse pärast: „Kui ma püsti tõusen, ei saa ma ju üldse rääkida, sest kui ma räägin, siis pean ma kätega vehkima, aga kui ma hakkan kätega vehkima, siis kukuvad mul püksid maha. Alati, kui ma pikali ei ole, pean ma pükse üleval hoidma, ja see on kole tüütu.”

Kui õiget lamamisasendit on alguses raske saavutada, siis võib alustada lihtsamast ning katsetada täishorisontaali asemel avarama tugitooli meeldivat diagonaali. Siin võiks olla suunanäitajaks tähelepanelik doktorihärra László Krasznahorkai romaanist „Saatana tango”. Tähelepaneliku loodusvaatleja standardvarustusse kuuluvad pisut lääpas tugitool, pliiats (harilik), vihik (jooneline) ning korralik palinka varu. See viimane ongi ehk kõige olulisem, sest niipea kui naps otsa sai, algasid tohtri elus kõikvõimalikud ebameeldivused.

2. KUIDAS ÕIGESTI JA HÄSTI EINESTADA

„Mind huvitab, mida teeb inimene, kes ei tea, et teda jälgitakse. Aga ta ei teegi midagi, lõikab ainult viil viilu järel vorsti ja loputab need nukralt viinaga alla,” meenutab pildikesi inimlikust üksindusest minategelane Jevgeni Vodolazkini „Aviaatoris”.

See on muidugi barbaarne! Isegi inimene, kes ei tea, et teda jälgitakse, peaks ometi olema võimeline kokaraamatut lugema ja teadma, et on sootuks meeldivamaid võimalusi nii vorsti kui ka viina tarbimiseks. Lisaks Boltile ja Woltile tasub koduse restoranielamuse saamiseks pöörduda Salme Masso, Olga Relve ja Maire Suitsu poole.

Bataadifriikad ja raamenid asenduvad taas kauasäilivatest produktidest valmistatud hõrgutistega, nagu makaronid meremehe moodi või kondenspiimatäidisega küpsised Pähklike.

Bataadifriikad ja raamenid asenduvad taas kauasäilivatest produktidest valmistatud hõrgutistega, nagu makaronid meremehe moodi või kondenspiimatäidisega küpsised Pähklike. Vat selliste pähklite kallal on kohe rõõm pureda! Kui päris ilma fusion-köögita siiski läbi ei saa, leiab kokaraamatutest sellekski sobivaid õpetussõnu. Näiteks saab meisterdada koduse mangosmuuti, kui segada kokku võrdsetes kogustes keefirit ja kõrvitsapüreed. Mis muud kui hääd isu!

3. RAADIO – AMMENDAMATU RÕÕMUDE ALLIKAS

Vikerraadio on meie argipäevade heliline tapeet. Eestlase au, mõistus ja südametunnistus. On vähe kultuurielu valdkondi, mida rahvusringhäälingu mitmekesine programm ei kataks.

Kõige soojem, kõige südamlikum ja ilma kahtlusteta kõige positiivsem saade, mille saatel köögis võileibu valmistada, on „Õnnesoovid eakatele”, mis läheb eetrisse argipäevahommikuti kl 9.50. Kümne minuti jooksul edastatakse algavaks päevaks terve rodu häid soove: tervist, visadust, sära silmisse ja soojust südameisse. Eks adressaadid ole raadiokuulajale ju enamasti võõrad, kuid päikest täis ümbrik õhkub soojust postiljoni käeski.

Kõige soojem, kõige südamlikum ja ilma kahtlusteta kõige positiivsem saade, mille saatel köögis võileibu valmistada, on „Õnnesoovid eakatele”.

Lisaks vaimule pole unarusse jäetud ka kehalist virkust. Kõigil neil, kes nukrutsevad jõusaalide sulgemise üle, on küllap läinud meelest Viive Ernesaks ja Martin Kõrv, kelle juhitud „Virgutusvõimlemine” läheb eetrisse kell 11.05. Ilma mingisuguse kuutasuta, koduste vahenditega – trenažöörideks toolid, seinad ja lauanurgad – ning hoogsa klaverimuusika saatel on võimalik kehast välja raputada talihooajal sinna kogunenud tolm.

Muidugi tunneb kultuurne inimene puudust elavast diskussioonist, mis ümbritses loomuliku jätkuna kõikvõimalikke kultuuriüritusi. Vabale mõttevahetusele on pühendatud „Uudis+” saates veerandtund, mil saatejuht võtab vastu kuulajate kõnesid. Ehkki eetris arutelu soodustamiseks esitatakse ka mõni lähteküsimus, taandub iga diskussioon üsna kärmesti poliitiliseks seisukohavõtuks, meenutades seda enam oma päriselulisi eeskujusid. Saates saab osaleda nii kuulaja kui ka vestluspartnerina, moderaatoriteks on Vikerraadio vilunud saatejuhid.

4. KODUNE FOTOGRAFISKA

Foto on tänapäeva inimese peamine enesetunnetusvahend. Olgu siis oleviku rõõmude kajastaja, tuleviku ihade sütitaja või mineviku meenutajana. Ajal, mil Fotografiska uksed on taas suletud ning Telliskivis tiirutajad peavad leppima napi välisekspositsiooniga, tasub pühkida tolm vanadelt fotoalbumitelt või võtta ette materiaalsete ja digitaalsete fotokarpide süstematiseerimistöö.

Kodune fotokunst kõneleb meile eelkõige ilust. Millised olid pidulikumad riided, mida esivanemad enesele selga ajasid, mis esemetega ja mis hoonete taustal poseerisid, milliseid ilmeid väärikaks pidasid ja mis toite lauale tõid. Fotodesse on jäädvustatud parim, rõõmsaim ja pidulikem osa argipäevast. Otse loomulikult ei ole ükski nüüdisaegne kunstielamus täielik ilma kuraatoritekstita. Kuna koduste fotoalbumite parimateks kuraatoriteks on ikka eakamad sugulased, tuleb arvatavasti rahulduda audiogiidiga, kuid küsimusi piltidel esitletu kohta tasub esitada kindlasti.

5. LOOMAAED VANNITOAPLAATIDE ALL

„Pisikesed inimkaaslejad” – sellist nime kandis 2007. aastal Eesti Looduses ilmunud artiklisari, mis tutvustas meie lähedal elavaid ja (enamasti soovitult) vähe tähelepanu pälvivaid mutukaid. Ajal, mil hinge poeb üksildus, tasub vaadata igatseva pilguga oma vannitoaplaatide alla, seinapragudesse, vanade mööblijalgade vahele või keldrisse ning lasta end üllatada seal kihavast elust.

Plaatide vahel võib märgata vilkalt sibavaid putukaid – majasoomukaid, kes armastavad niiskust ja soojust ning on ühed vanimad tegelased maamunal, dinosauruste kaasaegsed. Nende pisike keha on kaetud ilusate hõbehallide läikivate soomustega. Soomuklaste maiuspaladeks on vanade tapeetide tagune jahuklistiir, orgaaniline mustus, suhkur ja karusnahk, aga ka koduse Fotografiska taiesed.

Bachelardlikud tegelased toonesepad ehk puukoid elavad otse metafooride südames – vana mööbli ja puittalade sees.

Ühed legendaarseimad majaasukad on aga toonesepad ehk puukoid. Need bachelardlikud putukad elavad otse metafooride südames – vana mööbli ja puittalade sees. Ehk kõlab midagi meie ajastu vaimust vastu selleski, et emane meelitab isaseid kohale oma puidust käigus peaga vastu seina lüües.

Suundudes keldrisse Lia Virkuse järjekordse retsepti jaoks kartuleid otsima, võib loodushuviline leida eest vähilaadsete hõimkonda kuuluva keldrikakandi, kellel on kõik justkui tagurpidi: süda paikneb neil tagakehas, suguelundid aga eesmistes jalgades. Tõeliste looduse dekadentidena on nende põhitegevusalaks lagundamine. Looduses elavad kakandid muudavad huumuseks ligi kümnendiku maha langenud lehtedest.

Kui kivid on kergitatud, mööbel nihutatud ja keldrisse valgust lastud, tasub kõik oma algsesse seisundisse tagasi sättida, sest miski ei kosuta meie pisikeste sõprade hinge rohkem kui vaikus ja pimedus.

6. TEATER AKNA TAGA

Millest jääb kultuurilembene inimene teatrite, tantsu- ja kontserdisaalide sulgemisega ilma? Absoluutselt mitte millestki! Vastuvõtlik hing leiab väljendusrikkust tänavapildistki. Uurime lähemalt näiteks Vaba Lava märtsikuist mängukava: „Kaks garaaži”, „Kuidas kaevata kraavi” (külalisetendus), „Monument”, „Mul oli nõbu”… Argitoimetused ja kauged sugulased. Mitte mingisugust müstikat!

Kergitagem vaid eesriiet, vabandust!, kardinat ja akna taga rullubki lahti tõeliselt vaba lava. On garaaže, on aiapäkapikke, on kergemaid füüsilisi töid. Kontsertide kuulamisest nüristunud kõrv võib end hooajaliste helide nautlemise kaudu taas peenhäälestada. Sügise tulekut kuulutanud madalahäälsed lehepuhurid asenduvad soojemate ilmade lähenedes muruniidukite reipa varahommikuse trilleriga. Nüüdisaegset tantsukunsti, keha plastilisuse ja hapruse imetlust jagub kindlasti ka märtsikuistele Tallinna tänavatele. Külmumised ja sulamised, peen killustik, liiv ja sool – need looduse käsilased on meie elu koreograafideks. Puudu on veel ainult kontseptsioon!

Ave Taavet joonistab siilist filmi ja kirjutab Seenest raamatut.